Ilus Elviira. Burleskne jutustus. MudlumЧитать онлайн книгу.
Elviira. Burleskne jutustus
PROLOOG
Elviira Nikolajevna oli uhke tüdruk. Vahest liigagi uhke, ja nüüd oma teisest mehest lahku minemas. Ilus oli ta ka ja töötas kosmeetikapoes müüjana. Mees oli tal lõbus, aga looder, töökohti vahetas nagu särke ja igale poole jäi tast võlgu maha. Need võlad hakkasid juba Elviirale hirmu tekitama, mustades nahkjopedes mehed käisid ukse taga ja küsisid Stani järele. „Ei ela siin, ei ole elanudki,“ vastas Elviira vapralt. Viimase paari aasta jooksul olid nad muudkui kolinud paigast paika, jättes seljataha lootusi ja maksmata arveid. Vahel läks Stan minema, redutas kuskil sõprade juures, hunnik valgeid musta triibuga sokke ja sinised dressid kilekotiga kaasas. Sellesama kilekotiga oli ta mõni aeg hiljem jälle ukse taga ja kõik läks vanaviisi edasi. Kes oleks saanud olla talle liiga kuri!
„Katsu mu pead,“ kurtis ta mõnel raskel hommikul peale lõbusat ööd. Ja Elviira läks, pani oma valge jaheda käe kuumava lauba peale ja sosistas vaikselt: „Su pea on kuum!“
Elu oli täis üllatusi. Võis juhtuda, et keset päist päeva ilmusid kuskilt mehed, kes sikutasid tuppa uue pesumasina. Võis juhtuda, et sisse astusid tüübid, kes viisid ära nädal tagasi soetatud uue ja uhke arvuti. Asjad ilmusid ja kadusid – mobiilid, kuldketid, klotserid tulid ja läksid teadmata rütmis. Vahetevahel leidis Elviira rullikeeratud rahatähti kõige imelikumatest kohtadest, WC loputuskasti tagant, voodi peatoe ja madratsi vahelt, mõne saapa seest… Kui raha majapidamisest täitsa otsas oli, mida juhtus alailma, võttis ta ette põhjalikuma koristamise, raputas raamatuid riiulites, nihutas kappe ja lappas pesusid ja vahel leidiski mõne viiesajase. Kuid maailma tasakaalu tõttu käisid ilma mööda rändamas ta pangakaardid ning kadusid kellad ja sõrmused. Oli ilusaid säravaid hommikuid, kus voodi kõrval seisis ämbritäis roose ja kast šampust, kohe-kohe pidid tulema pulmad, maja siin või Maldiividel ja igavene õnn. Aga 16 tundi hiljem on teise inimese üheksa aasta palk lennanud tuulde, lisaks oli ettenägematult tekkinud umbes seitsme aasta jagu võlgu. Ei või iial teada.
Pahaaimamatult läheb ilus Elviira hommikul tööle, silub oma pikad tumedad juuksed rangesse hobusesabasse, ta nägu särab, lausa hiilgab, kenad mustad kulmud kaarduvad natuke üllatunud ja tõsiste mandlisilmade kohal, nukker ja kaunis suu ainult kergelt parima huulepulgaga turgutatud – sõnaga, kaunitar. Ta ise ei tea seda. Elviira kardab nimelt, et ta hakkab paksuks minema. Ja ühe silma all on kaheharuline korts.
Uhkelt ja rühikalt seisab ta oma letis, tehtud naeratus näol. Pühib tolmu riiulitelt, sätib topsikuid, igavleb. Ta ei tea veel, mis teda ootab.
Korraga seisab Stan leti ees, vaikselt ja tungivat. Näost kahvatu, värisevate kätega, suured sinisilmad, mis muidu ikka nii lõbusad, tõsist ahastust täis.
„Elviira, Elviirake – mul on raha vaja. Kohe. Kõik läks perse. Aita mind! Ma klaarin selle homseks ära, usu mind, sul ei tule mingit jama!“
Elviira tunneb, kuidas miski ta sees pingule tõmbub ja väreleb. Ta tunneb jama tulekut iga ihukarvaga. Kõik annavad Stanile raha. Tal on selleks spetsiaalne väljarääkimise anne. Ükskord sõitis Stan maha kolmsada kilomeetrit, et Elviira ema käest raha laenata. Ja see andis! Sinnasamma pangaautomaadi juurde ta maha jäetigi, niipea kui raha käes. Elviira käed on võõrad, nagu ei oleks nad tema omad. Suu on võõras, ja hääl ja sõnad.
„Palju sul vaja on?“ küsib ta vaikselt. „Anna mõned tonnid, siis ma vähemalt jään ellu,“ vastab Stan. Elviira avab kassalaeka ja teeb selle tühjaks. Kõik, mis seal on.
Õhtul, kui tööpäev lõppeb, ei lähe ta koju. Ta läheb sirge jalaga otse ühte kohta, ühte kohta, mida ta juba ammu teab. Sõbranna mees soovitas, kui ta ükskord sugugi ei tahtnud koju minna. See on baar. Ei, see on kõrts. Ei ole kõrts ka, see on väikene tuba, kus on mõned baaripukid, üks pikk koniplekiline laud ja selle ääres pink. Sinna kogunevad kokku need, kellel ei ole hästi läinud. Alati on keegi seal. See on kodu.
Elviira tõmbab raske ukse lahti ja astub sisse. Nüüd on ta sees, keegi ei näe teda enam. Ja ta saab olla see, kes ta on. Õnnetu.
