Sõda Venemaaga. Richard ShirreffЧитать онлайн книгу.

      Eessõna

      USA maaväe uuelt juhatajalt kindral Mark Milleylt küsiti 2015. aasta suvel tema ametisse kinnitamise kuulamisel USA Senati relvateenistuse komitees, milline on suurim oht Ameerika – ja Lääne – demokraatlikule elukorraldusele. Ta vastas: „Praegu seaksin esikohale Venemaa … Venemaa on ainus riik maailmas, millel on tuumavõimekus Ühendriikide hävitamiseks. See on eksistentsiaalne oht.” USA staabiülemate ühendkomitee uus esimees kindral Joe Dunford väljendas komitees ametisse kinnitamise kuulamistel sama seisukohta.

      Olen selle hinnanguga täiel määral nõus. Seda jagavad ka paljud kõrged sõjaväejuhid – inimesed, kes tänu oma kogemustele teavad olukorda puudutavaid fakte kõige paremini. Iseäranis tunnustan oma endist relvavenda ja NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitjat kindral Sir Richard Shirreffi, kes selles vapras, õigeaegses ja olulises raamatus toob esile ohud, millega Ameerika ja Lääs praegu silmitsi seisavad.

      Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) strateegilise ülemana nägin Venemaa agressiooni vahetult pealt. Kõigist väljakutsetest, millega Ameerika kahekümne esimese sajandi teisel kümnendil geopoliitilisel maastikul silmitsi seisab, on Venemaa uus esilekerkimine president Putini juhtimisel kõige ohtlikum. Jah, islami pühasõdalased kujutavad endast meie julgeolekule suurt ohtu, ent kuni nad meid lahinguväljal ei löö, ei suuda nad meie riiki hävitada. Venelastega on teine lugu – ja see on tõeliselt hirmutav –, kuna Vladimir Putini hiljutiste ja väga avalike kommentaaride põhjal otsustades näivad nad olevat valmis kasutama tuumarelva.

      President Putini juhtimisel on Venemaa valinud ohtliku kursi, mis juhul, kui sellel võimaldatakse jätkuda, võib viia vältimatult kokkupõrkeni NATO-ga. Ja see tähendab sõda, mis võib kergesti areneda tuumasõjaks. Nagu ütles kord Preisi kindral Carl von Clausewitz: „Sõjal on oma grammatika, kuid oma loogikat sõjal ei ole.” Lisaksin, et sõjal on ka oma dünaamika. Kui Ameerika ja NATO sõdurid leiavad end otseses lahingutegevuses Vene vägedega, hakkab konflikt eskaleeruma. Ja see tähendab, et laual on viimane vahend: tuumarelva kasutamine. Käesolev raamat kirjeldab hiilgavalt, kuidas see kohutav stsenaarium võib „kohapeal” areneda. Need on sedasorti stsenaariumid, mida paljud kõrged tsiviilisikud, eriti poliitikud, ei ole kunagi mõistnud või soovivad, et neid ei eksisteeriks.

      Kuid seda dünaamikat on võimalik peatada ja sõda ära hoida, kui NATO Ameerika juhtimisel näitab üles vajalikku otsustavust ja meelekindlust. See on sõda, mida on võimalik vältida, ent ainult siis, kui venelased usuvad, et me oleme tõsiselt valmis võitlema, kaitsmaks enda ja oma liitlaste vabadust.

      „Sõda Venemaaga” jutustab loo sõjast, mis võib puhkeda suutmatuse tõttu Venemaa agressiooniga silmitsi seistes kindlaks jääda. Raamat jutustab loo sellest, kuidas NATO ja Lääs komistavad rea valeotsuste ja poliitiliste prohmakate tõttu katastroofilisse sõtta Venemaaga. Sellised stsenaariumid, võin ma kinnitada, on liigagi võimalikud ning kujutavad endast kõhedat lugemist. Ent raamat räägib ka loo sellest, kuidas ajaloo kulgu on võimalik muuta, kui tublid mehed ja naised oma arvamuse välja ütlevad. Ennekõike on raamatu sõnum: veel ei ole hilja katastroofi ära hoida.

      See ei ole tavaline „tulevikulugu”, sest seda jutustab vapper ja kogenud sõjamees, NATO endine kõrge komandör, kes teenis allianssi minu asetäitjana hiilgavalt ning kelle seisukohti ma õppisin usaldama; mees, kellele mina admiralina oleksin toetunud otsustes, kuidas pidada maalahinguid. Veel enam, tegemist on mehega, kes mõistab geopoliitilisi reaalsusi ja riske ning kes on tõestanud, et ei karda rääkida asjadest nii, nagu need on. Äärmiselt harukordne on nii kõrge ja kogenud kindrali valmisolek oma mainet mängu panna, kuid Richard Shirreff on just säärane mees. 2014. aastal ennustas ta õigesti Venemaa Krimmi-invasiooni ja osa Ukraina annekteerimise tagajärgi. Kardan, et ta prognoosib Venemaa järgmisi samme õigesti ka raamatus „Sõda Venemaaga”.

