Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest. R.J. PalacioЧитать онлайн книгу.

      „Neid vaadates ei saa arugi, et iga päev sadas vihma,” vastas isa pead vangutades.

      „Naera aga pealegi, kui tahad,” lausus ema. „Aga kui ma nüüd neid pilte vaatan, ei pea ma meenutama halba ilma, mis kogu reisi peaaegu rikkus. Saan meenutada kaunist puhkust. Ja ma tahan, et sina mäletaksid täpselt samamoodi viiendat klassi Beecheri erakoolis. Eks, Julian? Head mälestused. Mitte inetud.”

      „Aitäh, ema!” ütlesin teda kõvasti kallistades.

      Loomulikult ma ei öelnud seda, aga kuigi ta Hawaii piltidel taeva helesiniseks tegi, mäletasin mina sellest reisist vaid seda, kui külm ja märg kõik oli – vaatamata Photoshopi võlujõule.

      Õel

      Vaadake, ma ei olnud algusest peale õel. Tahan öelda, et ma ei ole õel laps! Jah, mõnikord ma viskan nalja, aga need ei ole õelad naljad. Ma lihtsalt norin. Inimesed võiksid elu veidi vabamalt võtta! Heakene küll, võib-olla mõnikord on mu naljad pisut õelad, aga selliseid nalju teen ma ainult teiste seljataga. Ma ei ütle kunagi kellelegi näkku asju, mis talle haiget teevad. Ma ei ole selline kiusupunn! Ma ei ole mingi vihkaja!