Kadunud hingede linn. Surmav arsenal. V raamat. Cassandra ClareЧитать онлайн книгу.

      Proloog

      Simon seisis ja silmitses tuimalt oma maja välisust.

      Tal polnud eales olnud teist kodu. Siia olid vanemad toonud ta kohe sündimise järel. Selle Brooklyni ridaelamu seinte vahel oli ta üles kasvanud. Suviti oli ta siinsamas tänaval nende varjurikaste lehtpuude all mänginud ning talvel sõitnud prügikasti kaanest meisterdatud kelguga. Selles majas oli tema perekond pidanud seitse päeva shiva’t, kui isa suri. Siin oli ta esimest korda suudelnud Claryt.

      Ta poleks eales uskunud, et saabub päev, kui selle maja uks on talle suletud. Kui ta ema viimati nägi, oli too nimetanud teda koletiseks ja lausunud palveid, et ta kaoks. Simon oli pannud ema loitsu abil unustama, et tema poeg on vampiir, aga tal polnud aimugi, kui kaua selle mõju kestab. Seistes külmas sügistuules ja vaadates ainiti enda ette, teadis ta, et see oli haihtunud.

      Uks oli kaetud märkidega – sellele olid maalitud Taaveti tähed, lõigatud Chai ehk elu sümbol, ukselingile ja koputile olid riputatud palverihmad, uksesilma kattis hamsa ehk Jumala käsi.

      Tuimalt asetas poiss käe uksest paremat kätt kinnitatud metallist mezuzah’le. Ta nägi sealt, kus tema käsi püha eset puudutas, tõusmas suitsu, aga ei tundnud midagi. Valu ei olnud. Oli üksnes hirmuäratav tühjus ja pimedus, mis kohus pikkamööda külmaks raevuks.

      Simon lõi ukse pihta jalaga ning kuulis kõminat majas vastu kajamas. „Mamps!” hüüdis ta. „Mamps, see olen mina.”

      Vastust ei tulnud – kuulda oli ainult, kuidas võtit lukus keerati. Noormehe teravnenud kuulmine tabas ära ema sammud ja hingamise, aga ei ainsatki sõna. Isegi läbi puidu haistis Simon hirmu ja õõva mõrkjat lõhna. „Mamps!” Tema hääl katkes. „Mamps, ära tee nalja! Lase mind sisse! See olen mina, Simon!”

      Uks vappus, nagu oleks ema selle pihta virutanud. „Mine ära!” Hääl oli kähe, õudusest tundmatuseni moondunud. „Mõrtsukas!”

      „Ma ei tapa inimesi.” Simon toetas pea vastu ust. Ta teadis, et suudaks selle ilmselt hingedelt maha lüüa, aga mis sellest kasu oleks? „Ma ju rääkisin sulle. Ma joon loomaverd.”

      „Sa tapsid mu poja,” ütles ema. „Tapsid ning asendasid ta koletisega.”

      „Mina olengi sinu poeg.”

      „Sul on tema nägu ja hääl, aga sa pole tema! Sa ei ole Simon!” Ema hääl oli paisunud peaaegu kriiskamiseks. „Käi mu majast minema või muidu tapan su, koletis!”

      „Becky,” ütles Simon. Nägu oli märg; ta tõstis käed, et seda puudutada, ning need määrdusid punaseks: ta nuttis veriseid pisaraid. „Mida sa Beckyle rääkisid?”

      „Hoia end õest eemale.” Simon kuulis majast kolinat, just nagu oleks miski ümber lükatud.

      „Mamps,” ütles ta uuesti, aga sedapuhku tema hääl ei kerkinud. See kostis käheda sosinana. Tema käsi oli hakanud tukslema. „Ma tahan teada… kas Becky on seal. Mamps, tee uks lahti. Palun.”

      „Hoia end Beckyst eemale!” Ema taganes ukse juurest kaugemale; Simon kuulis seda. Järgnes köögiukse avanemise iseloomulik kriiksatus ja linoleum hakkas ema sammude all nagisema. Sahtel tõmmati lahti. Ühtäkki kujutles Simon, kuidas ema haarab sealt ühe noa.

      Või muidu tapan su, koletis.

      Sellest mõttest vaarus poiss tagasi. Kui ema talle kallale tuleb, astub märk tegevusse. See tapab ema, samamoodi kui oli tapnud Lilithi.

      Lasknud käel alla vajuda, hakkas Simon aeglaselt taganema, koperdas trepist alla ning jäi pidama, selg vastu üht suurt puud, mille rivi pakkus siinsetele hoonetele päikese eest varju. Seal ta seisis, pilk kodu välisuksel, mida kirjavad sümbolid rääkisid selget keelt, kui väga ema teda vihkab.

