Ott ja Pilts. Kerttu RakkeЧитать онлайн книгу.

      Ott ja Pilts

      SINISILMADEGA KOLETISTE METS

      Otil oli oma päkapikk. Päkapiku nimi oli Pilts ja ta oli alati olemas, kui Ott tahtis mängida. Pilts ei olnud teiste päkapikkude moodi. Kui keegi küsis, missugune Pilts välja näeb, siis ei osanud Ott vastata.

      Ühel päeval tuli Pilts jälle Oti juurde.

      „Mis me täna teeme?“ küsis Ott.

      „Külastame Sinisilmadega Koletiste Metsa,“ teatas Pilts ja nad asusidki teele.

      „Ma kardan koletisi,“ sosistas Ott, kui nad metsaservani jõudsid.

      „Sinisilmadega koletised ei ole üldse kurjad,“ rääkis Pilts. „Nad on väga ilusad ja paid ning nad armastavad lapsi.“

      „Siis nad ei olegi ju koletised,“ leidis Ott.

      „Koletised on nad nendele, kes lastele liiga teevad,“ ütles Pilts.

      Puude vahel vilksas midagi kollast.

      „Mis see oli?“ ehmus Ott.

      „See oligi üks koletis,“ vastas Pilts ja hüüdis: „Tulge välja, sinisilmadega koletised, siin on üks tore poiss Ott!“

      Äkki lõi metsaalune lausa kihama, nii palju oli seal pisikesi kollaseid elukaid. Nad pilgutasid oma siniseid silmi ning kõigutasi dkollaseid sarvekesi oma peas. Ott märkas, et kuigi sellesmetsas oli öö, muutus metsalagendik valgeks, kui kõik koletised peidust välja tulid.

      „Kas keegi on sellele poisile liiga teinud?“ küsisid nad ehmunult. „Kas me peame mõnda paha inimest kollitama minema?“

      „Ei,“ naeris Ott. „Me tulime teile lihtsalt külla.“

      Sinisilmadega koletised naeratasid.

      „Me võiksime midagi mängida,“ arvas Pilts. „Näiteks peitust.“

      Ja nad hakkasidki peitust mängima. Küll oli selles metsas palju kohti, kuhu end peita! Otil oli hea meel, et ta leidis kõik koletised üles.

      „Sa oled tubli peitusemängija,“ ütlesid Sinisilmadega Koletised ja õpetasid Otile ühe luuletuse:

      KURI KONN

      Kui Ott ja Pilts kõrgete lillade mägedeni jõudsid, kostus hirmsat müdinat.

      „Mis see on?“ küsis Ott. „Kas maavärin?“