Hüvastijätt. Peeter UrmЧитать онлайн книгу.

      Nad istusid kahekesi kupees ning jutuajamine muutus üha ägedamaks.

      „Kes teab, siiski päris samasugune ju ei olnud,” arvas noorem mees.

      „Ainult raskem ja kohmakam. See, kes talle selle tegi, ei arvutanud ju üle, kartis tugevuse pärast ning lisas metalli, aga konstruktsioonilt täiesti minu aparaat. Ta demonstreeris seal varastatud aparaati, professor Lobov varastas selle meilt.” Hinnov nõjatus vastu kupeenurka ning vaatas tigedalt enda ette. Dotsent oli vihane, tema vastas istuv Paul Jõgi tajus seda selgelt. Vihane ja nördinud. See luuaparaat siis oligi tõeline põhjus, nende kongressilt kiire lahkumise põhjus ning eilse imeliku raevuhoo põhjus. Nüüd oli see avanenud, kuid miks jälle tema arvel? Just nii ta enesele ütleski. Miks ta minu kallal närib, tõusnud püsti ja öelnud seal kõigi kuuldes. Seal oli ta vaikinud nagu teisedki, vaikinud tunnustavalt ning heakskiitvalt. Ja seletas alles nüüd siin rongis, miks ta sundis tedagi enneaegselt lahkuma sellelt huvitavalt kongressilt.

      „Täna oli Leningradi traumatoloogidelt väga huvitav ettekanne ning õhtul on Lobovi suvilas bankett,” sõnas ta ettevaatlikult. „Lobov kutsus sind ju veel eraldi. Oleksid saanud seal temaga rääkida.” Paul vaatas murelikult oma osakonnajuhatajat. „Lobov on Nõukogude Liidu peatraumatoioog, pealegi väga hea kirurg, nagu sa ütlesid. Minna lihtsalt varastama, tema positsiooniga?”

      „Just nii nad varastavad, naeratades ning sul kätt surudes.” Hinnov ühmatas põlglikult. „Mõni kutsub peale seda isegi banketile. Ja sina oleksid joonud pärast kõike seda temaga konjakit. Need seal on meie aparaadi matused, Paul, mõistad? Kõik need kuud, mis me ootasime, lootsin ma ta peale, aga ta vajas aega, et viksida meie pealt oma aparaat valmis ning nüüd võeti see robinal üldise heakskiiduga vastu.” Hinnovi sinised silmad piidlesid süngelt tema vastas istuvat tüsedat nooremat meest. „Ta on lihtsalt varas, Paul. Kas sa oleksid joonud konjakit selle vargaga?”

      Dotsent kasutas imelikke sõnu, sõnu, mis Pauli kõrvadele näisid äärmiselt ebasobivad. Süüdistada akadeemikut ja peatraumatoloogi varguses? Pealegi, milline suurepärane kirurg, Paul oli näinud kaht tema demonstratsioonoperatsiooni. Ühe tegid nad isegi kolmekesi Tallinnas. Nad olid ju nähtavasti teineteisega sõbrad ning Hinnov kiitis teda alati. Ta ütles luufiksaatori kohta „meie aparaat”, nüüd siis meie, muidu alati minu.

      „Lobov pole selline,” sõnas ta rahulikult, „ja aparaatki nägi välja teistsugune ning käes hoides tundus palju raskem.”

      „Konstruktsioonielemendid olid täpselt samad. Muuseas, ta ise ütles mulle, et leidis minu teatud konstruktsioonielementidele väga huvitava lahenduse, hmm, „huvitava lahenduse”.”

      „No näete, ega neid elemente väga valida olegi. Majugi ehitatakse ühtedest ja samadest kividest, aga ükski arhitekt ei kaeba teise peale.”

      „See on rumal võrdlus, Paul, ja ma ei kaeba, ainult ütlen, et keegi viksis minu pealt maha ja kõik, ja nüüd kiitleb sellega pealegi. Võin sellele Lobovile näkku öelda, et ta on närakas.”

