Maret ja Miina ehk Kosjakased. Lydia KoidulaЧитать онлайн книгу.
on>
JÄRJENDAJAD 1
S u l i M i i n a
N ä ä r i M a r e t
K a d a k a L i i s u, Tõkkesilma kõrtsinaine
T õ l l a – H a n s, ratassepp
L u i g e S i i m, talunik
K a r j a – J u k u, Suti küla karjapoiss
ESIMENE VAATUS
Maantee. Tõkkesilma kõrtsiesine. Tagapool rukkiväljad ja puud-põõsad; nende vahelt näikse Suti küla katuseid paistvat. Ees maantee ääres verstapost ja mõni suur kivi. Parem ja pahem pool tuleb järjendajate kohast arvata.
1. H a n s (üksi)
H a n s (teekäija riides, jõuab kõrtsi ette, higi otsa eest pühkides): Soo. See on siis jälle vana Tõkkesilma kõrts! Ja sealt paistab ka Suti küla eemalt: on imeväiksemaks ja madalamaks läinud sest ajast saadik, kui mina, poisijõmpsikas, siin veel kurni mängisin, ratast lõin ja tamme kasvatasin, ja-jah! Aga puhkame pisut, väsinud olen! (Istub maha.) Vana tuttav paras ruum siin! Kus need ajad, millal õndsa eidega siitkaudu pühapäeviti õndsa Kärt-tädi juures külas käisin – sina kallike! Näitab2 mõni katus sestsaadik juurde olevat tekkinud, – aga vaim olla endine alles: niisama tuim ja visa ja udune, nagu vanasti, – kui tõsi on. Saame ju näha. – Siin on kõik alles veel, ja vist vana Tõkkesilma Liisu ka, va vana nobe kadakas. Kaitse mind, jumal, tema kärme keele eest! Ju ta, vanake, ometi elab alles? Liisu, ae, Liisu-tädi!
2. L i i s u. H a n s
L i i s u (uksest): Kesse hüüab? – Tere, – noorsand!
H a n s: Tere, vana kõrtsimamma! Kae imet, või ikka alles jalul oled? Aga seleta, taevataadike, minu silmi, nooremaks sa neis viies-kuues aastas ka ei ole läinud. Seda ei maksa sulle ette valetadagi!
L i i s u: Ei mina mõista, mis külaline minu ristimisetähest tahab? Mina pole oma aastaid kellegi käest varastanud! Ja – kes te olete siis?
H a n s: No-noh, Liisu-tädi, – mis sa siis varsti nõgestad? Kus su pea? Nüüd sa ei tunne enam Tõlla-Else poega? Eks ma ole su marjapuid küllalt nosinud omal ajal? Tuleta meelde!
L i i s u (käsi kokku lüües): Hans! Taevataadike! Kas ise oledki? Sinu nimi, kallis aeg! Ja muidugi, nüüd ma tunnen su ära ka! Aga mis suureks ja pikaks sa oled kasunud3 sestsaadik! Kui seda Kärt-tädi veel oleks näinud! Vist sa juba tead: toonaeile pandi vanakene hauda.
H a n s (nukralt): Miks ma ei tea – ei saanud ju nii ruttu siia! Olen teda taga leinanud siiski, ehk ta mulle küll mõnda rasket sõna on andnud! Andku jumal ta hingele rahu! (Silmapilgu pärast.) Ja mis Näärid ütlevad nüüd?
L i i s u: Mis nad ütlevad? Nad pole ju veel kodugi, Hans!
H a n s: Kuidas? Kodugi?
L i i s u: Mitte märki. Just kui Kärt-tädi surma peal oli, sõitis Maret isaga kottu ära külasse pulma, seal nad veel praegu on. Täna üteldakse koju tulevat.
H a n s: Tule jumal appi – soo, soo! Sealt ep see tuleb siis, et tädi viimane seadus4 mind meelde tuletab! Hm!
L i i s u (elavalt): Jah, vaata, Hans, see on just üks päris püsti pettus ja ülekohus, kuidas Maret Kärdu vastu on teinud! Aga viimasel tunnil on Mareti ristiemal silmad ka lahti läinud! Oi, ta arvas, et see tema Miina pidi olema, kellele ta alati võib nina peale hüpata ja head tasast last nagu koerapoega tallab –!
H a n s: Mis Miinast sa räägid?
L i i s u: Oh, tema naabrineiust, Suli Miinast, sina teda ei tunne! Kõige armsam ja kaunim ja tasasem laps kõiges Suti külas, aga vaene nagu hiirepojuke ja sellepärast pool-teed Mareti ori. – Aga oot, oot, Kärdu-ristiemaga oli teine lugu! Kui see aru sai, et Maret ristiema aina tema r a h a pärast armastab, siis tal tuli veel enne surma aru pähe, laskis peakohtumehe ja kälimehe tulla. Nüüd sa tead, kust su õnn tuleb, Hans! Paraku, õnnetusel ei olnud ka muud allikat, jah!
