Olematu number. Umberto EcoЧитать онлайн книгу.
ber
1
Laupäeval, 6. juunil 1992 kell kaheksa
Täna hommikul ei tulnud kraanist vett.
Kruuk-kruuk – kaks imiku krooksu, ja kogu lugu.
Koputasin naabri uksele, neil oli vesi täitsa olemas. Ju te siis olete peakraani kinni keeranud, öeldi sealt. Mina? Ma ei tea isegi, kus see peaks asuma; kolisin siia alles mõni aeg tagasi ja õhtuti jõuan koju päris hilisel tunnil. Issand jumal, kui te nädalaks ära sõidate, kas te siis vett ja gaasi kinni ei keeragi? Ei keera. Oh teid küll, no laske ma tulen ja näitan teile, kuidas see asi käib.
Ta tegi kraanikausialuse kapi ukse lahti, lükkas seal midagi kuskile ja oligi vesi olemas. Näete nüüd? Ikka ma ise olin vee kinni keeranud. Andke andeks, ma olen tõesti hajameelne. Ah teid, singles! Exit naabrinaine, kes nüüd samuti juba inglise keelt pruugib.
Rahu. Mingeid poltergeiste pole olemas, või kui, siis ainult filmis. Ja kuutõbine ma ka olla ei saa, sest ma ei teaks isegi kuutõbisena, kus see kraan asub – muidu oleksin selle ju ilmsi kinni keeranud, sest dušikraan jookseb ja alati varitseb oht, et ma veedan unetu öö, kuulatades lakkamatult seda tilkumist, justnagu Chopin Valldemossas. Tegelikult ajangi end tihti voodist püsti ning lähen tõmban kinni nii vannitoa ukse kui ka magamistoa ja esiku vahelise ukse, et mitte seda neetud solksumist kuulda.
Asi ei saanud olla ka mingisuguses elektriühenduse veas (see peakraan on nimelt käsitsi keeratav) ega juhuslikult kööki sattunud hiires, kes poleks jaksanud kraaniga midagi ette võtta, isegi kui oleks kogemata selle vastu puutunud. Tegu on vanamoelise ümmarguse rauast kraanipeaga (kõik siin korteris on vähemasti viiskümmend aastat vana) ja kõige krooniks on see ka roostes. Järelikult oli mängus kellegi käsi. Inimkäsi. Ja minu elamises pole ka ühtki korstent, kustkaudu rue Morgue’i orangutan oleks võinud sisse pääseda.
Mõtleme loogiliselt. Igal tagajärjel on põhjus, nii nad vähemasti väidavad. Üleloomulikud jõud jätame kõrvale, sest ma ei näe varianti, miks Jumal peaks endale minu duši pärast tüli tegema, see pole ju mingi Punane meri. Järelikult – loomulik tagajärg, loomulik põhjus. Eile õhtul enne voodisseminekut võtsin ühe Stilnoxi klaasitäie veega. Seega oli vesi tol hetkel veel olemas. Hommikul enam ei olnud. Järelikult, kulla Watson, keerati peakraan kinni öösel – ja seda ei saatnud korda sinu käsi. Keegi viibis minu korteris (oli neid siis üks või mitu), ja sel kellelgi või neil kellelgi oli hirm, et pigem ajab mind üles see tilkumisprelüüd, mis isegi neile närvidele hakkas käima, kui nende tehtud kära (nad tegutsesid hiirvaikselt), ja ilmselt murdsid nad pead, kuidas ma nii üleüldse magada saan. Seetõttu tegid nad targu justament seda, mida oleks teinud ka minu naaber – keerasid vee kinni.
Ja edasi? Mu raamatud vedelevad korratus segaduses nagu tavaliselt; pooled maailma salateenistustest oleksid võinud need leht lehelt läbi sirvida, mina ei märkaks nagunii midagi. Mul pole mõtet ka sahtleid läbi uurida ega esikukapi ust lahti teha. Kui nad tõesti siit midagi leida lootsid, siis tänapäeval on selleks üksainus tee: arvuti läbi kammida. Aja kokkuhoiu mõttes võisid nad kogu kõvaketta sisu kopeerida ja siis rahulikult tuldud teed minna. Alles praeguseks on nad kõiki dokumente korduvalt läbi sirvides ilmselt taibanud, et selles arvutis polnud midagi, mis võiks neile huvi pakkuda.
Mida nad lootsid leida? On ilmselge – see tähendab, ma ei leia asjale muud seletust –, et nad otsisid midagi seoses ajalehega. Nad pole lollid, küllap arvasid, et olen teinud märkmeid kogu selle töö kohta, mis meil toimetuses käsil on – ja et kui ma peaksin teadma midagi Braggadocio asja kohta, olen sellest järelikult kuskile midagi kirja pannud. Nüüdseks on nad ilmselt ära arvanud, et säilitan kõike ühelainsal disketil. Loomulikult väisasid nad täna öösel ka kontorit, ent minu diskette nad sealt ei leidnud. See viib nad – aga alles nüüd – ilmselgele järeldusele, et ma võin oma diskette taskus kaasas kanda. Kui lollid me oleme, ahastavad nad praegu, oleksime pidanud ka pintsakutaskud läbi vaatama! Lollid? Sitapead! Mõistlikud inimesed nii räpasesse ametisse ei sattukski.
