Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus. Nele SiplaneЧитать онлайн книгу.

      Eessõna

      Nõukogude Eesti lapsena oli minu raamatukapp raamatutest pungil. Võib-olla ei olnud need nii värvilised nagu tänapäeva raamatud, kuid seda enam jäi ruumi mõttelennuks. Mulle meeldis lugeda ja raamatuid sirvida, pilte vaadata. Lugema õppisin juba kolmeselt ja nii tõi ema mulle palgapäeval ikka mõne uue tolleaegse teose. Kui oma raamatud olid läbi vaadatud, aga uut „kuuraamatut“ veel ei olnud, sirvisin heal meelel ka üles sektsioonkapi riiulitele paigutatud teoseid hoopis teistsuguste piltide ja hoopis teistsuguse kirjaga. Sellest kirjast ei mõistnud ma toona palju, aga pildid köitsid mind siiski. Tihti sattus mulle kätte lasteentsüklopeedia ENEKE, mille kaane siseküljed olid illustreeritud eri maade rahvarõivastega, ühed värvilisemad kui teised. Eesti omade kõrval olid kohe Egiptuse rahvariided, mis tundusid mulle toona äärmiselt naljakad – no miks on ühel mehel kleit seljas ja naisel pika suka moodi asjandus näo ees? Kas oleksin osanud uneski näha, et ühel päeval esimesest pildist teise astun? Ilmselt mitte. Aga kuhugi alateadvusesse see ilmselt jäi.

      Kui ma esimest korda Egiptuse pinnal olles püramiididega tõtt vaatasin, oli selles teatav äratundmine – see oli midagi suurt ja võimast, minu ees ja mu sees. Miski, mis jutustas lugusid minevikust ja olevikust ja tulevikust. Tänaseks olengi ma eneseotsingute ja seikluste kaudu sooja suve otsima tulles jõudnud ringiga tagasi siia Egiptusesse, mis on olnud minu koduks pea viis aastat. Ma ei ütleks, et see on minu uus kodu, aga teine kodu ehk küll. Olen selle rahva hulgast leidnud endale abikaasa, kellega jagan kahte väikest inimimet, ja olen leidnud endale ka usu, kõndimaks sirgel teel.

      Milleks oma elu väljanäitusele panna, võidakse küsida. Kas on tegu sooviga üleöö ratsa rikkaks saada või on põhjuseks kustutamatu kuulsusjanu? Ei see ega teine. Pigem lootus, et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid. Kui selle hinnaks on tükike minu elust ja maailmapildist, siis olgu. Seda hinda olen ma nõus tasuma.

      See raamat ei ole mingilgi moel islami propaganda, kuid Egiptusest rääkides ei saa mööda minna usust, mida valdav osa inimesi selles maailma religioosseimas riigis järgib ja mis annab nende igapäevaelule kindla suuna. See ei ole ka raamat poliitikast, sest kuigi ühele egiptlasele võib meeldida tundide kaupa poliitika üle vaielda, tunneb ta ehk samas, et see vaidlus ei muuda midagi. Ega ole see raamat ka terrorismist, sest kuigi egiptlastel on äärmiselt kahju kuulda seda, kuidas kõik moslemid ühte patta pannakse, ei kuulu terrorism egiptlase igapäevasesse ellu mingil muul moel kui üksnes läbi telekanali.

      See raamat on lugu ühe tavalise eesti tüdruku eneseotsingutest ja unistuste täitumisest, igapäevasest elust ja eluliselt olulisest, aga niisamuti on see lugu iga teise keskmise egiptlase, aga ka moslemi ja võõrsil elava eestlase elust. Pusletükkidena kokkupanekuks neile, kes Egiptusesse reisides palmi alt tõusta ei raatsi, kuid ometi sooviksid tegeliku elu loori taha piiluda, aga ka neile, kes kunagi ehk araabia maade pinnale ei astu muul moel kui üksnes mõtetes.

      Nele Siplane

      Egiptuses, 29.04.2010

      Tegelikkus peitub unistustes

      Igal inimesel on oma unistused, mingis dimensioonis ja raamistikus olevad ootused ja lootused. Unistused, millest sõbrannale õhkame, ja unistused, mis on salajased. Unistused, mis on materiaalsed, ja need, mis on hingelised. Unistused, mis on hetkelised, ja need, mis saadavad meid vanaduseni. Unistused lihtsalt peavad olema, ilma nendeta ei saa. Unistusteta pole tulevikku, pole hallis päevas päiksekiirt, pole edasiviivat jõudu. Unistused on hädavajalikud ning ellu jäämiseks on hädavajalik nende täitumine.

      Mõelgem end korraks tagasi lapsepõlvemaale, sinna, kus valges ja magusas vahukommipilves elamine oli lubatud. Kui palju üldse mäletab inimene seda, millest ta lapsepõlves unistas? Esimese mõttelennuga ilmselt mitte väga palju, kui aga lapsepõlve unistused on realiseerunud, siis on need täitunud unistused just need, mis panevad uhkust tundma ja mõtlema – kunagi on see õnnestunud. Mina unistasin kogu aasta kestvast soojast suvest, nüüdseks olen ringiga välja jõudnud maale, kus see tõepoolest nii on, kuigi pean tõdema, et alati ei ole see kuumus meeldiv. Inimene unustab tihti oma unistused, ja alles siis, kui need on teoks saanud ja käegakatsutavad, tõdeb ta: „Jah, tõepoolest imelik, kunagi unistasin ma sellest, mis nüüd on reaalsus, ometi veidike teisel kujul.“ Unistama peab õigesti, nagu ütles kunagi minu prantsuse keele õpetaja. Kirjutasime parajasti jutukest oma unistuste kodust, kui ta andis meile imepärase soovituse: „Unistage õigesti ja mõelge hästi läbi viimnegi detail, mis selle unistusega harmoneeruks. Vastasel juhul ei pruugi unistus täituda nii, nagu seda tegelikult soovite, ja just need väikesed detailid jäävad teid lõpuni häirima.“ Kuldaväärt soovitus. Kui inimesed pühendunumalt oma unistustele keskenduksid, oleksid nad lõpptulemusega ilmselt palju enam rahul.

