Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest. R.J. PalacioЧитать онлайн книгу.
ma. Ma lükkasin Jacki õlast, et ta mulle otsa vaataks.
„See Augusti-nimeline poiss,” ütles ta mulle. „Tead küll, see imeliku näoga.”
Mul polnud aimugi, kellest ta räägib.
„Nalja teed või?” küsis Jack. „Kas sa ei ole seda poissi kunagi näinud? Ta elab siinsamas. Mõnikord käib mänguväljakul. Sa oled kindlasti teda näinud. Kõik on!”
„Ta ei ela siinkandis,” vastas Charlotte.
„Elab jah!” vastas Jack kärsitult.
„Ei, Julian ei ela siinkandis,” vastas Charlotte niisama kärsitult.
„Mis see siia puutub?” küsisin ma.
„Mida iganes,” segas Jack vahele. „Vahet pole. Usu, mees, sa pole kunagi varem midagi sellist näinud.”
„Palun ära ole õel, Jack,” ütles Charlotte. „See ei ole kena.”
„Ma ei ole õel,” sõnas Jack. „Ma räägin lihtsalt tõtt.”
„Milline täpselt ta välja näeb?” küsisin ma.
Jack ei vastanud. Ta lihtsalt seisis ja vangutas pead. Ma vaatasin Charlotte’i poole, kes kortsutas kulmu.
„Küll sa näed,” ütles ta. „Lähme juba, eks.” Ta pööras ringi, läks trepist üles ja mööda koridori härra Tushmani kabineti poole.
„Lähme juba, eks,” ütlesin Jackile täiuslikult Charlotte’i matkides. Arvasin, et see ajab teda täiega naerma, aga ei ajanud.
„Jack, mees, lähme!” laususin ma.
Teesklesin talle kõva kõrvakiilu andmist. See ajas teda natuke naerma ja ta vastas aegluubis rusikahoobiga. See viis kiire „maksaka” mänguni, mille käigus me püüdsime teineteisele roietesse virutada.
„Poisid, lähme!” käsutas Charlotte trepi ülemiselt astmelt. Ta oli tagasi meile järele tulnud.
„Poisid, lähme!” sosistasin Jackile ning seekord ta naeris veidi.
Aga niipea, kui me koridoris ümber nurga pöörasime ja härra Tushmani kabineti juurde jõudsime, muutusime kõik üsna tõsiseks.
Kui me sisse astusime, käskis proua Garcia meil oodata kooliõde Molly kabinetis, milleks oli väike ruum härra Tushmani kabineti kõrval. Me ei öelnud ootamise ajal üksteisele sõnagi. Võitlesin kiusatusega läbivaatuslaua kõrval karbis olevatest kummikinnastest õhupall teha, kuigi tean, et see oleks kõiki naerma ajanud.
Härra Tushman
Härra Tushman astus kabinetti. Ta oli pikk, kõhnavõitu, sassis hallide juustega.
„Tere, lapsed,” ütles ta naeratades. „Mina olen härra Tushman. Sina oled ilmselt Charlotte.” Ta surus Charlotte’il kätt. „Ja sina oled…?” Ta vaatas mulle otsa.
„Julian,” laususin ma.
„Julian,” kordas ta naeratades. Ta tervitas mind kättpidi.
„Ja sina oled Jack Will,” ütles ta Jackile ja andis ka talle kätt.
Ta istus kooliõde Molly kirjutuslaua kõrvale toolile. „Esiteks tahan teid lihtsalt tänada, et te täna siia tulite. Ma tean, et täna on palav ilm ja tõenäoliselt te tahaksite muid asju teha. Kuidas teil suvi on läinud? Hästi?”
Me kõik noogutasime üksteisele otsa vaadates veidi.
„Kuidas teil on suvi läinud?” küsisin temalt.
„Oi, kui kena, et sa seda küsid, Julian,” vastas ta. „Suvi on olnud suurepärane, aitäh huvi tundmast. Kuid ma ootan tõsiselt sügist. Ma vihkan sellist palavat ilma.” Ta sikutas särki. „Olen talveks valmis.”
Meie kolm noogutasime selle peale nagu mingid opakad. Ma ei saa aru, miks täiskasvanud üldse vaevuvad lastega niisama lobisema. Meil on siis ainult imelik olla. No minul isiklikult ei ole eriti midagi täiskasvanutega suhtlemise vastu – võib-olla sellepärast, et reisin palju ja olen paljude täiskasvanutega rääkinud –, aga enamikule lastele ei meeldi eriti täiskasvanutega juttu ajada. Nii lihtsalt on. Näiteks kui ma näen mõne sõbra vanemat ja me ei ole koolis, siis püüan talle mitte otsa vaadata, et ma ei peaks temaga rääkima. See on liiga veider. Samuti on hästi imelik mõne õpetajaga väljaspool kooli kohtuda. Näiteks ükskord nägin oma kolmanda klassi õpetajat koos kallimaga restoranis ja mõtlesin: öäk! Ma ei taha näha, kuidas mu õpetaja peikaga aega veedab, mõistate?