Seega teevad nad ilmselt uuesti proovi, vähemalt võtavad õppust näpatud kirja juhtumist, ning ma langen tänaval valetaskuvaraste ohvriks. Seega pean jõudma enne nende järgmist katset disketi nõudmiseni kirjaga postkontorisse saata ja hiljem leidma paraja hetke sellele järele minna. Aga mis jampsi ma ometi ajan – üks mees on juba tapetud ja Simei ammugi jalga lasknud. Neil kama, kas ja kui palju mina tean. Kindluse mõttes teevad nad mulle otsa peale ja kogu lugu. Ma ei saa ka ajakirjanduses kuulutada, et ei teadnud midagi, sest pelgalt sel teemal sõna võttes reedaksin, et teadsin ikka küll.
Kuidas ma küll sellise portsu otsa sattusin? Kaldun arvama, et süüdi on professor Di Samis ning asjaolu, et ma oskan saksa keelt.
Miks mulle meenub Di Samis ja kõik need vähemasti neljakümne aasta tagused asjalood? Lihtsalt ma olen alati arvanud, et see oli Di Samise süü, et mul ülikool pooleli jäi, ja sellesse jamasse sattusin just seetõttu, et ma ei lõpetanud. Kõige krooniks jättis Anna mind pärast kaht abieluaastat maha, kuna sai aru – need on tema sõnad –, et ma olen kompulsiivne kaotaja; jumal teab, mida ma olin talle varem kokku rääkinud, et endast paremat muljet jätta.
Aga ülikool jäi mul lõpetamata seetõttu, et ma oskan saksa keelt. Mu Lõuna-Tiroolist pärit vanaema sundis mind seda rääkima lapsest saati. Olin saksa keelest raamatuid tõlkinud oma esimesest ülikooliaastast peale, et honoraride eest õppemaksu maksta. Tol ajal oli saksa keele oskus juba omaette amet. See andis võimaluse lugeda ja tõlkida raamatuid, millest teised aru ei saanud (ja mida toona oluliseks peeti), ning selle töö eest maksti paremini kui prantsuse või isegi inglise keelest tõlkijatele. Praegusel ajal kehtib see ilmselt nende kohta, kes oskavad hiina või vene keelt. Igatahes sa kas tõlgid saksa keelest või lõpetad ülikooli, need kaks asja omavahel kokku ei käi. Tõlkimine tähendab kodus istumist, tuhvlid jalas, olgu siis väljas külm või soe, selle käigus aga hakkavad kõiksugu tarkused sulle külge nagu muuseas. Milleks siis veel ülikooli loengutesse ronida?
Mingil endalegi arusaamatul põhjusel olin otsustanud end saksa keele kursusele kirja panna. Mõtlesin, et saan kergemini läbi, sest nagunii on see keel mul juba selge. Selle valdkonna särav täht oli tol ajal professor Di Samis, kes oli ühes hooletusse jäetud barokkhoones rajanud endale paigakese, mille üliõpilased Kotkapesaks ristisid – laia treppi mööda pääses suurde aatriumi, kust üks uks viis Di Samise instituuti, teise külge jäi aga aula magna, nagu professor seda pidulikult nimetas, ehk umbes viiekümnekohaline loengusaal.
Üle instituudi ukse pääses üksnes vilttuhvlites. Lävepaku juures seisis neid piisavas koguses kahe assistendi ja paarikolme üliõpilase jaoks. Kelle jaoks tuhvleid ei jätkunud, ootas väljas oma järjekorda. Kõik oli vahatatud, arvatavasti ka riiulite kaupa seinu katvate raamatute seljad. Vahajad olid ka iidvanade assistentide näod, kes seal juba muinasajast saati õppejõukohta ootasid.
Loengusaalis oli tohutu kõrge võlvlagi ja teravkaarelised aknad (ma ei saanudki aru, kuidas need pidid barokkstiiliga kokku käima) ning rohelised vitraažid. Täpselt õigel ajal ehk siis kell veerand kaks väljus professor Di Samis oma instituudist, tema järel meetri kaugusel eakas assistent ning kahe meetri kaugusel nooremad – need, kes polnud veel viiskümmend. Vanim assistent kandis tema raamatuid, nooremad aga makki – viiekümnendate aastate lõpu poole olid makid alles päratu suured ja meenutasid Rolls-Royce’e.
Di Samis läbis need kümme meetrit, mis instituuti loengusaalist lahutasid, nagu oleks neid kakskümmend – ta ei liikunud mitte sirg-, vaid kõverjoones (oli see siis parabool või ellips, mine võta kinni), kuulutades valjusti: „Siin me nüüd oleme, siin me nüüd oleme!” Seejärel sisenes ta loengusaali ning võttis sisse oma istekoha nikerdatud poodiumil, ning me jäime ootama, millal kostavad loengu avasõnad: „Kutsuge mind Ishmaeleks.”
Vitraažakendest langev rohekas valgus muundas laipjaks tema näo, mida ilmestas pahatahtlik naeratus, sel ajal kui assistendid makki valmis seadsid. Siis tegi ta algust: „Sootuks vastupidiselt minu kolleegi professor Bocardo hiljutisele väitele…” – ja nii samas vaimus kaks tundi järjest.
See rohekas valgus vajutas mind mingisse klaasjasse tardumusse, mis kumas vastu ka tema assistentide silmist. Ma sain osa nende kannatustest. Kaks tundi hiljem, kui üliõpilased loengusaalist välja voorisid, lasi professor Di Samis makilindi tagasi kerida, astus poodiumilt alla, võttis seltsimehelikult istet esireas oma assistentide kõrval ning koos kuulati kahetunnine loeng sõna-sõnalt uuesti läbi, professor noogutamas