Ohtlik lend. Teatrifantoom. Mihkel UlmanЧитать онлайн книгу.
ihkel Ulman
Ohtlik lend. Teatrifantoom
I
Mida sir Andrew Lloyd Webber nüüd ütleb?
Heakene küll, meie loo pealkiri «Teatrifantoom» pole päris «Ooperifantoom», ent vähegi lavaelu näinud-kuulnud inimesed kuulevad fantoomi-sõna peale ju hoobilt sisekõrvus webberlikke dramaatilisi akorde, kui mingiski seoses teater end ilmutab. Ütleme fantoom ja mõtleme õnnetule armastusele, täitumata unistustele ja traagilistele maskidele kulisside taga, lava all ja kohal. Kõik siin ilmas on juba olnud.
Kui Andrew Lloyd Webber juhtuks Pärnusse põikama ning selle linnakese riigiametnike väikeseid räpaseid saladusi ja eksistentsiaalseid õnnetusi nägema, vaevalt ta siis tolle fantoomi-paralleeli pärast pahandaks. Meil on ju nii politseinikud kui teatritöötajad teatavasti riigiametnikud. Ja mõnel juhul on raske küündimatut riigiteenistujat lavastajaks või näitlejaks nimetada – nii et ametnikud jah. Webberil oleks nonde väikekodanlike mutrikeste ponnistusi nähes hale meel ja ta annaks laenud-assotsiatsioonid suuremeelselt andeks.
Ühtlasi oleks suurmeistril hea meel, et teatrifantoomi loo peategelane pole Andres Västrik. Jormturd-sümpaatne politseiametnik pole tegelikult ka meie eelmiste lugude peategelane tahtnud olla. See lihtsalt juhtub nii. Vusserdad pealinnas ühe suure juhtumi ära, saad naiselt sarved otsekui kirsiks tordi otsa – ja juba sind Pärnusse pagendataksegi. Provintsi väikelinlikus vaikelus juhtub vähe, aga seda värvikamalt, ning kõik, mis kuurordis juhtub, kroonib politseiametniku paratamatult kangelaseks.
Västriku paaridaam Rita Leidpalu lahendab selle fantoomi-loo meil siin tegelikult ära. Selles loos on piisavalt palju naiselikkuse, lapsesuu ja vaistuvärgiga pistmist, et teha kangelannaks hoopis väike pehmelt sitke Rita. Ta saab kohutavas koguses hirmu ja ehmatusi – ja ühe kallistuse, mis muudab kogu tema edasist elu.
Aga seda ei tea veel ei kallistatav ega kallistaja. Selles raamatus ei saagi nad seda teada – oodake järgmisi.
Mis Rita ja Andrese pensioniootel bossi Reinu puudutab, siis tema ootab järgmisteks ülesanneteks aina selliseid nagu seesinane teatrifantoomi müsteerium. Juhtub küll palju ja põrutavat, aga nii kiireid ja leid(palu)likke lahendusi võib endale jõuluvanalt küsida iga vana mees, kes tahaks tegelikult juba eile erru läinud olla.
Teatri lavavalgustaja Jaanus Loor ongi erru läinud. Kust ja miks Jaanus erru läks, sellest jutustab teile peagi ühe näitlejanna ustav lapsehoidja. Lapsehoidja on taktitundeline ja lojaalne emand, liiga palju ta ei räägi, hinnanguid ei anna, pooli ei vali ja millegikellegi vastu ei sõdi – küllalt seda õudust siin ilmas.
Jaanus igatahes on andekas mees. Valgustuskunsti õppis ära lennult – räägitagu selle ala ruumilisest ja maagilisest süvateaduslikkusest mida iganes. Kõigi alade professionaalid jutustavad oma valdkonna keerulisemaks ja eksklusiivsemaks, kui see on. Niimoodi saame meie ise kõik vähemasti enda arvates asendamatuks. Ja seda illusiooni on kangesti vaja, kuna maailmas on ligi seitse miljardit inimest ning iseenda tavalisuse ja väiksuse tunne võtab jalge alt hõredaks ja kõhust jahedaks. Eelmisest ametist erru läinud ja nüüd laval näitlevatele riigiametnikele valgust peale näitav Jaanus on füüsiliselt lausa hirmuäratavalt osav, haarab töid ja teemasid õhust ning leiab lahenduse kõigele ja kõigile. Peale ühe.
Ott Markus on masendavalt tavaline mehike, kes sooritab seksuaalseid lähenemiskatseid kõigele ja kõigile, kes tema lähiümbrusse jäävad. Mitte sellepärast, et ametinimetuse poolest on ta lavastaja ning lotovõitja teatavasti võib. Hoopis sellepärast, et ta on salakesi mugav ja moraalitu mölakas. Ent endale ta seda ei tunnista ja tema naine seda fakti näha ei taha või ei oska.
Näitlejanna Maret Markus on kaunis noor naine, kes võiks oma maheda sarmiga jalust maha flirtida iga vähegi elusa isase isendi. Ent tema puhul on tegemist nähtusega, mida võib nimetada külaaristokraatiaks. Jah, ka Eestis on niisugune nähtus olemas – meie väikerahvalik alaväärsustunne pole lubanud seda veel sõnastada ja põlistada, sest ikka veel ei söandata tunnistada, et ollakse kusagilt külast või päris metsast pärit. Ent on jah meil üks rahvakiht, kes on välja kasvanud taludest, mille järgi on küladele nimed antud ning need nimed kanduvad omakorda linna koolijuhtide ja kunstnike, teadlaste ja tegijate kaubamärgiks. Maret on niisugune omajuurne aristokraat – seepärast pole tal vaja olnud ennast läbi voodite ega vigade tõestada. Ott Markus on Mareti elu esimene ja ainuke mees. Kujutate ette? Ei? Peatume sel teemal edaspidi pikemalt.