Igatahes, seal me siis olime, mina, Charlotte ja Jack, noogutamas nagu opakad, samal ajal kui härra Tushman muudkui suvest vatras. Aga lõpuks – lõpuks! – jõudis ta asjani.
„Niisiis, lapsed,” ütles ta kätega vastu reisi laksates. „Teist on väga kena selle nimel oma pärastlõunastest plaanidest loobuda. Mõne minuti pärast tutvustan teile poissi, kes tuleb minu kabinetti kokkusaamisele, ja tahtsin teile temast lihtsalt pisut eelnevalt rääkida. Ma pajatasin temast pisut teie emadele – kas nad rääkisid teiega?”
Charlotte ja Jack noogutasid, aga mina raputasin pead.
„Ema ütles ainult, et talle on palju operatsioone tehtud,” sõnasin ma.
„Noh, jah,” vastas härra Tushman. „Aga kas ta tema näost rääkis?”
Tuleb öelda, et sel hetkel hakkasin mõtlema: Nonii, mida paganat ma siin teen?
„Ma ei tea,” ütlesin pead kratsides. Püüdsin meenutada, mida ema oli rääkinud. Ma ei olnud sellele eriti tähelepanu pööranud. Suurema osa ajast ta vist kordas, milline au see oli, et mind oli välja valitud: ta tõesti ei rõhutanud, et poisil on midagi viga. „Ta ütles, et teie sõnul on poisil palju arme. Nagu ta oleks tulekahjus viga saanud.”
„Päris nii ma ei öelnud,” lausus härra Tushman kulme kergitades. „Ma ütlesin su emale, et selle poisi näokolju on tõsiselt moondunud…”
„Ah jaa, jaa, õigus!” katkestasin teda, sest mulle tuli nüüd kõik meelde. „Ta tõesti kasutas seda sõna. Ta ütles, et tal on nagu huulelõhe või midagi sellist.”
Härra Tushman prunditas mõtlikult suud.
„Noh,” sõnas ta õlgu kergitades ning pead vasakule ja paremale kallutades, „midagi pisut enamat kui jänesemokk.” Ta tõusis püsti ja patsutas mind õlale. „Mul on kahju, et ma seda su emale piisavalt ei selgitanud. Igal juhul ma ei taha, et sul oleks ebamugav. Tegelikult just seetõttu, et ma ei taha ebamugavat olukorda tekitada, ma praegu teiega räägingi. Tahtsin teile lihtsalt eelnevalt rääkida, et see poiss näeb välja hoopis teistsugune kui teised lapsed. Ja see ei ole saladus. Ta teab, et ta näeb teistsugune välja. Ta sündis sellisena. Ta mõistab seda. Ta on suurepärane poiss. Väga tark. Väga tore. Ta ei ole kunagi tavakoolis käinud, sest ta oli operatsioonide tõttu koduõppel. Sellepärast tahangi, et teie talle kooli tutvustaksite, temaga tuttavaks saaksite, tema „tervitussemud” oleksite. Võite talle vabalt küsimusi esitada, kui tahate. Rääkige temaga nagu teistega. Ta on tõesti tavaline poiss, kelle nägu… noh, ei ole nii tavaline.” Ta vaatas meile otsa ja hingas sügavalt sisse. „Oh jah, ma vist ajasin teid ainult rohkem närvi, eks ole?”
Raputasime päid. Tema hõõrus laupa.
„Teate,” lausus ta, „üks asi, mis saab selgeks, kui saate nii vanaks kui mina, on see, et mõnikord ei ole teil uues olukorras aimugi, mida teha. Pole olemas reegliraamatut, mis ütleks, kuidas elu igas olukorras käituda, mõistate? Mina ütlen seetõttu alati, et parem on lahkuse peale välja minna. Selles kogu kunst seisnebki. Kui te ei tea, mida teha, olge lihtsalt lahked. Sellega ei saa alt minna. Mistõttu ma kutsusingi teid kolme appi, sest kuulsin teie endistelt õpetajatelt, et te olete väga toredad lapsed.”
Me ei teadnud, mida selle peale kosta, nii et lihtsalt naeratasime nagu ohmud.
„Kohelge teda lihtsalt nii, nagu te kohtlete kõiki teisi lapsi, kellega olete äsja tutvunud,” lausus härra Tushman. „See on kõik, mis ma öelda