Wayward Pines. I osa. Blake CrouchЧитать онлайн книгу.
on jätkub ka edaspidi, möönavad bioloogid, et on täiesti lahtine, kuhu see meid viib.
Et teil on paranoia, ei tähenda veel, nagu teid ei jälitataks.
1. PEATÜKK
Kui mees teadvusele tuli, lamas ta selili, päike paistis talle näkku ja lähedalt kostis vee sulinat. Silmanärvis oli terav valu ning kuklas vasardas järelejätmatult – endast andis märku migreen. Mees keeras külili, ajas end istukile ning surus pea põlvede vahele. Juba enne silmade avamist hakkas talle paistma, nagu kogu maailm oleks liigestest lahti. Esimese sügavama hingetõmbe peale tundus, justkui surutaks sügavale tema rinnakorvi vasakusse külge terasest kiilu. Mees üksnes oigas ja sundis ennast silmi avama. Vasak silm jäi pilukile, see oli tugevasti paistes.
Kuni jõeperveni kasvas kõige rohelisem rohi, mida ta oli eales näinud, pikkade pehmete rohuliblede tihnik. Selge vesi voolas nobedasti kivirahnude vahel, mida vesi üksnes noolis. Teisel pool jõge seisis kolmesaja meetri kõrgune kaljusein. Kaljukarniisidel kasvasid männisalud ning meeldivalt niiske õhk oli täis puude lõhna.
Mees kandis musti ülikonnapükse ja musta pintsakut. Selle all oli valge Oxfordi-stiilis triiksärk, mis oli täis vereplekke. Särgikrae ümber oli lõdva sõlmega seotud must lips.
Kui mees üritas esimest korda püsti tõusta, nõtkusid ta põlved ning ta vajus maha nii äkiliselt, et rinnakorvi läbis valusööst. Teine katsetus läks korda – hädavaevu suutis ta seista küll, kuigi tundus, nagu oleks maapinna asemel kõikuv laevalagi. Mees pööras end aegamisi ning lükkas jalad harki, et tasakaalu säilitada.
Ta seisis avara välu serval, selg jõe poole. Teisel pool läikisid ereda keskpäevapäikese all kiikede ja liumägede metallpinnad.
Ümberringi polnud hingelistki.
Pargist edasi seletas silm Victoria ajastu stiilis maju, veelgi väiksemana peatänava hooneid. Linn oli veidi üle pooleteise kilomeetri lai ning seda ümbritsesid kõikjalt punased kaljud, mis küünitasid sadade meetrite kõrgusele. Varjulistes mäekurdudes olid alles lumelapikesed, ent orus, pilvitu sinitaeva all, oli mõnusalt soe.
Mees pistis käed algul pükste ja siis pintsakutaskutesse.
Rahakotti ega rahaklambrit polnud. Samuti olid puudu dokumendid, võtmed, telefon.
Vaid ühes salataskus oli väike šveitsi taskunuga.
Kui mees oli pargist läbi sammunud, oli ta ühtaegu küll ergas, veelgi enam aga segaduses. Tuikamine tema kuklas oli muutunud valuks.
Ta teadis kuut asja:
Praeguse presidendi nime.
Oma ema nägu, ehkki ta ei mäletanud ema nime ega isegi tema häält.
Et ta oskab klaverit mängida.
Ja helikopterit juhtida.
Et ta on kolmkümmend seitse aastat vana.
Ja peaks olema haiglas.
Kui need faktid kõrvale jätta, polnud maailm ja tema koht selles mitte lihtsalt ähmased, vaid väljendatud mingis võõrkeeles, mis oli talle tundmatu. Tõde püsis mehe teadvuse äärealadel ilma, et ta oleks seda päriselt hoomanud.
Mees kõndis mööda vaikset tänavat, mida ääristasid elumajad, ning uuris iga autot, millest ta möödus. Kas mõni neist võis kunagi talle kuuluda?
Majad kummalgi pool tänavat olid uhiuued – värskelt värvitud, täiusliku ererohelise rohuga ruudukesi piirasid teivasaiad ning iga musta postkasti küljel seisis valgete tähtedega perekonnanimi.
Peaaegu iga maja taga oli lopsakas aed, kus ei kasvanud üksnes lilled, vaid ka köögiviljad ja viljapuud.
Kõik värvid olid puhtad ja kirkad.
