Vanaema õunapuu otsas. Mira LobeЧитать онлайн книгу.
e
Vanaema õunapuu otsas
1
Kõikidel selle tänava lastel oli vanaema. Mõnel oli neid koguni kaks. Ainult Andil polnud ühtegi ja see tegi talle tuska.
Mõnikord pidi ta juba hommikul vara sellele mõtlema. Näiteks tänagi.
Kooliteel kohtas ta oma sõpra Gerhardit, kes elas paar maja eemal.
«Kas sa tuled täna pärast lõunat minu poole mängima?» küsis Andi. «Hakkame endale õunapuu otsa telki ehitama.»
«Täna ma ei saa,» ütles Gerhard. «Vanaema viib mind karusselliga sõitma.»
Andi tundis südamepõhjas väikest torget. Ta kujutles, kuidas Gerhard hobuse seljas istub ja ringiratast sõidab; kuidas hobune üles-alla õõtsub ning muusika sealjuures mängib, ja kuidas Gerhardi vanaema all seisab ja Gerhardile iga kord lehvitab, kui ta mööda sõidab.
Andi teine sõber oli Robert. See oli tema pinginaaber. Eine ajal vahetas Andi oma võileiva Roberti sularasvaga määritud leiva vastu.
«Kas sa tuled täna pärast lõunat minu poole mängima? Me võiksime õunapuu otsas…»
«Täna tuleb meile külaline!» katkestas teda Robert. «Minu Ameerika-vanaema on kohale jõudnud. Tal on minu jaoks kindlasti terve kohvritäis mänguasju kaasas – ja kujuta ette, selle asemel et öelda: «Tere, Robert!», ütleb ta: «Hallo, Bobby!»
«Mispärast?» küsis Andi. «Mispärast ütleb ta: «Hallo, Bobby!»?»
«Sellepärast, et «Robert» on ameerika keeles «Bobby». Ja «tere» on «hallo». Ja ta tuli lennukiga, kujuta ette!»
Jälle torge. – Siis oli vahetund läbi ja Robert lubas homme täitsa täpselt jutustada, mis seal mänguasjadekohvris kõik oli.
Niisiis juhtuski, et Andi nüüd õhtupoolikul üksipäini õunapuu otsas istus. Tal oli väga kena olemine seal üleval oma rohelises peidukohas – kena ja praktiline. Õunapuu seisis nimelt eesaias maja ning tänava vahel, ja Andi võis ülevalt näha kõike, mis all toimus. Seevastu aga ei saanud tänavalt mitte keegi näha, et seal üleval poiss istub. Muidugi, kui keegi just täpsemini vaatama hakkas, siis avastas ta lehtede vahel kaks paljast kõlkuvat jalga ja all rohus paari tolmuseid sandaale. Andi oli telgi tarvis teki üles kaasa toonud. Aga tal polnud tahtmist üksinda ehitada. Tal polnud üldse mitte millekski tahtmist. Ta mõtles Gerhardile ja tema karusselli-vanaemale ning Robertile ja tema hallo-bobby-vanaemale, ja siis äkki ei kannatanud ta oma puu otsas enam välja. Ta ronis alla ja jooksis maja taha.
Ema istus verandatrepi ülemisel astmel. Ta hoidis taksikoera Bellot põlvede vahel ja harjas tema karva. Tegelikult pidi küll Andi vanem õde Kristel iga päev Bello karva harjama. Aga Kristel unustas selle ühtelugu ära, seepärast pidi ema seda tegema. Täpselt samuti, nagu Andi vanem vend Jörg unustas oma kingi puhastada ja Andi ise unustas hamstrit toita. Kui ema poleks kõigele mõelnud, siis oleks hamster võib-olla juba nälga surnud, kingad oleksid kindlasti puhastamata jäänud ja Bello jookseks ringi sakris nagu traatkarvaline foksterjer, aga mitte nagu ilus siidiläikeline pikakarvaline taksikoer.
Andi istus ema kõrvale.
«Miks ei ole meil vanaema?» küsis ta.
«Seda sa ju tead, Andi! Üks vanaema suri, kui isa veel väike oli. See oli juba väga, väga ammu. Ja teine vanaema suri just enne, kui sina ilmale tulid.»
«See on ka juba väga, väga ammu!» ütles Andi.
Ema andis Bellole väikese laksu märgiks, et ta on harjatud. Ta võttis Andi sülle.
«Kas on väga paha, et sul pole vanaema?»
Andi noogutas. «Kõikidel on vanaema. Gerhardil ja Robertil – kõikidel!»
Ema pani käed tema ümber ja kiigutas teda veidi edasi-tagasi, justkui oleks ta alles sülelaps.
«Aga sul on ju isa ja ema ja Jörg ja Kristel. Kas sellest ei piisa?»
«Ja Bello ka!» ütles Andi.
