Ridade vahelt lugedes. Таммара ВебберЧитать онлайн книгу.
vahelt lugedes
ESIMENE PEATÜKK
REID
„Kas sa elad koos vanematega?”
Kui oled kuulus ja vanem kui kaksteist, ei arva keegi, et elad veel vanematega ühe katuse all, kui üldse suudetakse kujutleda, et sul on vanemad. Oletatakse, et staariks saadakse paugupealt ja alustatakse kohe ka täiskasvanuelu oma isiklikus korteris. Vanemad tüdrukud on selles suhtes kõige ehedam näide ning erand ei ole ka see, kes nõjatub just praegu minu najale.
Pärast seda, kui palusin tal vaikselt olla, räägib ta sosinal, samas püüan mina võtit lukuauku sobitada, et teisi segamata temaga koos majja pääseda. Ta itsitab ja hoiab hääle summutamiseks mõlemat kätt suu ees – kuid võib-olla ei kuule ma teda hästi seepärast, et mu kõrvus helisevad ikka veel kontserdihelid: ta seisis laval, basskitarr osavate käte vahel, ning mina jälgisin teda VIP-salongist.
Vaatan teda vidukil silmi, sest ma kõigun ja ka tema kõigub ning meie liigutused ei ühti. „Ütlesin ju sulle, et sain täna kaheksateist, mitte kolmkümmend. Mis sa arvad, kus ma peaksin siis elama?” Minu lalinana kostvates sõnades puudub vimm ning õnneks paistab ta mu hääletooni õigesti mõistvat.
„Olgu, olgu. Jumal. Unustasin, milline titt sa veel oled.”
Vaatan talle kulmu kergitades otsa ning samal hetkel libiseb võti raksatusega lukuauku. „Ei. Täna õhtul olen ma mees. Mäletad? Ma ei hakka talle seletama, et teised tüdrukud ei oodanud, kuni ma ametlikult täisealiseks sain. Eelistan jätta talle mulje, nagu oleks tal mulle midagi õpetada. Kes teab, võib-olla ongi. Keeran võtit, kuni kostab krigin, vajutan lingi alla ja tõukan ukse õlaga lahti. Oleme sees. Asetan sõrme oma tuksuvatele huultele ja kordan: „Tss,” ning tõmban võtme lukuaugust välja.
Seekord ta noogutab, tuigub mulle vandeseltslaslikult naeratades lähemale ja naaldub minu vastu, mina aga otsin tuge uksepiidast. Tüdruku meik on laiali läinud ning tema suust tuleb sigareti ja õlle lõhna – minul samuti. „Mäletan.” Tema hääl on kähe ning meenutab võtme kriginat lukuaugus.
Unenäod, mida ma näen alkoholi mõju all, on alati kummalised ja primitiivsed – mõtlen seda parimal võimalikul moel. Millalgi saabub aga hetk, mil tuleb ärgata. Selleks ajaks on sumin peast kadunud, pidurid jälle peal ning ainuke, mis mulle muret valmistab, on valutav kolp. Kui lisada sellele veel väline ärritaja, näiteks plärisev telefon, mis annab teada, et pean üles ärkama, olengi jõudnud seisundisse, mis pole kaugeltki nii meeldiv kui alkoholiuimas olek. Järsku tunnen otse silmamunade taga tuksuvat valu, nagu pöörleks seal suletud ruumis mu aju, tekitades täieliku kaose. Tere tulemast pohmellimaale!
Vajutan klahvile „Vasta”, et plärin vaibuks (Mulle meeldib see meloodia? Kas tõesti?), kuid ei kiirusta vastama, sest mu suu on nii kuiv, et rääkimine ei tule esialgu kõne allagi. Voodi kõrval on veepudel, ent kui sirutan selle järele käe, pillan käest telefoni, millest kostab vaevukuuldavalt mu mänedžeri George’i hääl. „Hallo? Reid? Hall-lo-o?”
„Kurat.” Telefoni järele kätt küünitades kukun peaaegu voodist välja. „…lo?” Mu hääl on nagu jalge all krigisev kruus.
„Raske öö seljataga?” George on sarkastiline, kuid mitte kalgilt. Ta on mu mänedžer, mitte lapsevanem. Arvan, et ta on ülimalt tänulik universumile, saatusele, jumalale, ükskõik kellele või millele, kes või mis teda minuga kokku viis. Olen parem klient kui poeg. Küsige kasvõi minu isalt.
Pööran veidi pead, et näha, kas väike seksikas basskitarrist, kellega mina ja John eile õhtul tutvusime, on ikka veel siin. Mäletan vaevu, kuidas ta koos minuga siin toas taarus ja seejuures naeru kihistas, nagu oleks ta kolmeteistaastane, kuigi oma sõnutsi oli tal aastaid juba üle kahekümne. Teda ei ole kusagil, kuid pudelipõhja all on kiri, mille märg rant on peaaegu loetamatuks muutnud. Võtan suure sõõmu vett ja loen: Reid – imeline öö. Ehk kordame? Salvestasin oma numbri sinu telefoni – Cassandra.
Cassandra. Kas ta üldse ütles eile oma nime? Ei mäleta.
