Märk. Jason PinterЧитать онлайн книгу.
võimata seda välja öelda. Andke mulle ainult võimalus see lugu ära rääkida.
Luban, see on seda väärt.
1
Ühe kuu eest
Uurisin kaheteistkümnendale korrusele sõites oma peegeldust liftiustelt. Mu ülikond oli pressitud, triigitud ja harjatud. Lips, kingad ja rihm sobisid täiuslikult kokku. Jälgisin närviliselt Wallace Langstoni, minu kõrval seisvat vanemat meest. Mu pruunid juuksed olid korralikult kammitud ning seisin tikksirgelt. Olin ostnud raamatu uues töökohas esimesel päeval käitumise kohta. Kaanel oli nägus kahekümnendates eluaastates noormees, kelle hammaste hoolduski maksis ilmselt rohkem kui minu ülikooliõpingud.
Turvamees oli mulle andnud ajutise nimekaardi. Ma polnud veel meeskonna täieõiguslik liige, olin alles uustulnuk, kel tuli end tõestada.
„Tee kindlasti enne nädala lõppu pilt ära,” oli öelnud käheda hääle ja punaste raamidega prillidega valvelauatädi, kelle põsel ilutses suur sünnimärk. „Muidu pean sind iga päev süsteemis kontrollima ja mul on parematki teha, kui sind iga kuradi päev kontrollida. Saad aru?”
Noogutasin ning kinnitasin talle, et lasen kohe üles jõudes foto ära teha. Ja ma tõesti mõtlesin seda. Ma tahtsin, et mu nägu ehiks Gazette’i nimekaarti võimalikult kiiresti. Viin selle ise trükikotta, kui neil pole aega.
Kui uksed avanesid, juhtis Wallace mu üle beeži vaipkattega koridori ja mööda sekretärist, kelle lauda ehtis suurte tähtedega kiri New York Gazette. Näitasin sekretärile ajutist nimekaarti. Ta naeratas lahtise suuga ja näris nätsu.
Wallace avas klaasuksed magnetkaardiga. Vaikusesse tungis veider heli, mis kätkes endas kõiki minu unistusi ja eesmärke. Kõrvaltvaatajale oleks see tundunud häiriv ja närviline, kuid minu jaoks oli see rahulik ning kaunis nagu siiras naer.
Sadade näppude klõbin arvutiklahvidel ning pliiatsite sahin paberil tõid naeratuse mu näole. Kümned näod uurisid arvutiekraani, lugesid e-kirju ja fakse, mis tulid kõikjalt maailmast, silmis nii vaoshoitud ilme, et jäi mulje, justkui kardaksid nad masinatele oma emotsioone reeta. Mõned inimesed karjusid, teised sosistasid. Kui ma poleks oma lõuga enesekindluse väljendamiseks ette lükanud, oleks see põrandale kukkunud, sest mul oli tunne, nagu oleksin sattunud Bugs Bunny multikasse.
„See siin on uudisteruum,” ütles Wallace. „Sinu laud on seal.” Ta osutas ainsale tühjale metalltoolile paberikuhja taga. Varsti istun selle laua taga, silmad arvutiekraanil, telefon käes ning sõrmed klõbistamas klaviatuuril, nagu Red Bulli joov Beethoven.
Olin jõudnud koju.
Kui tegeled meedia või meelelahutusega, on New York sinu Meka. Sportlased loevad päevi esimese etteasteni Madison Square Gardenis. Pianistide püha maa on Carnegie Hall. Professionaalsete stripparite jaoks – vabandust, eksootiliste tantsijannade jaoks – on New York samuti Jeruusalemm.
Seega ei olnud kokkusattumus, et minagi olin jõudnud enda pühale maale, New York Gazette’i uudisteruumi Rockefeller Plazas, New York Citys. Olin siia jõudmiseks pika maa maha käinud.
Olin arutlenud, mida üks kahekümne nelja aastane lehtsaba, kelle resümeel polnud eriti midagi peale Bend Bulletinis töötamise, siin teeb, kuid see oli siiski kõik, mille nimel olin vaeva näinud. See, mille jaoks olin loodud. Wallace teadis minu võimeid. Alates mu esimesest kaaneloost, millele viitas viiskümmend ajalehte üle maailma, oli Wallace mind jälginud. Kui ta kuulis, et mind võeti vastu prestiižikasse Cornelli ajakirjandusprogrammi, võttis ta ette kolme ja poole tunnise autosõidu, et mind lõunale viia. Ja mu viimase õpinguaasta jooksul, enne kui jõudsin tööd otsima hakatagi, pakkus Wallace mulle täiskohta Gazette’is.
Uudisteruum vajab uut verd, oli ta öelnud. Sinusugune ambitsioonikas noormees näitaks neile skeptikutele seal, milleks uus põlvkond on võimeline. Linnas on muidugi teisigi ajalehti, aga kui sa tahad tõelisi uudiseid vahendada, mitte kuulsuste eraelu kajastada, siis teed õige valiku. Jäta endast jälg, Henry. Tee seda koos meiega. Pealegi on meil esimesel aastal töötaja palk teistest viie tuhande võrra kõrgem.