      Rahast kui paberkupüüridest ega kõlisevatest müntidest ei ole ma kunagi unistada osanud, kuigi ei saa öelda, et raha oleks olnud ülearu. See ei ole minu jaoks olnud väärtus omaette. Võib-olla valitseb mu pangakontol just seepärast tihti keskväärtus null, mitte mõne numbri taha kirjutatud nullide rida. Paljud põhjendavad oma unistuste teostamatust sellega, et neil ei ole piisavalt raha. Kas see ongi esmatähtis? Raha ei ole ainus vahend unistuste teostamiseks. Jah, võib-olla materiaalsete väärtustega unistuste jaoks küll, selliste, mida saab raha letti ladumisega hetkega täita. Kuid ma kahtlen selles, kas see inimest tegelikult sisemiselt rahuldab. Vaadakem kas või inimesi enda ümber, kelle nägudest loeb nii mõndagi, olenemata sellest, millises maailmajaos parajasti viibida. On rikkaid, kelle näost peegeldub rahulolematus, sest neil on alati justkui millestki puudu − sellest miskist, mida ehk raha eest osta ei saa. Või on see lihtsalt tüdimus, et kõik on saavutatud, kõik on olemas, ja kuhugi ei ole enam edasi minna, ei ole enam unistusi, mis midagi tähendaksid? Või vaadake vaesemaid inimesi enda ümber. Neil on olemas ehk tõeline kodusoojus, kuigi nende kodu valgustab vanamoodsam lamp. Neil ei ole moodsaid hõrgutisi lauale panna, ometi on nad rahul sellega, mis neil on. Neil on oma pere, tõelised pereväärtused ja traditsioonid. Ja nad on õnnelikud. Ehk õnnelikumad kui need, kellel on esmapilgul kõik olemas.

      Ka unistuste ja unistamise puhul saab materiaalsetest vajadustest olulisemaks see, et oleks täidetud inimese põhivajadused: armastus, täis kõht ja turvatunne. Sellel alusel suudab inimene olla õnnelik. Kui aga on vaid väline kest ja sisemuses on inimene rahulolematu, siis tegelikult ei suuda ta ei endas ega kogu ümbritsevas maailmas rahu leida. Ma ei taha öelda, et inimesed on õnnelikud siis, kui nad on vaesed või kui neil puuduvad unistused. Vastupidi. Unistused on edasiviiv jõud. Kuid enne kui unistama asuda, tuleks endale selgeks teha, mis on see, mis tegelikult rahuldab ja meid hinges õnnelikuks teeb − meid endid, mitte inimesi meie ümber. Eriti positiivne on, kui need mõlemad kattuvad. Minu probleemiks läbi aegade ongi ilmselt olnud see, et olen unistuste sihis tegutsenud alati oma mätta otsast vaadates, jättes kõik ümbritseva teisejärguliseks. Samas on tihti tulnud tõdeda sedagi, et kui ise ei ole õnnelik ja pühendad end vaid teistele, siis lõppkokkuvõttes ei ole õnnelikud ka need, kellele end pühendad. Nad võivad muidugi teisiti väita. Kes siis ikka tahaks, et teine inimene oma elu sinu pärast elamata jätaks. Ainult väga egotsentriline ja enesekeskne inimene võiks seda soovida. Leidub selliseidki.

      Igaühe unistused on erinevad. Kui põhijoontes võivad need olla sarnased, siis detailide poolest on need meil kõigil kindlasti erinevad. Võib-olla see ongi see, mis inimesi lõppkokkuvõttes üksteisest eristab? Kui meil kõigil aga on omad unistused, siis kuidas neid ellu viia, jäämata rahulolematult oma mätta otsa kükitama?

      Juba lapsepõlves teadsin, et lähen ülikooli. Selles ei olnud küsimustki. Mingit kindlat eriala mul välja valitud ei olnud. Kui sisseastumiskatsetele läksin, valisin huupi kaks eriala: inglise filoloogia selle järgi, et dokumente vastu võttev neiu oli just selline, nagu ma ise oleksin tahtnud olla − ilus, ettevõtlik, aktiivne, sümpaatne −, ja eesti filoloogia selle järgi, et sõbranna andis paberid sinna. Kuigi südames igatsesin rohkem inglise filoloogi kohta, sain riigieelarvelisele kohale sisse just eesti filoloogiasse ja inglise keele erialale üksnes tasulisele kohale. Sellegipoolest tegutsesin oma sisetunde järgi, ja hoolimata kõrgest õppemaksust asusin tasulisele kohale õppima inglise filoloogiat. Praegu olen väga rahul, et selle sammu astusin. Sisemine soov ja selle õige äratundmine on unistuste teokssaamisel