      On neid, kes väidavad, et Ameerika kõrgete admiralide ja kindralite ning käesoleva raamatu autori hoiatused on oodatav reaktsioon inimestelt, kellel on kaitsta oma huvid, ning et tegemist on pelgalt kisaga: „Hunt, hunt!” Tahaksin neile meenutada järgmist: 2017. aastal täitub sada aastat sellest, kui USA saatis Euroopa tapamajja neli miljonit noort ameeriklast, kellest sada kümme tuhat andis oma elu. Kakskümmend viis aastat hiljem oli Ameerika sunnitud seda jälle tegema – ja Teises maailmasõjas oli hind hoopis kõrgem. Kui ei oleks olnud NATO-t ning uue põlvkonna ameeriklaste otsustavust ja ohvreid, oleks järgnenud külma sõja tagajärg võinud olla hoopis teistsugune.

      Hiljutisel kõrgete poliitikute, diplomaatide ja sõjaväelaste kohtumisel Euroopas küsis üks osaleja viitega Venemaa sõjalisele avantürismile ja musklinäitamisele Euroopas, kas praegune olukord Venemaaga meenutab rohkem maailmasõtta libisemist 1914. aastal või suutmatust astuda kindlalt vastu Hitlerile, mis viis järgmise kahjutule – Teise maailmasõjani. Kõhedust tekitav vastus on: „Ei, see on Euroopa 2015. aastal. Tuumarelvadega.”

      „Sõda Venemaaga” kujutab ees ootavat ohtu usutavalt ja jahmatavalt – see väärib kindlasti tõsist lugemist.

      Saateks

      Sõda Venemaaga algas Ukrainas 2014. aasta märtsis. Olin tollal Briti nelja tärni kindral ja NATO Euroopa vägede ülemjuhataja asetäitja (DSACEUR), NATO ameeriklasest strateegiaülema asetäitja. Töötades NATO strateegilises peakorteris (NATO kõnepruugis Euroopa vägede kõrgem peakorter ehk SHAPE), mis asub Belgias Monsist pisut põhja pool, olin kogenud natolane ning varem juhtinud alliansi kiirreageerimisjõude.

      Olin olnud DSACEUR-i ametikohal kolm aastat ning pean tunnistama, et aktsepteerisin koos oma kõrgetest sõjaväelastest kolleegidega üldlevinud seisukohta, et hoolimata 2008. aasta Gruusia-invasioonist peaks NATO eesmärk olema strateegiline partnerlus Venemaaga. Külastasin mitu korda Moskvat, et sõlmida sidemeid Venemaa sõjalise tippjuhtkonnaga ning võtsin rõõmuga oma kodus vastu kindral Valeri Gerassimovi, kes on nüüd Venemaa Kindralstaabi ülem ja Venemaa Relvajõudude juht.

      Kuid Krimmi-invasioon, Venemaa toetus Ida-Ukraina separatistidele, sissetung riiki ja presidendi 2014. aasta märtsis välja öeldud kavatsus ühendada etnilised venelased emakese Venemaa lipu alla, on põhjalikult muutnud minu suhtumist Venemaa kavatsustesse. Venemaa on nüüd meie strateegiline vastane ning on asunud kokkupõrkekursile Läänega. Venemaa on suurendanud oma sõjalist võimekust ja tõhustab seda. Ta on heitnud kõrvale reeglid, millel põhines külma sõja järgne Euroopa julgeolekukorraldus. Venemaa president on käivitanud dünaamika, mida on võimalik peatada vaid siis, kui Lääs reaalse sõjavõimaluse suhtes üles ärkab ja kiireid samme astub.

      See raamat on äratuskell – enne, kui on liiga hilja.

      2014. aasta märtsis valitses Lääne sõjaliste liidrite seas uskumatus, kui sai üha selgemaks, et Krimmi „annekteerimine” ei ole midagi muud kui Venemaa invasioon. Otse öeldes ja konteksti panduna oli see esimene katse muuta Euroopa piire alates Hitleri sissetungist Nõukogude Liitu 1941. aastal.

      Me ei olnud tunnistajaks üksnes jõhkrale tagasipöördumisele „raua ja vere” jõupoliitika juurde Euroopas, vaid nägime ka riikidevahelise sõjapidamise uut vormi. Lihtsalt jõhkra jõu kasutamise asemel õõnestas Venemaa Krimmi seestpoolt, vajaduseta rünnakuks tavapärases mõttes. Vaatasin oma SHAPE-i kabineti laiekraantelerist CNN-i ja BBC News 24 kaadreid. Need näitasid rohelistes eraldusmärkideta mundrites sõdureid, näod maski varjus, sõitmas eraldusmärkideta sõidukitega. Teadsime kolleegidega suurepäraselt, kellele need sõidukid kuuluvad ja kes neid juhivad. Kuid selle tõestamine oli iseasi. Kõik oli tehtud äärmiselt professionaalselt ning me ei saanud isegi kaaluda midagi vastuseks ette võtta, kuna Ukraina ei ole NATO liige.

      Järgnevatel päevadel saime pidevalt lisainfot NATO Luuresünteesikeskuselt (NATO Intelligence Fusion Centre – NIFC), kes loendas ka ülejäänud Ukrainasse tungima valmistuvaid Venemaa tankiarmeesid ja dessantdiviise. Samal ajal olime tunnistajaks Vene vägede enneolematule koondamisele Balti riikide – Eesti, Läti ja Leedu piiridele. See puudutas meid juba vägagi, kuna „baltlased”, nagu NATO neid nimetab, olid alates 2004. aastast alliansi liikmed.

      2014. aasta 18. märtsil esines president Putin Kremlis ja võttis Krimmi ametlikult