Käkimäe kägu. Juhan LiivЧитать онлайн книгу.
>Juhan Liiv
Käkimäe kägu
Käkimäe kägu
Ta oli Palupera küla vanakarjane, aga hoidis hea sõna ja saiapätsi eest ka sigu ja kitsi, ehk nendest küll sõnagi tema kaubas ei seisnud. Siga ja kits on aga loomad, keda iga aus vanakarjane häbiks peab nimetada, veel vähem oma karja sekka vastu võtta. Tema aga arvas teisiti. Esiteks olid habemikud kitsed nõnda naljakad, et nad poisi tihti naerma ajasid, ja sigade hoidmise eest, seda teadis ta, anti talle sügisel ühest kui teisest talust seasaba palgaks, tükk kamarat veel küljes, ja see on harilikult siguri j agu.
Peale selle oskas ta pasunaid teha, sikusarvi kaapida ja tina suupidemeks otsa valada, mille läbi sarv palju heledama hääle sai. Õitsipoisid tarvitasid mõlemaid tema vabrikust, sikusarvi ja pasunaid; tema ise aga puhus neid meistri viisil, küll kümneid lugusid mõlemate peal lüües: kuuldus, nagu oleks hõbeterakesi külitud, nii nad helisesid, või nagu oleks kõramuna veeretatud – ei saa ütelda, kuidas see kuuldus.
See kõik aga ei olnud veel mitte midagi. Kui koer karjas kirpe otsis, siga põhku kandis, harak üle karja lendas või härg sarvedega mätast lõhkus, siis teadis ta igal niisugusel korral isesugust ilma ette kuulutada: kas vihma, müristamist, palavat, või, mis veel pahem – et ta täna peksa saab. See on, kui ta musta pullikese heinamaale laseb või nii. Aga ka sellega ei ole veel kõik üteldud, mis ta oli ja oskas. Näiteks keeras ta kodus naiste vokkidele hambaid, jootis kardtikutoosisid tinaga kinni, niisama hästi kui juut, ja parandas rikki läinud lukkusid, et need kui päris uued välja nägid. Kord tegi ta koguni terve tuuleveski karjamaale üles, mille aga Peebu pere sulane saapaninaga ümber lõi. Ja veel laulda ja trallitada – noh, seda ära mitte kõnelegi!
Siiski ei olnud kõigi nende arutute kunstide oskaja kui viisteistkümmend aastat.
Kes ta siis õige oli?
Käkimäe kägu oli.
Noh, ristimisel anti ka temalegi ikka oma nimi, nagu muudele, ja tema oma oli Hans – Hans Remmelgas nimelt, nimi nagu saksapoisil kohe. Aga keegi teda selle nimega ei nimetanud, isegi külakoolis mitte. Välja arvatud seal üksi need korrad, kui reede õhtul laste päevi üles kirjutati ja tedagi nimepidi raamatust hõigati: «Hans Remmelgas!» – «Siin!» hõikas Hans nii kõvasti kui võis, rõõmus, et tema see Hans Remmelgas oli. Külas aga oli küll inimesi, kes talle muud nime ei teadnud anda, ega ka tundnud, kui ainult Käkimäe kägu.
Miks siis just Käkimäe kägu?
Muu kägu, ehk veel koguni muu mäe kägu ei oleks ta mitte kuidagi võinud olla. Ei mitte mõtetki. Ta oli valla vaesteküla laps, ja selle küla nimi oli Käkimägi. Ka nimetati teda veel Käkimäe külaks, aga et see nimi natukene raske oli ütelda, üteldi ainult Käkiküla – mine võta kinni, mispärast Käkiküla! Vahest sellest, et külakene liivaseljandiku peale oli ehitatud, mis niimoodi paistis nagu pikergune käkk – jahu- ja verekäkk, mida mihklipäeva ajal tehakse. Aga kas küla selle pärast või muu pärast seda nime kannab, seda ei tea õieti mitte keegi. On üks vana nurjatu maakoht soo sees, kus huntki ei taha elada, ja külarahvas olid vallasandid, verivaesed inimesed, ja ühele niisugusele kohale on iga nimi hea küll. Muistne mõisaopman, üks kõhn, väga pika kaelaga mees, keda vallas hernesarikaks kutsuti, oli ta sinna ehitada lasknud – nõnda kogemata. Kui ta käest kohtumees korra küsinud, miks ta hütikesed just sinna mäekese otsa ehitada lasknud ja mitte mujale, kratsinud ta kõrvatagust ja ütelnud:
«Tont teab, mispärast just sinna!»
Niisugused on need talupojad. Isegi siis ka, kui nad ju opmanid on.
Sealt külakesest oli nüüd Palupera küla lojuste-karjane, see on vanakarjane, Käkimäe kägu. Kägu sellepärast, et ta alalõpmata tralli lõi, oli päev, mis tahes, või tund, mis tahes.