H a n s: Imet, imet! Ja-jah, oli va käre eideke, õnnis Kärt, oskas mind tulistada omal ajal ja paitada ka, mõlemaid! Kes mulle oleks ütelnud, et ta veel kasupojaga nõnda riidu pidu minema? Aga sestsaadik, kui ma linna sain ja mu oma pea ka selguma hakkas ja suu lahti läks maailma teo ja käigu kohta, sestsaadik ta ju nõelas ja torkis ühtepuhku; ma ei tohtinud enam ligemale andagi.
L i i s u: Jah, Hans, see tuli kõik sest, et ristitütar Maret tädi majas ja südames ohjad pihus pidas. Kõik tuli sest! Ristiema rahakott oli sidet ristimise-vee sisse lisanud! Oi, ta oskas nii mahe olla ja nii sile – nagu kassipoeg. Ja siis, Hans, vaata, sul olid ka need mässajad mõtted peas, „rahva õigusest“ ja „harimisest“ ja „edasisaamisest“, mis sulle olid linnas pähe tekkinud ses ilmlikus seltsis – tühi, mis ta pagana usku nimi on, olen ära unustanud –, kus sa need kõned ära pidasid? Ja siis sa olid seitungis ka kirjutanud neist kooliasjust meie vallas, et nad ei pidanud head olema ja et see vallavalitsuse süü, ja seda oli vallavanem jälle teada saanud koolmeistrite käest ja suges s i n d läbi ja Kärtu k a, sellepärast, – nad rääkisid siin tuhat neist hirmsaist asjust! Ja nad ütlesid: niisugune rahvasegaja olla kõige valla teotuseks, ja nõnda läks siis Kärdu-tädi viha ikka suuremaks, ja ega see õige ka ei olnud sinust meid nõnda laimata, Hans, seda sa tead, jah!
H a n s (irooniliselt). Soo, soo, kuula, kuula! No kuidas siis Maret niisugusele ülejäänud loomale veel tahtis tulla, ae? Seda imet ma ei mõista!
L i i s u: No vaata, vana Kärt-tädi värises ikka ometi sinu pärast, ei olnud tal südant sind hoopis maha jätta, ja rääkis Nääri rahvaga nõu kokku, kuidas sind tuleks parandada, Ja seks pidi Maret sind tanu alla panema, sest vaata, Hans: iga naine parandab, olgu mees iseenesest ka kes teab kui hea, teda ometi veel ikka tüki paremaks, – iga naine, seda ma tean omast õndsast Matsist saadik ära – kus ta, va kadund, praegu puhkab! No nõnda tahtis Maret sind siis ka parandada, sest muidu ei oleks Kärt-tädi kõik temale andnud. No aga sina, kiusupunu ja kõverpea, olid ju nagu visa tael: ei hakanud külge.
H a n s: Aga kas siis mees naist onudele-tädidele võtab, või võtab ta enesele! Mis mina tema Maretist hoolisin? Kas ma põrsast kotis pidin ostma? Oodake senikaua!
L i i s u: Võib küll olla, Hans, – mis sa nüüd varsti möllad? Aga mis minagi selle ette võin parata, kui nüüd vibu õige pingu tõmbas! Karvapealt teadis tädi Siimu läbi kõik, mis vallavanem ja Luige rahvas maailmaparandajast ütlesid – mõistad, nõnda s i n d nimetati –, ja no paar nädalat enne tädi surma oli siis kõik vara Maretile lubatud ja sina tervelt ilma. Luige Siim elas taevariigis ja Mareti heast meelest ei maksa nimetadagi. Nõnda see oli.
H a n s: Luige Siim? Eks see ole mõisakupja poeg ja tänine vallakirjutaja? Mis temal sest oli siis?
L i i s u: No eks ta ole ju Mareti kosilane ka – see'p see on! Muidu mõistlik poiss, kes väga harva endistest jumala seatud asjust kinni peab, aga jookseb Mareti järele nagu tall ute järele. No kust ta siis ei pidanud rõõmus olema, kui sinust-Maretist paari ei saanud?
H a n s: Soo? Ja nüüd? Mis nad kõik ütlevad, et lugu nõnda läinud?
L i i s u: No mis nad ütlevad? Eks igaüks näinud küllalt, mis nägu Näärid näitasid, kui tädi luba neil käes oli? Ei nad hoolinud sestsaadik vanakesest sõrme otsa enam, kas tal kuiva või märga oli omal tõvevoodil. Aga seda nägu ma tahaks näha, kui Maret koju tuleb ja teine lind pesas ees – Ahahah! Oi-oi!
H a n s (õlga nikutades5): Tädi r a h a ma veel ei kahetseks liiaks: minu ratassepa-amet toidab mind isegi ja käsi ma ka pole harjunud sülle panema. Aga et nad tädi armastuse mu käest ära petsid, selle eest ma küll sooviks neile natuke nuhtlust. – Noh, Liisu-tädi, nüüd ma ju jään Sutile, siis peame head sõprust! Sina näitad mulle ära, keda sünnib ära kosida.
L i i s u (rõõmsasti): Hans? Tõesti! Kuule, see on mõnus nõu! Neiusid ma tahan sulle näidata, ilusaid nagu õunad, ja kõik tulevad sulle kahe käega! Oled ju – mis ütelda, esimene mees. Hans, kolme nädala pärast
Tegelased.
Näib.
Kasvanud.
Tahe, testament.
Kehitades.