      Ei, tuletas ta endale meelde. Ema ei vihka teda. Ta arvab, et Simon on surnud. Olendit, keda ta vihkab, pole olemas. Mina ei ole see, kelleks ema mind peab.

      Poiss ei teadnud, kui kaua ta seal veel oleks seisnud, kui telefon poleks hakanud helisema; ta tundis selle vibreerimist läbi mantlitasku.

      Simon kobas loomusunniliselt selle järele, märgates, et mezuzah’ esikülje muster, üksteisest läbipõimunud Taaveti tähed on söövitunud tema pihule. Vahetanud kätt, tõstis ta telefoni kõrva äärde. „Halloo.”

      „Simon.” See oli Clary. Tundus, nagu oleks tüdruk hingeldanud. „Kus sa oled?”

      „Kodus,” vastas poiss ja jäi siis korraks vait. „Ema majas,” parandas ta end. Simoni hääl kõlas tema endagi kõrvus õõnes ja kauge. „Miks sa Instituudis ei ole? Kas kõik on ikka korras?”

      „Just selles asi ongi,” vastas tüdruk. „Kohe pärast seda kui sina lahkusid, tuli Maryse katuselt, kus pidi viibima Jace. Seal ei olnud kedagi.”

      Simon läks liikvele. Ilma et endale sellest arugi oleks andnud – nagu üleskeeratud nukk hakkas ta minema mööda tänavat edasi metroojaama poole. „Mis mõttes ei olnud kedagi?”

      „Jace oli läinud,” ütles Clary ning poiss kuulis tema hääles pinget. „Ja Sebastian samuti.”

      Jõudnud raagus okstega puu varju, jäi Simon seisma. „Aga Sebastian oli surnud. Ta on surnud, Clary…”

      „Eks selgita siis mulle, miks ei ole seal tema laipa; see on nimelt kadunud,” lausus tüdruk ja nüüd tema hääl lõpuks murdus. „Üleval pole midagi peale suure vereloigu ja klaasikildude. Nad on mõlemad läinud, Simon. Jace on läinud…”

      I

      Pole halvemat inglit

      Armastus on kurivaim, armastus on saatan.

      Pole halvemat inglit kui armastus.

      1

      Nõukogu viimane istung

      „Kui kaua kohtuotsuse langetamine sinu arvates veel aega võtab?” küsis Clary. Tal polnud aimugi, kui pikalt nad juba olid oodanud, aga tundus, nagu oleks möödas juba kümme tundi. Isabelle’i puudritoosi meenutavas musta ja kärtsroosa kujundusega magamistoas ei olnud ühtki kella – siin oli kuhilais rõivaid, virnades raamatuid, riitades relvi, tualettlaud, millele olid kuhjatud sädelevad meigitarbed ja kasutatud pintslid, ning avatud sahtleid, millest valgus välja pitskombineesid, läbipaistvaid sukkpükse ja sulgboasid. Selles ei puudunud oma võlu – tundus, nagu oleksid sattunud muusikali „Linnupuur” lavatagusesesse maailma –, aga viimasel kahel nädalal oli Clary pidanud veetma siinse sätendava segaduse keskel nii palju aega, et see ümbrus oli hakanud mõjuma rahustavalt.

      Isabelle seisis akna juures, Church süles, ja silitas kassil hajameelselt pead. Church seiras teda kurjakuulutavalt oma kollaste silmadega. Akna taga oli novembritorm täies hoos, vihm nõrgus ojadena mööda klaasi alla nagu läbipaistev värv. „Kaua ei tohiks enam minna,” vastas ta aeglaselt. Neiu nägu oli meikimata ning seetõttu paistis ta noorem kui muidu ja tema tumedad silmad tundusid tavalisest suuremad. „Võibolla viis minutit.”

      Clary, kes istus Izzy voodil, ühel pool virn ajakirju ja teisel pool hunnik kõlisevaid seeravinuge, neelatas kramplikult, tundes kurgus kibedust. Tulen kohe tagasi. Viis minutit.

      Need olid olnud viimased sõnad, mis ta lausus poisile, keda armastas siin maailmas rohkem kui kedagi teist. Nüüd mõtles tüdruk, kas ei jäägi see viimaseks, mida tal eales õnnestub Jace’ile öelda.

      Hetk ise oli Claryl suurepäraselt meeles. Katuseaed. Kristalne oktoobriöö, jäiselt valged tähed hõõgumas pilvitus mustas taevas. Katuse kiviplaatidele mäkerdatud mustad ruunid, täis deemonilima ja verd. Jace’i huuled tema suul, ainus soojus selles tarretavalt külmas maailmas. Morgensternide sõrmuse kett tema kaela ümber kinni klõpsatamas. Armastus, mille jõul liiguvad päike ja kõik teised tähed. Clary pöördumas ja vaatamas tagasi poisi poole, enne kui lift