Klaaslinn. Cassandra ClareЧитать онлайн книгу.
ju üksnes ajutine portaal. Meil on tarvis pääseda sealtkaudu Idrisesse ja siis pead selle jälle sulgema. Niisugune oli meie kokkulepe.” Ta pöördus enda kõrval oleva naise poole. „Sina, Madeleine, jääd siia ja kontrollid, et ta seda teeks.”
Madeleine. Tema siis oligi Jocelyni sõbranna. Paraku ei olnud Simonil aega naist lähemalt silmitseda, sest Jace oli tal juba käsivarrest kinni haaranud ja talutas teda kiriku seina äärt mööda teiste vaateväljast eemale. Katedraalitagune oli veel rohkem umbrohtunud ja võssa kasvanud, rada ei olnud kasvude vahelt peaaegu nähagi. Lükanud Simoni suure tamme varju, laskis Jace temast lahti ja heitis pilgu ümberringi, nagu tahaks olla kindel, et keegi pole neile järgnenud. „Olgu. Nüüd võime rääkida.”
Igatahes oli siin taga vaiksem, Instituudi hiigelhoone summutas York Avenue liiklusrüma. „Sina olid see, kes mu siia kutsus,” tuletas Simon talle meelde. „Kui täna hommikul ärkasin, oli sedelike kleebitud mu aknale. Kas sa mõnikord telefoni ka kasutad nagu normaalsed inimesed?”
„Ei, kui mul on vähegi võimalik seda vältida, vampiir,” vastas Jace. Ta silmitses Simonit mõtlikult, nagu sirviks raamatu lehekülgi. Tema ilmes segunesid kaks vastandlikku emotsiooni: põgus imestus ja midagi kerge pettumuse taolist. „See on siis ikka veel nõnda: sa oled suuteline viibima päikese käes. Isegi keskpäevapäike ei kõrveta sind.”
„Jah,” vastas Simon. „Aga sa tead ju seda – olid ise seal.” Ta ei pidanud täpsustama, mida „seal” tähendab, teise poisi näost oli näha, et ta mäletab jõge, autokasti, vee kohale tõusvat päikest ja Clary karjatust. Jace’il oli see ilmselgelt sama hästi meeles kui Simonil endal.
„Mõtlesin, et äkki on see võime haihtunud,” ütles Jace, aga oli aru saada, et ta ei mõtle seda tõsiselt.
„Kui peaksin tundma tungi leekidesse lahvatada, eks ma anna siis sulle teada.” Simon kaotas Jace’iga vesteldes kiiresti kannatuse. „Kuule, sa ei käskinud mul ometi selleks siia tulla, et võiksid mind silmitseda nagu mingit koekultuuri Petri tassis? Järgmine kord saadan sulle foto.”
„Eks ma siis lase selle raamida ja aseta öökapile,” vastas Jace, aga tema iroonia oli täna hambutu. „Kuule, ma kutsusin su siia asja pärast. Nii vastumeelt kui mulle ka poleks seda tunnistada, on meil ometi midagi ühist.”
„Ilusad juuksed?” pakkus Simon, aga temalgi ei paistnud olevat õiget tahtmist vaimutseda. Jace’i iseäralik ilme hakkas talle üha rohkem muret tegema.
„Clary,” ütles Jace.
Seda polnud Simon oodanud. „Clary?”
„Clary,” kinnitas Jace. „Tead ju teda: pisikest kasvu, punapäine, äkilise loomuga.”
„Ma ei mõista, kuidas võiks Clary meid ühendada,” lausus Simon, ehkki sai väga hästi aru. Sellegipoolest ei olnud tal erilist lusti seda teemat praegu – õigupoolest küll üleüldse – Jace’iga arutada. Kas ei kehtinud meeste seas mingi koodeks, mis välistas sellised arutelud – arutelud, mis puudutasid tundeid?
Tundus, et ei kehtinud. „Me mõlemad hoolime temast,” kuulutas Jace ja silmitses teda uurivalt. „Ta on meile mõlemale tähtis. On mul õigus?”
„Sa küsid, kas ma hoolin temast?” Sõna „hoolimine” tundus selle tähistamiseks liiga vaene. Simon arutles endamisi, kas Jace on võtnud nõuks tema üle nalja heita, aga niisugune käitumine tundus isegi tolle kohta liiga südametu. Oli Jace ehk kutsunud ta siia sellepärast, et tema enda ja Clary romantilised suhted olid liiva jooksnud? Temal, Simonil, oli ju ikka veel kas või pisitillukegi lootus, et Jace ja Clary hakkavad suhtuma teineteisesse nii, nagu vaja – nagu õel ja vennal kombeks…
Tema ja Jace’i pilk kohtusid ning Simonis süttinud lootusesäde kustus.
