Esimene aasta. Mari JärveЧитать онлайн книгу.
teiste majade juures?”
Linda vakatas.
“Minu sõbra talu on metsa sees.”
“Ja te võtaksite minu sinna kaasa?”
Ants haugatas naerda. “Mul pole tahtmist sinna jala vantsima hakata. Ma olen valmis kokkulepet sõlmima. Kui te siit vasakule keerate, saate minu juurde.”
Naine kõhkles veel hetke ja pööras siis rooli.
Mehe maja oli ühekorruseline ja pisike ning mitte eriti heas korras. Üldse nägi kõrvalseisev kuur välja, nagu oleks see hoopis tähtsam ja sagedamini kasutatav hoone. Maja ja kuuri vahele kitsale õuele oli pargitud vana Villis.
“See tahab putitamist,” ütles Ants auto poole viibates. “Muidu ei peaks ma teid tüütama.”
Linda ronis rooli tagant välja ja seisis ebakindlalt hooletussejäetud ilupõõsa kõrval, kuni mees tassis majast paar kotitäit toiduaineid ja riideid ning kuurist bensiinikanistri ja tööriistakasti.
“Ma pole kindel, kas see pagasnikusse mahub,” ütles naine viimase kohta, arusaamatuses, miks mees seda kaasa võtta tahab.
“Siis paneme toidukotid tagaistmele. Seda võib vaja minna,” vastas Ants, ja Linda ei hakanud vaidlema.
Naine hoidis lehtrit, kui mees kanistri tema auto paaki tühjaks kallas. Ta ei olnud eriti ettevaatlik ja loksutas bensiini Linda kätele, ning andis talle nende puhastamiseks õlise lapi, mis asja just paremaks ei teinud. Kuid naine unustas oma ärrituse, kui tabas kummalise ilme, millega Ants oma kodu enne äraminekut vaatas. Mees keerutas kimpu maja ja kuuri võtmetega käes ning pani selle siis nähtavale kohale Villise kapotile.
“Saagu see koht kellelegi, kellel sellest kasu on,” pomises mees ja istus siis autosse. Linda järgnes talle. Seekord käivitus mootor esimesel katsel.
Nastja ärkas kiirabiautos. Tema kohale kummardus keskealine punases kostüümis naine. Too ütles midagi, kuid Nastja ei saanud millestki aru. Teda haaras paanika. Kas ta oli oma pea ära löönud või hulluks läinud?
Naine – ilmselt kiirabiarst – kordas oma küsimust ja seekord suutis Nastja aju end ümber häälestada. Muidugi. Eesti keel. “Kuidas sa ennast tunned?”
Ta mõtles järele. Kõik oli hägune ja kogu keha valutas, kuid midagi väga hullu ei tundunud ka lahti olevat. Ta leidis, et võib valetada. “Hästi.”
“Kui sa vähegi tunned, et suudad, siis katsu püsti tõusta. Sul on kõvasti marrastusi ja sinikaid ja kerge peapõrutus, aga ükski luu pole katki. Meil on siin palju selliseid, kes on hullusti viga saanud, ja seda voodit on vaja.”
No tore küll. Kui te pole surmavalt haavatud, siis seiske seal järjekorras, palun. Aga mis tal üle jäi? Nastja ajas end kuidagimoodi istuli, kuid oleks kohe tagasi vajunud, kui arsti käed poleks teda toetanud. Peavalu oli hetkega närivast talumatuks kasvanud ning tal oli tugev tahtmine oksendada.
“Ettevaatlikult, pane jalad üle ääre maha ja toeta ennast, niimoodi. Su kingad on siin, ma aitan sul need jalga panna.”
Nastja mõtles, et asjad peavad ikka tõesti hullud olema, kui arst oma kätega vaevu püsti püsivat patsienti voodist välja ajab. “Mis… mis toimub?” Eesti keel kõlas tema suus väga kohmakalt. “Mina läksin kodusse Kohtla-Järvesse. Kus kohas me oleme? Mis bussiga juhtus?”
“Buss sõitis kraavi. Enamik reisijaid sai ainult kergelt vigastada nagu sina, aga oli ka kolm hukkunut, üks neist bussijuht.” Nastja meenutas ärevil inimesi ja bussijuhi kahvatut nägu ning neelatas. “Teid toodi siia, Luunjasse, see oli kõige lähem kiirabipunkt.”
Nastja kortsutas kulmu. “Luunja? Aga Tartu?”
Arst ohkas ja vaatas teda. Ärkamisjärgne hägu oli kadunud ning Nastja nägi tema näol selgesti väsimust, muret ja hirmu. “Sa siis ei tea? Linnavalitsus pani Tartu karantiini. Luunjas on ajutine kiirabipunkt.”
“Karantiini?” kordas Nastja aeglaselt. Ta polnud kindel, kas oli õigesti aru saanud.