Teine näitlejanna, Ada Maavel, on vaatamata tüübilisele sarnasusele Mareti vastand. Ühest küljest võiks ta laulda nagu litsakavõitu plika muusikalist «Oklahoma»: «Mina ei oska öelda ei, kui tuleb kena noor mees…»
Teisalt pole see lihtne ja endaga hädas naiseniru lihtsalt osanud piigaeast saadik kuidagi teistmoodi oma väärtust hinnata ega kinnistada. Inimlikku lähedust pole ta leidnud mitte kusagilt mujalt kui loendamatutest vooditest ja nüüd siis lõpuks ka oma lapselt. Poisi nimi on Juss. Kes siis muu.
Selle poisikesega seoses peame teile paratamatult jutustama, mida tähendab isale see, kui ta oma lihase lapsega vabalt – kui üldse! – kohtuda ei saa, sest lapse ema ei lase. Meie kultuuriruumis on kombeks laulda koorilaulu «Kõik mehed on sead» – meeste üleelamised seoses sellega, et neid hoitakse lihastest lastest eemal, pole veel moodi läinud. Iga isata kasvav laps tahaks olla papsiga lähedane, mitte kuulda, milles too kõik süüdi on. Küllap nõustute, et kuivõrd isa on pool lapsest, siis tema vastu üles keeratud põlgus ja eitus ajab lapse kaks poolt omavahel riidu.
Oma lapsega on kolmas näitlejanna, Maarja, praegu lähedasem, kui ta kolme kuu pärast eales enam olema saab. Ta on rase. Kusjuures meie jaoks jääbki ta neitsi Maarjaks – me ei saa teada, kas tema lapse tegi valmis lavastaja Ott, näitleja Artur või mõni lavatööline. Puhttehniliselt võis see olla igaüks neist.
Olete juba šokeeritud? Umbes nii, et mida me endale siin lubame – lavastaja paneb kõiki, näitlejannad jagavad inimlikku soojust ja kehamahlasid kõigiga, kes teatri seinte vahel ja ümber vähegi mehe moodi on?! Jah, kullakesed, selline ongi elu. Nii Pärnus kui kõigis Maa peal käärivates linnakestes – kui ei meeldi, kolige Kuu või Siiriuse peale.
Meie linnakestes on teater pigem kontsentraat konnatiigi käärivast kullestesupist kui loov ja lehviv, inspiratsiooni ja kirgastumise tiibu üle provintsi laotav vaimne tempel. Ärge muretsege, kõigis teistes linnakestes on ka. Neis riigiteatrites, mille viimsele kui funktsionäärile ja fantoomile maksame palka meie, maksumaksjad, on sageli fantoom see ainsam, kes oma palka väärib. Kui riiklikes kõrgkoolides õppinud lavatööspetsialistid tulevadki väikelinnade lavastuste-etenduste konveierile illusioonide-pürgimuste-unistustega, siis provints teeb kõigest õhulisest ja ülevast kiiresti rutiini-ponnistused-paratamatuse.
Mõne kuuga saab teatraalsesse seibivabrikusse tulnu aru, et maailmas on kõik juba tehtud ja öeldud – Webber on juba fantoomiga flirtinud, kohalikest kolleegidest rääkimata. Mõnda aega teeb ta veel pingutusi ammu olnut absurdiks või naljaks keerata. Edasi jääb töö-töö-töö. Mõne aastaga on artist kauge ja kõrge staari positsiooni asemel linnapilti sulandunud. Temast saab konnakulles, kellel on tuttavad nii poes kui haiglas, nii kõrtsis kui koolis. Ta on lihtsalt üks provintslane.
Teistel provintslastel aga on raske tõsiselt võtta lavafunktsionääri, kes käib temaga koos golfi mängimas – prestiiž! – või keda ta on põrutanud või kes põrutab tema naist. Piinlik lugu tõesti, aga nii on. Teatrisaalis vaatavad üksteisele teine teiselt poolt rampi vastu sponsorid ja armukesed, sõbrad, vaenlased, üksteise väikeste räpaste saladuste teadjad ja varjajad.
Väikelinna daamid tulevad soovitavalt esietendusele – muidu polegi ju mingi daam, kui konnatiigivipina esikale ei pääse! – vaatama lavanaisi, keda nende mees paneb. Ja kelle tõttu härrad teatrit sponsivad. Härjad – vabandust, härrad – aimavad, et nende naistel on praegu või on enne olnud väga lähedane suhe kunstiga mõne lavamehe isikus. Oo avalike saladuste hõrku parfüümi, mis premjääride publiku kohal mürgiauruna levib – ja fantoom naerab. See on midagi tema maitsele.
Kenade kodanlaste endi maitsega on kenas kooskõlas see, et ikka ollakse rõõmsad. Vaadatakse etendusi, mis pole mingid etendused, ja plaksutatakse. Rahastatakse armukesi ja klubikaaslasi, mitte kunsti. Teatakse oma seadusliku abikaasa risti-rästisuhetest, ja teatakse, et seaduslik abikaasa teab ka teie enda risti-rästi-rõõmudest. Aga abikaant pealt ära ei visata. Sest see pole provintsi maitsega kooskõlas. Kõik on rõõmsad.