Väävelkollane taevas. Kjell WestöЧитать онлайн книгу.

      Originaal:

      Kjell Westö

      Den svavelgula himlen

      Scildts & Söderströms

      Helsingi 2017

      Kaane kujundanud Made Balbat

      Toimetanud Marju Lina

      Tõlke väljaandmist on toetanud FILI – Finnish Literature Exchange

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Copyright © Kjell Westö 2017

      Published by agreement with Copenhagen Literary Agency ApS,

      Copenhagen

      © Tõlge eesti keelde. Tõnis Arnover ja OÜ Eesti Raamat, 2018

      ISBN 978-9949-622-54-2 (köites)

      ISBN 978-9949-622-55-9 (epub)

      www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Perhaps my best years are gone. When there was a chance of happiness. But I wouldn’t want them back. Not with the fire in me now.

      (Võibolla on mu paremad aastad möödas. Kui õnn oli võimalik. Aga ma ei tahaks neid tagasi. Oma praeguse palangu pärast.)

      SAMUEL BECKETT

      Déjà-vu-tunne on üksnes teatud hirm, et elu on nõnda ebareaalne.

      STELLA RABELL

      (oktoobriõhtu)

      OLIN ELANUD SEAL veidi üle aasta, kui see juhtus.

      Ridamajas, mis jäi Drumsö lõunapoolsesse otsa Mörtnäsi lähedale. Korter oli avar, läbi kahe korruse.

      Minu töötuba oli üleval elutoa kõrval ja sealt avanes vaade Läänelahele ja Ussilaiule. Olin terve elu unistanud, et saaksin linnas elades merd näha.

      Ühel oktoobrikuu laupäeval tegin hilja õhtul tööd. Kirjutasin Ladina-Ameerika kirjandusest esseed, mida olin ajakirjale lubanud. Esialgne pealkiri oli „Borgesest Bolañoni”, tahtsin kahe mehe loomingut võrrelda, aga olin lugenud Bolañot liiga vähe, et mõte tööle hakkaks. Nõjatusin küünarnukkidega kirjutuslauale, toetasin lõua ristatud kätele ja tundsin, et olen täiesti tühi. Lugesin ja kirjutasin – nii mu elu kulges –, kuid ometi jäi teadmistest puudu ja mul oli väga vähe öelda. Põhimõtteliselt ei tundnud ma isegi ennast ega teadnud, kas mu mälestused on üldse õiged.

      Oli alanud trööstitu sügis, kollased lehed kleepusid tänavatele ja ööpäev läbi kas tibutas või kallas vihma. Aknale oli tekkinud veekardin, rannapromenaadi laternate punakas peegelduses moodustasid tuhanded veepiisad täpilisi mustreid.

      Rannas oli valgustatud promenaad, millest pidasid lugu tervisejooksjad ja kepikõndijad. Suvel jäi tee väikese metsatuka ja mänguväljakut ümbritsevate põõsaste varju, kuid nüüd oli nähtavus kui mitte hiilgav, siis õige hea. Ilm oli nõnda sant, et jooksjaid ja kõndijaid ei paistnud.

      Äkki tundus mulle siiski, nagu oleks keegi seal all liigatanud. Mänguväljaku raagus põõsaste taga, päris ranna ja majaühistu silla lähedal.

      See ei olnud tavaline möödakõndija, sellisel juhul oleksin teda selgemalt näinud. Pigem oli tunne, nagu oleks keegi seal konutanud ja asendit muutnud, et kehal mugavam oleks.

      Aga vihma sadas ning tuul sasis paljaid põõsaid ja puulatvu, oli raske midagi selgesti näha.

      Algul pidasin seda mõtet liiga absurdseks ja peletasin ta eemale. Mu korter oli tarbetult suur, elasin ju üksi. Juhuslikult olin teada saanud, et mõlemad naabrid – perekond Hakala ja von Schantzid – olid ära sõitnud. Ja väljas oli põrgulikult sünge ja pime ning see kõik oli tekitanud minus tarbetut ärevust ja pannud nägema olematuid asju. Lapsena olin pimedust kartnud ja ilmselt tahtis see nüüd tagasi tulla. Miks peaks keegi niisuguse ilmaga all rannas olema?

      Aga mõtetega on juba kord nii, et kui tuleb üks, siis tuleb neid mitu, need sünnitavad üksteist, mõttetöö käivitub, ja kui see ei lõpe, lähevad fantaasiapildid üha hullemaks.

      Võtsin istet ja vahtisin nii pingsalt välja, et silmad hakkasid peaaegu vett jooksma, ja mulle tundus mitu korda, et näen kedagi. Mulle näis, et sellel inimesel on seal mingi ülesanne ja et ta jälgib mind ja oli konutanud seal sestpeale, kui pimedaks läks: olin olnud terve õhtu kodus ja nüüd lähenes kell kaheteistkümnele.

