Klaaslinn. Cassandra ClareЧитать онлайн книгу.
lõi kõhklema ning enne kui ta oleks jõudnud vastata, kärises nende vahele laskunud vaikus. Kostis kõrge kriiskav heli täis kohutavat meeleheidet, ent veel jubedam oli selle järsk katkemine. Jace pöördus kannapealt ringi. „Mis see oli?”
Esimesele kriiskele järgnesid teised karjatused ja nii vali müra, et Simoni kõrvatrummid ähvardasid lõhkeda. „Teistega on midagi juhtunud…”
Aga Jace oli juba läinud ning jooksis mööda kitsast jalgrada sinnapoole, kuhu olid jäänud teised. Viivu kõhelnud, järgnes Simon talle. Tal kippus ikka meelest minema, kui kiiresti ta suudab nüüd joosta. Kui Jace ümber kiriku nurga pööras, oli Simon tal juba kannul ning koos tormasid nad aeda.
Nende ees avanes kaos. Aed oli mähkunud valgesse uttu ning õhku täitis kummaline vänge hais. Osooni terava lõhna kõrval oli tunda veel midagi – imalat ja ebameeldivat. Valge loori taga sööstsid edasi-tagasi mingid kujud. Simon nägi neid üksnes katkendlikult, sedamööda kuidas need udusse kärisevates aukudes nähtavale ilmusid, et jälle kaduda. Vilksamisi märkas ta Isabelle’i. Tüdruku mustad patsid hüplesid mustade nööridena ümber pea, kui ta piitsa vibutas. See sähvis varjude seas nagu kuldne välk. Isabelle näis tõrjuvat eemale kedagi, kes sööstis tema poole, tohutu suur ja ähvardav. Simon pidanuks ründajat deemoniks, aga päise päeva ajal ei saanud see olla võimalik. Edasi rühkides sai ta aru, et olend, kellega Isabelle võitleb, on välimuse järgi otsustades humanoid, aga iseäralikult küürakas ja väändunud – kuidagi värdjalik. Tal oli käes massiivne plank, millega ta Isabelle’i pooleldi pimesi lahmis.
Ainult natuke maad eemal võis läbi kivimüüris oleva lõhe näha rahulikult kulgemas York Avenue liiklust. Instituudi kohal kummus pilvitu taevas.
„Äraneetud,” sosistas Jace. Näost lõkendades tõmbas ta vöölt ühe mitmest seeravinoast. „Neid on seal kümneid.” Peaaegu jõhkralt lükkas ta Simoni kõrvale. „Jää siia, kas mõistad? Ära liigu paigast.”
Simon tardus korraks paigale ja vaatas Jace’i, kes sööstis edasi ja kadus uttu. Tema käes oleva noa helk pani udu ümberringi hõbedaselt helendama; tumedad kogud kerkisid selles esile ja kadusid taas ning Simonil oli tunne, nagu jälgiks ta toimuvat läbi härmatanud akna ja püüaks meeleheitlikult aru saada, mis toimub teisel pool. Isabelle oli tema vaateväljast kadunud; ta nägi haavatud käsivarrega Alecit löömas tera ühe äraneetu rinda, nii et too maha varises. Tema taga ilmus nähtavale teine, kuid nüüd oli kohal ka Jace, mõlemas käes nuga. Hüpanud kõrgele õhku, tõstis ta noad ja virutas need siis korraga alla – üksainus välkkiire surmatoov liigutus ja äraneetu pea oli nagu kääridega kaela otsast lõigatud. Musta verd purskas kaugele. Simoni magu ähvardas pahupidi pöörduda – veri lõhnas kibedalt ja mürgiselt.
Ta kuulis varjukütte udus üksteist hõikavat, aga äraneetud tegutsesid täielikus vaikuses. Korraga udu hajus ning Simon nägi Magnust. Too seisis Instituudi seina ääres, silmad meeletud, kõrgele tõstetud käte vahel särisemas sinised välgunooled. Seal, kus ta seisis, näis tema selja taga seina sisse kivisse tekkivat must nelinurkne auk. Avausest ei haigutanud vastu tühjus, vaid sillerdas midagi peegelpinna taolist – just nagu klaas, millesse näisid olevat vangistatud tuleleegid. „Portaal on avatud!” karjus ta. „Minge läbi portaali!”
Nüüd juhtus mitu asja korraga. Udust ilmus nähtavale Maryse Lightwood, kandes kätel poissi, Maxi. Ta peatus korraks, et hõigata midagi üle õla, sööstis siis portaali poole, läbis selle ja kadus seina sisse. Talle järgnes Alec, tirides kaasa Isabelle’i, kelle piits lohises järel nagu verine madu. Kui nad portaalile lähenesid, kerkis miski udust nende selja taha, vibutades kahe teraga mõõka.
Simonile tuli ühtäkki elu sisse. Hüüdes Isabelle’i, tormas ta edasi, komistas siis, kukkus ja prantsatas maha, nii et kui ta hinganud oleks, jäänuks tal kindlasti hing kinni. End istukile ajanud, pöördus ta vaatama, mille otsa ta oli komistanud.