„Reid?” George’i hääl. Neetud.
„Jah.” Ajan end vaevaliselt istuli, ühe käega toetan pead, teises hoian telefoni ning püüan jõuda selgusele, kas mind ajab oksele või mitte. Tulemus: võimalik.
„Helistas Richter – sa said osa „Kooli uhkuses”. Ütles, et tal on hea meel sinuga tööd teha.” Adam Richter on üks Hollywoodi juhtivatest režissööridest. See mees on legend ning suur spetsialist teismelistele suunatud filmide alal. „Muuseas, homseks on sulle plaanitud kaheminutiline esinemine telesaates „Entertainment tonight”, nii et puhka korralikult välja. Ja Richter soovib, et sa osaleksid Lizbethi osatäitja valimisel. Konkurss algab paari nädala pärast. Räägime sellest lähemalt reedel.”
„Nõus.” Püha jumal, mu pea on nii raske, nagu tahaks otsast kukkuda. „Kus filmivõtted toimuvad?”
„Otsustati Austini kasuks.”
„Texases?”
„Kui ma viimati järele vaatasin, asus Austin tõesti veel Texases.”
„Jee!”
„Kooli uhkus”, „Entertainment tonight”, konkurss, Austin. Jessas, mu pea läheb kohe lõhki. Miks ma ometi ükskord ei jäta meelde, et niisugused hommikud nagu täna järgnevad sellistele õhtutele, nagu oli eile?
Emma
Isa kallab lintnuudlitele Alfredo kastet ning mina katan lauda. „Täna pärastlõunal helistas mulle Dan,” sõnab ta. Dan on minu agent ning juttu tuleb taas ühest uuest konkursist. Mida siis seekord pakutakse – tampoonireklaami? Kõrvalosa mingis telefilmis? „Ta ajas sulle välja võimaluse osaleda ühe tulevase kassahiti naispeaosatäitja konkursil. Kuidas sulle meeldiks kehastada…,” ta vormib kätega raami ja vaatab läbi selle nagu läbi kaamera „… Elizabeth Bennetit?”
Vaatan talle kulmu kortsutades otsa. „Jälle üks uus versioon? Paar aastat tagasi ju alles valmis „Uhkuse ja eelarvamuse” mugandatud variant.” Pealegi on mul roostese kõlaga – ausalt öeldes kohutav – briti aktsent.
„Selles just asi ongi – selle filmi tegevus ei toimu üheksateistkümnenda sajandi Inglismaal. Tegemist on tänapäevase versiooniga, mille tegevus on viidud ühte Ameerika äärelinna keskkooli.” Isa soovib näha mu entusiasmi, kuid mu ainuke mõte on: Ohoh! Armas osake ühe mu kõigi aegade lemmikromaani põhjal vändatud viletsavõitu filmis.
Enne kui suudan end kokku võtta, ütlen täiesti ükskõikselt: „„Uhkus ja eelarvamus”. Tegevus üle viidud keskkooli. Tõsiselt või?”
Ohates asetab isa stsenaariumi köögilauale ning rohkem me sellest ei räägi. See on meie tavaline käitumisviis niisugust laadi lahkhelide korral: teeme mõlemad näo, nagu oleksin ma nõus kõigega, mida tema soovib. Praegusel juhul tähendab see, et võtan stsenaariumi oma tuppa kaasa ja hakkan oma osa õppima ning tema jutustab Danile, kui erutatud olen ma esinemisproovi pärast.
Pole mingit kahtlust, et selle osa saamine tähendaks minu jaoks tõusu karjääriredelil. Kõik väikesed tööotsad, kaubamajade reklaamiklipid, milles ma reklaamin sinki ja viinamarjamahla, on viinud selleni, et püüan leida teistsuguseid väljakutseid – paremaid kui eales varem. Tõsi on see, et mul pole kõrini mitte ainult neist üheülbalistest filmidest, vaid filmimisest üldse, punkt.
Kolmeteistaastasena mängisin kohalikus teatris lavastatud „Suveöö unenäos” haldjat. Mulle meeldis laval esineda, armastasin seda närvikõdi, mille publiku reaktsioon minus esile kutsus. Soovisin möödunud nelja aasta jooksul nii väga, et saaksin veel kord teatris mängida, kuid seda ei juhtunud, sest Dan ja minu mänedžerist isa olid ühisel arvamusel, et minu osa „Suveöö unenäos” oli vaid ühekordne projekt, millega ma osutasin kogukonnale teene. Nad tahavad Emma Pierce’i nime üldtuntuks teha, seepärast ei jää mulle kohaliku teatri mittemidagiütlevate rollide jaoks lihtsalt aega.
Kompromissina püüdsin neile ette sööta omapäraste, mitte just igapäevaste sõltumatute filmide stsenaariume, kuid iga kord ütlesid nad mulle ära. „Ma ei usu, et see projekt su karjäärile kasuks tuleks,” ütleb üks kahest ning mina tõmbun kössi ja kuuletun, sest kui asi puudutab minu elu, saab minust armetu argpüks.
Täna hommikul, kui ma arvutist ja telefonist sõnumeid lugesin ning Emilyga koos šoppama minekut plaanisin, tundsin end tavalise