      Sain aru, et mõttetu on istuda ja aknast välja vaadata. Tõmbasin kampsuni selga ja läksin välja pikale rõdule, kõndisin seal edasi-tagasi ja uurisin randa eri nurkade alt. Sinna oli tubli sada meetrit, valitses hauavaikus. Jäin rõdu keskele, toetasin käed rõdu servale ja kallutasin end üle rinnatise. Puit oli sõrmede all külm ja lige. Seisin tükk aega liikumatult, süda puperdamas, ja mõtlesin, et kui seal peaks keegi olema, siis võin ma tõesti oodata, sest aastad olid lisanud mulle kannatlikkust. Olin nüüd tõega end üles keeranud ega nõustunud minema sisse, et kõik kardinad ette tõmmata ning tänava- ja aiapoolne uks barrikadeerida.

      Püüdsin end mõistusele tuua, soovitasin taskulambi võtta ja randa vaatama minna, sinna oli ju ainult sadakond meetrit ja natuke eemalt naabermaja akendest paistis turvalist valgust. Tarvitses teha vaid väike tiir ja tõdeda, et seal ei ole kedagi, ja siis kaldast üles tulla ning jätkata tööd Borgese ja Bolañoga. Või veelgi parem, jätta kirjutamine pooleli, süüdata tuli ja valada endale klaas veini ja võibolla vaadata mõnd filmi või Netflixi osa ja keerata siis magama.

      Siis nägin ma taas põõsa taga liikumist.

      Kaotasin enesevalitsuse, võtsin kapist suure taskulambi, läksin tagasi rõdule ja hakkasin lambiga meeletult viibutama, mis tagantjärele tundus mulle paanikamaigulisena. Taskulambi valgusvihk oli tugev, kuid põõsani päris ei küündinud, mistõttu suurendasin selle mõju kahes keeles hüüdmisega: kuka siellä? kas seal on keegi?

      Tajusin ise, kui hirmunult mu hääl kõlab. Aga koos hirmuga tundsin, kui naeruväärne ma olen. Millega ma nüüd õieti tegelen? Olin Helsingis ja mitte kuskil Trollshovda metsas või üksildases talus. Mida teeksid naabrid, kui nad minu sahmimist näeksid, ilmselt helistaksid kõmulehtedele ja annaksid vihje, et taas on viin ja narkootikumid ühe hiljutise prominendi pea sassi ajanud.

      Otsustasin ära tuppa minna. Veel viimane pilguheit, mõtlesin ma, ja suunasin taskulambi veel korra mänguväljakule – valgusvihk libises üle ronimisvõrgu ja kiikede, kuid põõsad ja rannapromenaad jäid pooleldi pimedusse.

      Aga ma nägin, et otse põõsaste taga ajas keegi end püsti. Paljalt ähmane vari, jaki kapuuts üle pea. Kuid kahtlemata inimene.

      Too keegi haaras midagi maast, seljakoti või hoopis õlakoti, ja kadus sealt, selg küürus. Mõistagi ei liikunud ta taskulambivalguse poole ja oli küllalt nutikas, et vältida promenaadilaternate valgust, ning kadus selle asemel metsatuka põõsaste ja puutüvede vahele.

      Ja läinud ta oligi. Alles olid üksnes pimedus, vihm ja tuul.

      Hirm oli nii suur, et tahtsin kodunt ära põgeneda, tahtsin tellida takso ja sõita südalinna, kus on reklaamid ja baarid, minna ööklubisse ja seejärel hotelli ja tulla tagasi alles siis, kui on juba päris valge. Aga jäi minemata, ma ei saanud sellega hakkama: südalinn oli jäänud mulle võõraks, seal elasid nüüd uued põlvkonnad, kes seal valitsesid, need olid nüüd nende baarid, klubid ja hotellid.

      Tasapisi sain enesevalitsuse tagasi ning mõistsin, et ükskõik kes seal ka ennast ei varjanud, oli mul läinud korda teda ehmatada.

      Mu närvid olid pingul, kuid vihma käes olnud kogu oli jalga lasknud ega söandanud ilmselt tagasi tulla. Pidin maha rahunema, olin omaenda kodus, kus minuga ei saanud midagi juhtuda.

      Ometi panin mõlemad uksed lukku ja igaks juhuks ketti ka veel. Panin Facebooki teeseldud kergusega kirja, et vihm ja torm on nüüd kestnud nõnda kaua, et olen hakanud pargis tonte nägema. Seejärel püüdsin helistada mõnele sõbrale, kõllasin Stella Rabellile, Krister Tuomisele ja Linda Vogtile. Ükski ei vastanud. Aga siis olin ma kallanud juba endale klaasitäie parajalt kanget Zinfandeli ja võtnud paar lonksu ning tundsin, et hirm hakkab järele