      Dotsendi hääl oli järsk ning siniste silmade vaade oli uuesti tõmbunud kalgiks. Paul ootas uut vihapurset. Ta oli valinud ebasobiva sõna. Dotsent loomulikult ei kaeba, ta ähvardab ning hirmu ei tunne tema dotsent kah kellegi ees. Peatraumatoloogi kõlav tiitel mõjub talle pigem nagu härjale punane rätt.

      „Aga seda on raske tõestada,” sõnas ta ettevaatlikult. „Päris sama see aparaat ju ka ei olnud.”

      „Mis siis muud?” lõpetas Hinnov jutuajamise ära ning mõni aeg vaikisid mõlemad. Mida ta sai teha, mida võis ta üldse ette võtta selle mehe vastu, kes ühe käega sõbralikult kätt surudes teisega samas sinu taskutes soris? Mida sai ta teha, kuidas tõestada?

      Noorem mees jälgis teda silmanurgast, tundes pigem tülpimust. Šefi uus probleem ei liigutanud teda eriti. Aparaat võetakse nüüd peatraumatoloogi eestkostel kiiresti laialdaselt kasutusele, mida ju Hinnov alati väitiski end tahtvat. Kuulugu see ühele või teisele, haiged ainult võidavad sellest. Paulil olid omad probleemid. Kivimäe uues haiglas avatakse varsti suur kirurgiaosakond, mille juhataja kohal näeks linna tervishoiuosakond meeleldi teda, Paul Jõge. Ta peaks Hinnoviga rääkima, tuleb ju lõpuks ometi otsustada. Aga oma praeguse osakonnajuhataja reaktsiooni aimab ta üsna üheselt ette.