Teise poisi nägu polnud üldse niisugune nagu vendadel, kui nad räägivad oma õest. Ometi polnud Jace kindlasti kutsunud teda ka selleks, et tema tunnete üle irvitada – Simoni näost pidi olema selgesti näha, kuidas ta kannatab, ning täpselt sedasama luges tema välja ka Jace’i silmist.
„Ära arva, et mulle nii kangesti meeldib neid küsimusi esitada,” nähvas Jace. „Tahan lihtsalt teada, mida oled sa valmis Clary nimel tegema. Kas nõustuksid tema heaks valetama?”
„Mille kohta ma peaksin valetama? Millest üldse jutt käib?” Korraga sai Simon aru, mis teda aias avanenud vaatepildi juures oli häirinud. „Oota nüüd,” ütles ta. „Te valmistute minema Idrisesse kohe praegu? Clary arvab, et lähete alles öösel.”
„Ma tean,” vastas Jace. „Sina pead ütlema teistele, nagu saatnuks Clary sind teatama, et ta ei tule. Ütle, et ta ei taha enam Idrisesse tulla.” Jace’i hääles oli midagi võõrast, millele Simon ei osanud nime anda. Aga võib-olla oli teise ettepanek tulnud nii ootamatult, et Simon ei suutnud seda esialgu hoomata. Jace palus teda. „Sind nad usuvad. Nad teavad, kui… kui lähedased teie kaks olete.”
Simon raputas pead. „Ma ei usu oma kõrvu. Väidad, et palud mul teha midagi Clary heaks, kui tegelikult pean osutama teene hoopis sulle.” Ta pöördus, et hakata minema. „Ei lähe läbi.”
Jace haaras Simonil käsivarrest kinni ja pööras ta uuesti enda poole. „Ma teen seda Clary heaks – selleks et teda kaitsta. Oleksin oodanud, et tahad mind seejuures kas või natukegi aidata.”
Simon langetas pilgu demonstratiivselt Jace’i käele, mis oli klammerdunud tema käsivarre ümber. „Kuidas saan ma teda kaitsta, kui sa ei ütle mulle, mille eest teda üldse kaitsta tuleb?”
Jace ei vabastanud tema kätt. „Kas sa ei võiks mind lihtsalt usaldada, kui ütlen, et see on tähtis?”
„Sa vist ei mõista, kui väga Clary tahab Idrisesse minna,” ütles Simon. „Kui tahad, et ma teda takistaksin, peab sul selleks olema väga hea põhjus.”
Jace hingas aeglaselt, otsekui vastu tahtmist välja ja laskis Simoni käsivarrest lahti. „Sul on ju meeles, mida Clary Valentine’i laeval tegi,” ütles ta vaikselt. „Nägid, kuidas ta joonistas seinale selle ruuni, avamisruuni? Mis juhtus?”
„Ta hävitas laeva,” vastas Simon, „päästis meie kõigi elu.”
„Räägi vaiksemalt.” Jace vaatas närviliselt ringi.
„Kas tahad öelda, et sellest ei tea keegi peale meie?” nõudis Simon, nagu ei suudaks ta seda uskuda.
„Mina tean. Sina tead. Luke ja Magnus teavad ka. Ongi kõik.”
„Mis Klaavi meelest juhtus? Miks laev korraga koost lagunes?”
„Ütlesin, et arvatavasti põhjustas selle Valentine’i muundamisrituaal: midagi läks selle juures viltu.”
„Sa valetasid Klaavile?” Simon ei teadnud, kas tunda imetlust või hirmu.
„Jah, ma valetasin Klaavile. Isabelle ja Alec teavad, et Claryl on võime luua uusi ruune, ning seda mul ilmselt Klaavi ja järgmise inkvisiitori eest varjata ei õnnestu. Aga kui peaks ilmsiks tulema, et ta suudab võimendada tavalisi ruune, nii et need muutuvad uskumatult hävitavaks, siis tahavad nad kasutada teda sõdalasena – relvana. Ja selleks ei ole Clary valmistunud. Teda ei kasvatatud selles vaimus…” Ta jättis lause lõpetamata, nähes, et Simon raputab pead. „Mis on?”
„Sa oled ju ometi nefilim,” lausus Simon aeglaselt. „Kas ei peaks sa silmas pidama Klaavi huvisid? Kui Klaav tahab kasutada Claryt…”
„Kas sina tahad anda ta nende kätte? Tahad, et ta saadetaks eesliinile Valentine’i vastu, võitlema tema sõjaväega, missugune see siis ka ei oleks?”
„Ei,” vastas Simon. „Seda ma ei taha. Aga mina ei kuulu ju ka teie hulka ega pea valima, keda eelistada: kas Claryt või oma perekonda.”
Jace’i näkku valgus pikkamööda tume puna. „Sa saad asjast valesti aru. Kui ma arvaksin, et Klaavil on sellest kasu… Aga sellest ei ole kasu. Clary saab lihtsalt haiget…”
„Isegi kui arvaksid, et Klaavile sellest kasu tõuseb,” ütles Simon,