Teise kvartali keskel mees võpatas. Ta hingeldas pikast käimisest ning valu vasemas rinnas sundis teda seisatama. Ta tõmbas pintsaku seljast, tiris triiksärgi pükstest välja ning nööpis lahti. Mida ta nägi, oli kardetust isegi halvem – kogu tema vasakut külge kattis inetu kollase randiga tumelilla paistetus.
Miski oli talle tõsiselt liiga teinud.
Mees silitas oma pealage. Valu oli alles, iga minutiga üha teravam, aga ta ei leidnud mingeid jälgi rängast traumast, peale selle, et vasemal oli kuidagi hell.
Mees pani särginööbid kinni, pistis särgi püksi ja jätkas kõndimist.
Ilmne järeldus: ta oli sattunud mingisse õnnetusse.
See võis olla autoavarii. Või kukkumine. Äkki oli teda rünnatud – ehk seepärast polnud tal rahakotti?
Kõigepealt peaks minema politseisse.
Kui just…
Ta polnud ise midagi valesti teinud? Mingi kuriteo toime pannud?
Kas see on võimalik?
Võib-olla peaks ootama, äkki tuleb midagi meelde.
Ehkki selles linnas ei tundunud miski tuttav, ei suutnud mees tänaval komberdades postkastidelt nimesid lugemata jätta. Kas see on alateadlik sund? Kas ta teab oma sisimas, et ühel postkastil on kirjas tema nimi? Ja selle nägemine värskendaks tema mälu?
Mitme kvartali kauguselt kõrgusid üle mändide südalinna hooned ning esimest korda kuulis mees autode mürinat, kaugeid inimhääli, ventilaatorite undamist.
Mees seisatas keset tänavat ning ajas ennast vaistlikult sirgu.
Ta põrnitses postkasti, mis kuulus punaseks ja roheliseks värvitud kahekorruselisele Victoria stiilis majale.
Ta põrnitses nime, mis oli postkastil kirjas.
Kummalisel kombel mehe pulss kiirenes.
“Mackenzie.”
See nimi ei ütelnud talle midagi.
“Mack…”
Aga esimene silp küll. Täpsemini, see äratas teatud tundeid.
“Mack. Mack.”
Kas ta on Mack? Kas see ongi tema eesnimi?
“Minu nimi on Mack. Tere, mina olen Mack, meeldiv tutvuda.”
Ei.
Sellel nimel puudus õige maik. See ei tundunud omane. Kui aus olla, siis ta vihkas seda, kuna see tekitas temas…
Hirmu.
Kui veider. Millegipärast tekitas see nimi temas hirmu.
Kas keegi Macki-nimeline oli talle viga teinud?
Mees kõndis edasi.
Veel kolm kvartalit hiljem, Main Streeti ja 6. tänava nurgal, istus mees puu varju pingile ning hingas aeglaselt ja sügavalt. Ta heitis pilgu kummalegi poole tänavat, otsides midagi tuttavlikku.
Polnud näha ühtegi suuremat kauplust.
Kohe lähedal oli üks poeke.
Selle kõrval kohvik.
Kohvikust edasi kolmekorruseline maja, mille sissepääsu kohal kuulutas silt:
Kohviubade lõhn sundis teda pingilt tõusma. Mees vaatas üles, keset kvartalit silmas ta lõhna allikat, nimega The Steaming Bean.
Hmm.
Ehkki see fakt polnud kaugeltki mitte kõige tarvilisem, adus mees nüüd, kuidas ta armastab head kohvi. Lausa januneb selle järele. Veel üks tükike mosaiigist, mida kujutab endast tema identiteet.
Ta kõndis kohviku juurde ning tõmbas ukse lahti. Kohvik oli väike ja vahvasti sisustatud – juba lõhnast oli selge, kui hea on siinne kohv. Paremal pool leti taga olid espressomasinad, kohviveskid, mikserid, napsipudelid. Kolm baaripukki olid hõivatud. Teise seina ääres paiknesid sohvad ja toolid. Raamaturiiul oli täis kapsaks loetud põnevusromaane. Kaks vanameest olid ametis malepartiiga, mille võitja oli õigupoolest juba selge. Seinu ehtis kunst – rida mustvalgeid autoportreid keskealisest naisest, kelle näoilme püsis igal fotol sama. Varieerus üksnes kaameranurk.
Mees lähenes kassale.
Kui blondide rastapatsidega