“Kedagi ei lasta sisse ega välja. Linnad on kõige tõenäolisemad viiruse puhkemise kohad. See väldib selle levimist.” Arsti hääl ei kõlanud kuigi kindlalt.
Arusaamine tabas Nastjat nagu löök kõhtu. “Kohtla-Järve on samuti karantiinil?” sosistas ta.
“Tõenäoliselt küll.”
See uudis pani Nastja pea rohkem ringi käima kui mistahes füüsiline põrutus. Ta kuulas tuimalt, kuidas teda õpetati lähemal ajal mitte pikali heitma või magama jääma, mis polevat peapõrutuse puhul hea, ning neelas paar valuvaigistitabletti, mis talle anti. Kohtla-Järve räämas ja omased korrusmajad, nende korteri kodune lõhn, ema, isa, vend, vanaema… Lõpuks juhiti ta kiirabiautost välja – ta peaaegu kukkus maha astudes, kuid teda hoiti püsti – ning pandi lageda taeva all mingisugusele pingile istuma.
Mõne aja pärast märkas Nastja, et sajab uduvihma. See oli mõnus, jahutades tema kuumi põski ja tuikavat laupa. Seejärel hakkas ta vähehaaval tähele panema enda ümber laiuvat lärmakat laagrit, mis meenutas talle midagi filmides nähtut. Seal seisis mitu kiirabiautot, veel üks sõitis sireeni huilates kohale ja jälle minema, kui oli oma koorma maha pannud. Natuke maad eemal oli püstitatud varjualune, mille all oli hulk välivoodeid, peaaegu kõik hõivatud. Inimesi – arste ja mingisuguseid õdesid või sanitare – sagis sisse-välja ka hoone uksest, millel oli silt “Luunja vallavalitsus”. Nastja oletas, et enamik paljudest patsientidest on liiklusõnnetuste ohvrid nagu temagi – see, mida ta oli maanteel näinud, tegi selle väga tõenäoliseks. Mõni neist nägi päris hirmus välja. Ilmselt on neil kiirabiautosid tõesti raskemate juhuste jaoks vaja. Viimaks märkas ta, et tema kõrval pingil istub veel mitu kergemalt vigastatut.
See häiris teda – ta tahtis üksi olla. Ta tõusis ettevaatlikult püsti ja ootas kuni pööritustunne möödus. Siis hakkas ta aeglaselt laagrist eemale kõndima. Kellelgi polnud aega ega huvi teda tähele panna.
Nastja avastas, et käekott on tal endiselt kaasas. Ta mäletas ähmaselt, et kiirabiarst oli selle talle õlale riputanud. Seljakott läpakaga ja spordikott musta pesuga olid läinud, ilmselt bussi jäänud. Ta tõmbas sügavalt hinge ja sundis end mitte vesistama. Tühja sest läpakast, mille ta oli keskkooli lõpetades emalt-isalt kingituseks saanud. Tema ise oli ju elus.
Kõndimine oli algul valus, kuid mõne aja pärast soojendas liikumine lihased üles ning tema enesetunne läks paremaks. Ta oli küll igalt poolt hell ja tundis, et peab varsti jälle maha istuma, kuid ta polnud enam nii kange ja valuvaigistid hakkasid samuti aeglaselt mõjuma.
Mida paremini tema keha end tundis, seda raskem oli mõtetega maadelda. Mida ta nüüd peale hakkab? Ta ei saanud koju minna. Ema, isa, väike Kolja, vanaema… Kas nendega on kõik korras? Nad on Kohtla-Järvel kinni ja see õudne viirus võib olla juba sinna jõudnud. See viirus võis olla kus tahes – selle bussi peal, millega ta sõitis, siinsamas laagris… Jumal, kuidas ta tahtis koju, aga see polnud võimalik. Ta ei pääsenud isegi oma Tartu ühikatuppa, ja rohkem polnud tal tõesti ühtegi kohta, kuhu minna. Mida ta peale hakkab?
Äkilise mõtte ajel tuhnis Nastja käekotist oma mobiiltelefoni välja. Ehk nüüd juba saab koju helistada. Kuid seekord ei kuulnud ta isegi teadet, et võrk on hõivatud – tema mobiilil polnud üldse levi. Nähtavasti oli see võrk, mille klient tema oli, hoopis rivist väljas.
Selle viimase ebaõnnestumise peale hakkas ta äkitselt nuuksuma. Hoolimata sellest, et oli need püksid alles kuu aega tagasi ostnud, vajus ta teeäärsele märjale murule istuma ja lasi nutul end raputada.
“Mis sa ulud?”
Jälle eesti keel. Nastja vaatas üles ning nägi teksastes ja botastes halvasti blondeeritud teismelist tüdrukut, kes teda huvi, ettevaatlikkuse ja ülbuse seguga vaatas.
“Sina ei tea?” surus Nastja läbi hammaste. “Mingi ohtlik viirus liigub igale poolele.” У…оди!
“Muidugi