Seal lamas surnukeha – naise surnukeha. Tema kõri oli läbi lõigatud ning sinised silmad seisid tardunult pärani. Naise heledad juuksed olid verised. See oli Madeleine.
„Simon, eest ära!” Hüüdja oli Jace, kes tormas udust tema poole, mõlemas käes verest nõretav seeravinuga. Simon tõstis pilgu. Äraneetu, keda ta oli näinud jälitamas Isabelle’i, kõrgus tema kohal, ilge irve armidest moonutatud näol. Nähes kahe teraga mõõka enda poole vihisevat, veeretas Simon ennast kõrvale, aga ehkki tema refleksid olid endisest paremad, jäi ta hiljaks. Teda läbistas lõhestav valu ja siis saabus pimedus.
2
Alicante deemonitornid
Ükskõik missugust võlukunsti ka ei kasutataks, mõtles Clary, kui Luke ja tema kvartalile juba kolmandat tiiru peale tegid, New Yorgi tänavatele uusi parkimiskohti luua polnud võimalik. Pool tänavat oli niigi topeltpargitud ning pakiautole ei leidunud kusagil paika. Lõpuks jättis Luke veoki seisma tuletõrjehüdrandi juures ja tõmbas ohates käsipiduri peale. „Mine siis,” ütles ta. „Näita neile, et oled kohal. Ma toon su kohvri järele.”
Clary noogutas ja sirutas käe ukselingi poole, aga lõi siis kõhklema. Ta tundis kõhus rasket ärevustompu ja soovis – ei tea mitmendat korda –, et Luke võiks temaga kaasa tulla. „Ma mõtlesin ikka, et esimest korda välismaale minnes on mul vähemalt pass kaasas.”
Luke ei naeratanud. „Ma tean, et oled närvis,” ütles ta, „aga kõik läheb hästi. Lightwoodid kannavad sinu eest hoolt.”
Ma olen seda sulle öelnud ainult miljon korda, mõtles Clary. Enne kui autost välja hüppas, laksas ta Luke’ile õlale: „Varsti näeme.”
Clary kõndis mööda pragunenud kiviteed edasi. Sedamööda kuidas ta kiriku uksele lähenes, jäi liiklusmüra vaiksemaks. Sedapuhku kulus tal natuke aega, et koorida Instituudilt silmamoonduse varjavat kesta. Tundus, nagu oleks katedraalile lisatud veel üks kaitsev lummusesoomus nagu kiht värsket värvi. Seda vaimus maha kraapida oli raske, koguni valus. Kõrged puidust uksed kiiskasid, nagu oleks neid äsja poleeritud.
Õhus hõljus veider lõhn, osooni ja kõrbehaisu segu. Kulm kortsus, asetas Clary käe ukselingile. Mina, nefilim Clary Morgenstern, palun luba astuda Instituuti…
Uks avanes pikkamööda ja Clary astus sisse. Ta vaatas aeglaselt ringi, pilgutades silmi, et mõista, mis katedraalis nii võõrastav tundub.
See jõudis talle pärale, kui uks tema taga tasakesi sulgus, jättes ta pimedusse, mida hajutas üksnes kõrgel pea kohal olevast roosaknast sisseimmitsev kasin valguskuma. Veel kordagi polnud ta astunud sisse Instituudi uksest, ilma et teda oleks tervitanud pingiridade vahel olevates kümnetes peenelt töödeldud kandelaabrites süüdatud küünlad.
Clary võttis taskust nõiavalguse ruunikivi ja tõstis kõrgele. Sellest paiskus valgusvihk, mis voogas säravate kiirtena tema sõrmede vahelt välja ning tõstis esile katedraali sisemuse tolmused sopid. Nõnda kõndis tüdruk tühja altari läheduses oleva lifti juurde ja vajutas kannatamatult nupule.
Midagi ei juhtunud. Pool minutit oodanud, vajutas ta uuesti… siis veel ühe korra. Kõrv vastu liftiust, jäi ta kuulatama. Ei ainsatki heli. Instituut oli pime ja vaikne nagu üleskeeratav nukk, mille vedru on maha käinud.
Südame kloppides kiirustas Clary mööda vahekäiku tagasi ja lükkas rasked uksepooled lahti. Pea kohal oli taevas hakanud tõmbuma koobaltsiniseks ning kõrbehais oli tugevnenud. Kas siin oli olnud tulekahju? Kas varjukütid olid viidud kuhugi mujale? Aga mingit hävingut polnud märgata…
„See ei olnud tulekahju.” Hääl oli vaikne, sametine ja tuttav. Varjude keskelt astus esile kõrge kogu, juuksed korratute okastena püsti. Läikleva smaragdrohelise särgi peal kandis ta musta siidülikonda ja tema saledad sõrmed olid täis sädelevate kividega sõrmuseid. Saapadki olid edevad ning kehal oli ohtralt sädelevat puudrit.
„Magnus?” sosistas Clary.
„Ma tean, mida sa mõtlesid,” ütles Magnus, „aga tulekahju siin polnud. See lehk on põrguudu – deemonisuits, mis suudab maagilise kaitse mingil määral alla suruda.”
„Deemonisuits?