Bello seisis saba liputades alumisel trepiastmel, vaatas üles ja tahtis, et ka teda kiigutataks.
«Gerhardi vanaema viib teda karusselliga ja tondirongiga sõitma ja mis ta aga tahab,» ütles Andi etteheitvalt. «Ja jõuluks kudus vanaema talle tuttmütsi.»
«Andi!» Ema lõpetas kiigutamise. «Sinu kastis on kolm mütsi. Kas pole tõsi?»
See oli tõsi. Tal oli küllalt mütse: vana sinine, Jörgilt päritud; vana punane, Kristelilt päritud; ja üks enam-vähem uus valge – selle olid vanemad talle sünnipäevaks ostnud. Kuid müts, mida ostetakse kaubamajast, pole teps mitte see mis vanaema kootud müts.
«Kui sa tahad,» ütles ema, «saad minu käest täpselt samasuguse tuttmütsi nagu Gerhardi oma.»
Andi raputas pead. Ta ei tahtnud sugugi, et ema talle mütsi kooks. Emal oli niigi palju tegemist: hommikul kell pool seitse läks ta juba ära ja töötas kuni lõunani suures pesumajas. Ta pidi raskeid pesupakke kaalule tõstma ja uuesti maha tõstma. See oli väga pingutav. Ja kui ta koju tuli, siis alles töö päriselt algaski: siis ta pidi süüa tegema ja kraamima ja tolmu imema ja triikima ja Jörgiga õppima ja Bello karva harjama… Ei, temal polnud tõepoolest aega tuttmütse kududa, eriti veel sellele, kellel kolm mütsi juba oli.
«Ja järgmisel laupäeval läheme lõbustusparki,» ütles ema. «Isa, sina ja mina. Siis sõidame karusselliga.»
Andi ei vastanud. Tema vanemad ei armastanud lõbustusparki külastada, ta teadis seda. Emal hakkas sõitmisest pea ringi käima – ja isa istus laupäeviti kõige meelsamini oma aias. Tondirongist ei pidanud ta üldsegi lugu. Ta ütles, et sellest tulevad ainult halvad unenäod. Ja eks tal olnud õigus! Kui Andi viimati koos Jörgiga tondirongiga sõitmas käis, magas ta järgmisel ööl väga halvasti ja kartis unes vaata et veel rohkem kui ilmsi. Aga sellest hoolimata oleks ta meeleldi jälle sõitma läinud.
«Tule!» ütles ema ja tõusis püsti. «Ma näitan sulle su vanaema.»
Nad läksid veranda kaudu elutuppa. Klaveril seisis klaasi taga raami sees pilt tillukesest Andist, kes vaatas imestades maailma ja surus enda vastu mängujänkut. Ema otsis suurest albumist ühe foto välja, seadis selle raami sisse ja pani pildi klaverile.
«Nii! Siin ongi sulle su vanaema!» Ta tõstis Andi klaveritoolile ja keerutas selle kõrgeks. See oli peaaegu nagu karussellisõit.
«Vaata teda – kas ta pole kena?»
Andile polnud sugugi meeltmööda, et tema pilt selleks ära võeti, et vanaemale ruumi teha; kuid ta pidi möönma, et vanaema üpris lõbus välja nägi. Peas kandis ta sulgedega kübarat, mille alt paistsid väikesed valged lokikesed, ja käes tohutut, tikitud lilledega käekotti. Tema kleit oli pikk ja vanamoodne, ja kleidi serva alt piilusid valged pitsidega püksid.
«Kas ta meeldib sulle?» küsis ema. «See foto on ühelt vastlapeolt. Sinu vanaema riietus tookord vanaemaks. Ta leidis selle pildi väga lõbusa olevat ja näitas seda meile sageli.»
«Mina leian ka!» ütles Andi. «Minu meelest on see pilt ka väga lõbus.»
«See rõõmustab mind.» Ema pani albumi kohale tagasi. Siis läks ta kööki moosi keetma.
Andi jäi vanaema pildiga üksi. Ta uuris seda põhjalikult: sulgedega kübarat valgetel lokikestel, kelmikalt naeratavat nägu, suurt käekotti ja uljaid pitsidega pükse kleidi all. Kui Andi toolilt maha ronis, teadis ta päris täpselt, kuidas tema vanaema välja nägi. Isegi siis, kui ta silmad kinni pigistas, nägi Andi teda enda ees. Aeglaselt läks Andi tagasi aeda, õunapuu juurde, ja ronis sügavais mõtteis oma kohale oksaharul.
ÄKKI ISTUS TA ANDI KÕRVAL.
Kuidas see juhtus, polnud Andil aimugi. Aga kahtlemata oli see tema vanaema. Needsamad lokikesed, seesama tohutu käekott, millel särasid tikitud lilled.
«Hallo, Andi!» ütles ta.
«Hallo…