      See, et ta Loboviga otse sõber oli, olnuks liialdus, kuid nad tundsid teineteist hästi. Lobov oli siberlane, pärit Irkutski lähedalt. Oma tõmmu vere ning veidi pilukil hoidvad silmad oli ta pärinud sugulusest sealse põlisrahvaga. Peale kohaliku meditsiiniinstituudi lõpetamist töötas ta mõned aastad reakirurgina. Alanud sõja tõttu mobiliseeritud, jätkas ta Hinnovi kombel medsanbatis. Sõja teisel aastal algas tema tähelend. Lobovi edukad operatsioonid tõmbasid endale armee peakirurgi tähelepanu. Järgnesid armee- ning rindehospidalid. Energiline ja kiiresti sõbrunev, leidis Lobov kergesti toetajaid. Sõja lõpetas ta juba kindralmajori auastmes suure Moskva sõjaväehospidali ülemana. Ta oli kirjutanud kaks raamatut – välikirurgiast ja traumatoloogiast – ning neid peeti omal alal parimateks. Peale sõda oli ta kaitsnud doktorikraadi, valitud professoriks ning akadeemikuks ja tema täiustatud luunaelad võeti kirurgide poolt laialt kasutusele. Ta oli pälvinud valitsuse kõrgeid autasusid, kuid isegi Liidu peatraumatoloogi kõrgele ametikohale valituna jätkas ta opereerimist. „Ma olen lihtsalt kirurg,” tavatses ta öelda enda kohta, „läbinisti praktik, teoreetik ainult hädavajadusel.” Hinnoviga tutvudes juhatas ta Moskva suurimat, Sklifossovski-nimelist haiglat. Nad kohtusid kirurgide konverentsil. Lobov astus vaheajal tema juurde, rida professoreid sabas, ning esitas mõned asjatundlikud küsimused Hinnovi osteomüeliidiravi käsitlenud ettekande kohta. Vestluse lõpus tegi ta Hinnovile ettepaneku külastada tema kliinikut. Hinnov tegigi seda. Teda hämmastas haigla mastaapsus. Kakskümmend operatsioonituba, viisteist tuhat operatsiooni aastas. Kõik parim, millest tavaline kirurg ainult unistada võis, oli Lobovil iga päev käe-jala juures. Seepärast tundus Hinnovile veidi imelikki Lobovi huvi tema töö vastu. Ta kutsus Lobovit vastukülaskäigule Tallinna ning oli sisimas kindel, et Lobov selle ajapuudusel tagasi lükkab. Veidi kavaldades sidus ta kutse demonstratsioonoperatsiooniga, mille käigus Lobov tutvustaks oma luunaela. Manööver õnnestus hiilgavalt, lepiti kokku ajas ning Lobov nõustus isegi pidama kohalikus kirurgide seltsis loengu uutest seisukohtadest traumatoloogias. Need seisukohad ning ravivõtted hõlmasid kõiki Lobovi leiutisi, mida, nagu selgus, polnudki nii vähe. Külaskäik toimus pool aastat hiljem. Peatraumatoloogi kaaskond osutus küll oodatust suuremaks, aga Marta abiga laabus kõik rahuldavalt. Nad pidasid Lobovit ehk tõesti tema sõbraks, aga see oli muidugi liialdus, saadi omavahel lihtsalt hästi läbi. Lobov tundis tema tegemiste vastu nähtavat huvi, tutvus põhjalikult tema haiglaga ning koos tehti ka üks operatsioon. Kirurgide seltsis peetud loengus rääkis ta tunnustavalt ka Hinnovi saavutustest, tema sõbra uutest ravivõtetest, mainides muuhulgas ka Hinnovi luufiksaatoraparaati, mida teatud täiustuste järel ootab kahtlemata suur tulevik. Jah, Lobov nimetas ise teda oma sõbraks, sealt see arvamus tuligi. Ära sõites tegi ta Hinnovile ootamatult ettepaneku tulla tööle tema juurde Moskvasse. Lobov tegi selle ettepaneku täiesti ootamatult alles lennujaamas. Tegi seda temale ilmselt omasel üpris imelikul viisil. Tema saatjaskond – mõned assistendid ja kaks professorit tegelesid juba oma pagasiga. Lobov jälgis neid tusasel ükskõiksel ilmel, andis siis lähedal seisvale Hinnovile märku ning nad astusid eemale akna juurde. Lobov jäi seisma väga lähedale otse tema ette.

      „Kuule, tead, mis ma praegu välja mõtlesin?” ütles ta Hinnovit oma tumedate silmade pilgu haardes hoides. „Sina pane õige kah oma asjad kokku ja sõida ära minu juurde.”

      „Milleks?” Hinnov vaatas üllatunult enda vastas seisvat meest. Nad olid umbes ühepikkused, mõlemad jässakad, kuid tumedavereline rohke karvakasvuga Lobov näis Hinnoviga võrreldes iseteadvam ja jõulisem.

      „Kuidas milleks?” Lobovgi paistis üllatunud, aga naeratas samas. „Milleks see siin sinule?” küsis ta vastu. „Siin, vennas, minnakse hallitama, hapnetakse ära, vaat mis. Jälgisin sind, tark mees oled, aga sihukeses kohas, mis on sest kasu, et tark? Taolises kohas on kõik targad, kõik ühtmoodi, aga jõuetud, midagi ei tee ära, mitte midagi. Aga minu juures teeksid. Au ja kuulsust, kõike pakun. Paljudele pole pakkunud, paljudele olen ära öelnud, aga sinule pakun, nii jah, mõtle.”

      Lobov ootas, oli ilmselt kindel tema nõustumises, heakskiidus ja tänuski, aga tema vaikis. Ta vaatas läbi vihmast märja klaasi õhtuhämaruses lennuvälja enda ees, mille ühele maandumisrajale oli ilmunud kandepindadel tulesid vilgutav lennuk. Vaatas ja ei tundnud midagi, ei rõõmu ootamatu pakkumise üle