Jõin sellel ööl kolm pudelit šampanjat ning jäin John Derringeri duši all joonistatud vuntsidega magama.
Tundsin Wallace’i kätt oma jaki vastas. Lootsin, et ta ei suru liiga kõvasti – kuigi mu ülikond maksis ilmselt vähem kui tema soeng. Kuigi Wallace oli mu heategija, oli minu tööalase jumaluse koht juba võetud. See mees istus vaid paari meetri kaugusel. Ent kui rääkida tänutundest, siis järgnes Wallace minu töölevõtmise tõttu väga tihedalt mu emale, kes oli mu sünnitanud.
Pugesime mööda lääpas toolidest, külma kohvi tassidest ning ajakirjanikest, kellel oli liiga kiire, et oma toolegi otseks sättida. Nii nad töötasidki. See oli suurepärane. Teadsin, et ei ole mõtet segada reporterit, keda ootab tähtaeg, ning kindlasti ei oodanud ma, et keegi neist minu pärast liigutaks. Ma olin siin, et uudisteruumi verd värskendada, mitte selle voolamist takistada.
Tundsin mõned kirjutajad ära. Olin lugenud nende töid ning õppinud mõistma nende tagamõtteid. Oli lausa hirmutav mõelda neist kui uutest kolleegidest. Rääkimata sellest, kui harva nad tundusid habet ajavat või duši all käivat.
Tahtsin, et nad mind austaksid. Lausa vajasin nende austust. Kuid praegu olin lihtsalt vari. Uustulnuk. See, kellelt kõik ootavad, et ta end tõestaks.
Siis ma nägin teda, Jack O’Donnellit. Wallace tõmbas mind edasi ning mul tuli meelde hingata.
Temast möödudes lasin käel õrnalt puudutada Jack O’Donnelli sinise särgi varrukat. Vaikne, kuid oluline liigutus. Poleks olnud tähendusrikkam, kui oleksin võtnud ta viimase raamatu, palunud tema autogrammi ja talle sellega siis vastu nägu virutanud. Räägin temaga hiljem, ütlesin endale. Järgnen talle tualetti, lõunale. Pakun, et puhastan ta kingi, kasvatan lapsi, ükskõik mida.
Täitsa lõpp. Jack O’Donnell.
Kui viie aasta eest oleks keegi mulle öelnud, et hakkan töötama paari meetri kaugusel Jack O’Donnellist, oleksin seda mõnitamiseks pidanud. Paari aasta eest oli New Yorkeris ilmunud Jack O’Donnellist lugu. Olin selle artikli kopeerinud ja oma laua kohale üles riputanud. Olin tõmmanud joone alla ühele tsitaadile, mida ühel või teisel viisil kasutasin kõigis artiklites, mida kunagi kirjutasin.
Uudised on meie ühiskonna DNA. Need määravad ära meie mõtted, tunded, teod. Need otsustavad, kes me oleme ja kelleks saame. Me kõik oleme informatsiooni produktid.
Paljud inimesed, mina kaasa arvatud, on selle esimese DNA-süsti eest võlgu William Randolph Heartsile. Hearts võttis 1887. aastal üle San Francisco Examineri, olles ise alles kahekümne kolme aastane. Ainus mees, kes tekitas isegi minus tunde, et olen laisk olnud.
Hearts tunnetas esimesena trükimeedia potentsiaali. Kasutas ära suuri pealkirju ning rikkalikke illustratsioone. Kurjad keeled süüdistasid teda Hispaania-Ameerika sõja õhutamises hukkamõistvate artiklitega inimõigustest Hispaanias. Kuid Hearts ütles selle peale oma illustraatorile: „Sina varusta meid piltidega, mina varustan sõjaga.”
Sellest ajast alates tundub lausa, nagu oleks ajakirjandus taandarenenud. New York Timesi skandaal tõestab seda. Mõned inimesed heitsid selle küll kui üksikjuhtumi kõrvale, teised muutsid vaikselt oma resümeed. Ja mina jälgisin kogu lugu pead raputades, vihast värisedes ja oodates juba kannatamatult, millal saan süsteemi paika raputada.
Sest kui Jacki ütlus vastab tõele – ja ma usun, et vastab –, siis mürgitab see veri roiskuma minnes kogu ühiskonna. Valetajaid, luiskajaid ning Donald Trumpi suuruse egoga idioote kerkis nagu rotte esile meeste ja naiste seast, kes oleksid pidanud lugusid tegema, mitte ise lugudeks ainest andma.
Alles eile ilmus üks nooremreporter Washington Posti kotitäie amfetamiini, kahe tassi kohvi ja kuuetunnise tähtajaga kahe tuhande sõnalisele loole, mida ta veel alustanudki polnud. Ta käkerdas loo kokku, läks koju, lõi elukaaslast ning hüppas viiekümnendalt korruselt alla. Valas lihtsalt õli tulle.
Mina tahtsin saada vastumürgiks, võtta uhkusega üle Jack O’Donnelli mantli ning puhastada see viimase aja kõntsast. Tahtsin