Esimest korda võttis ta napsu 16-aastaselt. Sõbranna tädimees oli baari bändis kidramängija, see smugeldas nad althõlma sisse. Piletiraha sees oli muuhulgas kokteilsalat ja ka pitsike kangemat. Linna kõige kuumem tantsusaal, muidugi olid nemad liiga vara tulnud ja pidid kannatlikult ootama, vähehaaval rahvast tilkus, südaöö paiku oli pidu tuure võtmas ja pillimeestelt telliti aina lugusid juurde. Suures ovaalses ruumis valgete linadega kaetud laudade taga käis elav sumin, inimesed vaatasid üksteisele silma, tõstsid meekarva konjakiklaase ja rääkisid suuri ja siiraid sõnu. Kui pidu kell kolm läbi sai, siis öise taksoga kodu poole sõites tundusid tähed säravamad, öö pimedam ja südames oli selline rõõmus ärevus, et ei saanud hommikuni und.
18-aastaselt oli Elviira juba vana kala. Ilma silma pilgutamata võis ta kaasa minna mingite juhuslike tüüpidega. Ükskord seisis bussipeatuses, kui ta kõrval pidas kinni auto, täis lõbusaid nokastanud poisse. „Noh ilus tüdruk, pidu tahad panna? Tule meiega!“ Ja midagi mõtlemata, hävitava uljusega istus Elviira autosse. Edasisest mäletas ta ainult valgeid tärgeldatud linu kohalikus rannarestoranis ning iseennast masinlikult ühte pitsi teise järel kurku kallamas. Lõpuks tõusis ta kergelt tuikudes püsti ja kõndis otsejoones merre, päikeseloojangusse, kleidiga lainetes hõljudes. Pärast pidid nad talle selle tilkuva kleidi asemele andma peoperemehe kapist tolle naise kleidi, kes parasjagu sünnitamas oli. Seda siis tähistasidki, titevarbaid, selleks puhuks oli noor isa oma Moskva-sõbrannad külla kutsunud, ema koos tütrega, mõlemal lumivalged püksid jalas, üks ilusam kui teine. Niimoodi möllati mitu päeva, kuni titemamma ise taksoga haiglast koju sõitis (keegi polnud märganud talle järele minna) ja maja tühjaks peksis. Oi ta sisistas! Elviira ei saanud midagi aru. Pool aastat hiljem sattusid nad bussis koos sõitma. Istub Elviira niimoodi omades mõtetes unelevalt akna all, kui järsku kuuleb vaikset, kahisevat mao häält:
„Ole sa igaveseks neetud! Lipakas! Libu! Neetud!“ Võib-olla sellest ajast saadik oligi tal pisut rohkem äpardusi kui mõnel teisel tüdrukul.
Aga oli ka imelisi ja seletamatuid juhtumeid. Jumal teab, kellega ta jälle koos pummeldas, aga igal juhul olid hommikuni vastu pidanud ainult nemad kaks. Nad olid ennast selgeks joonud, teisele vaimsele tasandile, ülem-universumisse, kus nende hinged vaatasid teineteist otse ja segamata. Ilma igasuguste sõnadeta hõljusid nad kirkas ja klaaris mõistmises, nii sügavas, et see süübis igaveseks nende närvirakkudesse. See polnud ei armumine ega meeldivus. Ei midagi meelelist. Elviira mäletas küll, et tegu oli meesterahvaga, tollel ootas samuti naine last, aga sel hetkel oleks võinud miljon naist oodata kasvõi miljonit last, maailmas oli ainult kaks inimest. Nemad.
Kui nad järgmisel päeval õllesaalis ube sõid ja pead parandasid, siis ütles too hingesugulane Elviirale: „Ma ei unusta sind kunagi.“ Ka Elviira ei unustanud teda ja oma elu kõige suuremates kurvastustes tuletas ta endale meelde, et kuskil on olemas tõeline hingede taevas.
Kes täna tööl on? Vaatab ta kõigepealt. Aa, Hans. Normaalne. Hansuga saab ta hästi läbi. „Pane suur,“ ütleb ta, „ja väikene kohv ka.“ Kui oleks Else, siis oleks nõmedam, Else ei salli teda, või siis ei salli ta oma tööd. Else on suur, turske ja väga konkreetne. Välja viskama ja halvasti ütlema. Elviira istub oma klaasiga kõige tagumisse hämarasse nurka, pisikese teleka lähedusse. Eriti kedagi ei ole veel, kell on alles seitse. Aga küll nad tulevad. Ta joob ja tunneb, kuidas õlad vaikselt alla vajuvad, kuidas pinge kaob ja soojus valgub üle keha laiali. On turvaline ja hea. Kaks vanameest mängivad ukse lähedal malet.
Kella kaheksaks on paar inimest juurde tulnud. Iga kord, kui uks käib, tõstab Elviira pilgu, fikseerib laisalt tuttavad kunded. Üks kõhn heledapäine naine hästi pruuniks päevitanud näoga ja pikk prillidega mees suure kühmulise ninaga. Nad noogutavad tervituseks. Joovad õlut. Esialgu. Siis saabub tumedapäine mustas kleidis tüdruk, kes kunagi midagi ei räägi, aga see-eest oskab malet mängida. Kui ta on juba hulga malet ära mänginud, hakkab ta järsku väga vaikse häälega midagi rääkima, justkui iseendale, häbelikult naeratades. Ometi keegi alati kuuleb, kuigi võib-olla ei jäta midagi meelde. Mis ongi ju sellise rääkimise puhul kõige parem.
Kui Elviira oli 26, tundis ta esimest korda õiget õrnust. Oli mingil peol jälle öö läbi tantsu löönud. Ühe armsa noorukese poisiga, kes oli nii malbe ja hoidis teda nii kergelt ja kindlalt ja ei andnud mitte ühekski tantsuks mitte kellegi teise kätte. Elviira oli selleks ajaks juba seitse aastat abielus olnud ja ennast naisena ammugi maha kandnud.