«On sellel aga kõri küll!» ütlevad moonamehed mõisaväljal, kui mina juhtun kuulma, ja moonanaised ütlevad: «On aga sellel nahk (ma ei ütlegi nõnda, kuidas nemad ütlevad) lusti täis!»
Mine nüüd tea, kui lusti täis. Ega ta ka armu pärast nii suurt ametit ei saanud, külakarjane olla. Enne pidi ta kohe mitu suve sigu hoidma ja peksa saama, kui asi nõudis. Siis alles valiti ta küla vanakarjaseks.
Ega kellelegi au teenimata anta.
Uues ametis olid naised temaga väga rahul. Isegi nende lugupidamist leidis ja nende saladusi tundis ta. Siin ütles talle Kuke perenaine, kui karjane neil lõunat sõi, et nende Leena sügisel vist Tõistre Peedule mehele saab – või mis muidu Peedu alati nende õue vahib ja pühapäeviti neil seisabki. Seal ütles talle teine perenaine teist asja, mis tal südame peal juhtus olema. Ossi-otsakesed ja saia suutäiekesed pisteti niisugusel korral muidugi karjase ette.
Vaat see’p see oligi, mispärast käol siin hea oli kukkuda. Ja et tal hea pidi olema, tundub ju sellest, et ta mõisasse koerapoisiks ei tulnud, kui opman teda mullu kutsus. Mõtle ometigi – koerapoisiks ja – ei tulnud!
Jaa, aga tal oli veel üks teine põhjus. Ja see teine põhjus oli iseäralik põhjus.
Mina aga olin mõisa maamõõtja.
Mõisa maamõõtjat nimetab rahvas maamõõtja-saks, või kui ta heal meelel on, koguni maamõõtja-härra.
Palupera mehed on nii upsakad mehed, et nad maamõõtjat saksaks julgevad nimetada – niisugused rikkad, mulgimoodi mehed.
Nõnda olen mina siis esiteks saks ja teiseks härra. Ja Käkimäe kägu oli minu noor sõber.
Tohoo! mõtleb mõni.
Jah, lugu oli nii, et saks, härra ja karjapoiss üksteise sõbrad olid, ja ma ei häbene seda sõprust.
See oli üks nendest sõprustest, mis ka veel siis meelde tulevad, kui inimese pead hallid juuksed ehivad – see oli inimese südame inimese südame külge tõmbamine, oli inimlik sõprus, oli sõprus sõpruse pärast.
See oli ka üks kurb sõprus.
Ja sellepärast, et ta mälestus mulle nii palju väärt on, jutustan ma siin tema loo – kuidas ma temaga tuttavaks sain ja kuidas temaga lugu läks.
Ühel juunikuu hommikul, kell oli alles seitse, istusin ma oma töötoas, pliiatsiga paberi peale sihtisid ja kupitsaid ajades. Aga hommik oli nii ilus, et ma pliiatsi käest panin ja akna alla astusin. Päike paistis ju üle pärnalatvade ja härrastemaja, mis pärnade varju kui ära oli maetud, aga veel nõretasid rohuaia roosid öösisest kastest ja sirelid minu toakese akna all olid, ehk küll vastu päikest, alles kastepisaratega kaetud. Ma tõmbasin seinalt õlgkübara pähe ja astusin läbi mõisa rohuaia välja, ilusat suvehommikut imestama. Päike paistis heledasti sinisest taevast, hommik oli üks ilusamatest. Juba tegid mõisasulased väljal särgiväel tööd. Küla vahel, mis mõisaga pea ühte oli kasvanud, nagu Eestimaa mõisaid veel praegugi külaga ühes on, mängisid lapsed, küla taga aga higistasid mehed adra käsipuude taga, sest ehk päike küll veel madalal seisis, oli palava algust siiski ju tunda. Ma astusin kruusatatud maanteele välja, mis külast läbi Palupera meeste nõmmi kusse viib ja sealt edasi, kus küla karjamaad olid. Ma astusin küla poole, ilma et õieti oleksin mõelnud, kuhu minna, ja sammusin nõmmiku poole edasi.
Hali, hali, haliluu,
haliluu!
kõlab korraga hele karjalapse trall mulle vastu. Seal kaugemal metsa all sööb kari. Üks haliluu! kõlab teise järel, kuni neid terve männik täis on. Üks heledam kui teine, nagu ajaksid nad teineteist taga.
Haliluu!
Missugune rõõm selles hääles! Ma jään kuulatama, nagu ööbikulaulu.
Tilluke punane põrsake
kõneles suurele seale:
Ära mine küla karjaaeda!
tuleb selle peale. Hääl on nii värske ja lustiline, nagu hommik ise. Aga juba tuleb teine viis:
Olin orjas, käisin karjas,
olin orjas Uganias,
käisin karjas Kasaritsas jne.
Nõnda vahetavad sõnad ja viisid, siis tuleb hele sarvelilutamine.
«Kes on see laulja ja sarvepuhuja?» küsin ma ühe paljasjalgse ja – pease poisijupi käest, kes nõmmiku poolt mulle mööda teed vastu tuli, vist karja