Öine vahetus. Стивен КингЧитать онлайн книгу.

       Trükitud OÜ Greif trükikojas

      SISSEJUHATUS

      Pidudel, kuhu sattumist ma väldin, pistetakse mulle sageli laia naeratuse saatel käsi pihku ning lisatakse siis rõõmsalt ja vandeseltslikult: «Teate, ma olen alati tahtnud kirjutada.»

      Püüan sel puhul viisakaks jääda.

      Kuid olen hakanud vastama samasuguse juubeldava innukusega: «Teate, ma olen alati tahtnud olla ajukirurg.»

      Nad hämmelduvad. Mis sellest. Maailmas on viimasel ajal palju hämmeldunud inimesi.

      Kui sa tahad kirjutada, siis kirjuta.

      Ainus viis kirjutamist õppida on kirjutades. Ja see pole ajukirurgia puhul kasulik lähenemisviis.

      Stephen King on alati kirjutada tahtnud ja ta kirjutabki.

      Seepärast ta kirjutaski «Carrie» ja «Salem’s Loti linnakese» ja «Hiilguse» ja selle raamatu jutud ja hämmastava hulga teisi lugusid ja raamatuid ja fragmente ja luuletusi ja esseesid ja teisi klassifitseerimatuid asju, millest enamik on liiga armetud, et neid kunagi avaldada.

      Sest nii seda tehaksegi.

      Sest seda ei saa teha mitte mingil muul moel. Üldse mitte mingil.

      Kompulsiivsest usinusest peaaegu aitab. Aga mitte päriselt. Sul peab olema maitse sõnade suhtes. Ahnus nende järele. Sa pead tahtma end nende sees veeretada. Sa pead lugema miljonite kaupa sõnu, mida on kirja pannud teised inimesed.

      Sa loed kõike kriipiva kadeduse või väsinud põlgusega.

      Kõige põlglikumalt suhtud sa inimestesse, kes varjavad küündimatust pikkade sõnade, keerulise lauseehituse ja pealetükkivate sümbolite taha, oskamata arendada süžeed, tempot või tegelase iseloomu.

      Seejärel pead end tundma õppima nii hästi, et hakkad tundma ka teisi inimesi. Igas isikus, keda me kunagi kohtame, on osake meid ennast.

      Kui sa oled kompulsiivselt usin, armastad sõnu ja oled empaatiline, võib sellest pikkamööda välja tulla mingisugune objektiivsus.

      Mitte kunagi täielik objektiivsus.

      Sel hapral ajahetkel, kui ma neid ridu oma sinise kirjutusmasinaga kirjutan, seitse rida madalamal mu tutvustuse teise lehekülje ülemisest reast, tean ma täpselt, millist muljet ja tähendust ma luua soovin, kuid ma pole üldse mitte kindel, kas ma selleni jõuan.

      Olles asjaga tegelenud kaks korda nii kaua kui Stephen King, olen pisut objektiivsem oma töö suhtes kui tema.

      See tuleb nii valuliselt ja nii aeglaselt.

      Sa saadad oma raamatud välja maailma ja on väga raske neid oma peast minema saada. Nad klammerduvad sinu külge nagu lapsed, kes püüavad minna oma teed, hoolimata koormast, mis sa oled neile pannud. Annaksin palju, kui nad kõik tagasi koju tuleksid ja ma saaksin neid kõiki viimast korda tublisti kiigutada. Lehekülghaaval. Uurides ja puhastades, harjates ja lihvides. Neid korda seades.

      Stephen King on kolmekümneselt palju, palju parem kirjanik, kui mina olin kolmekümneselt või neljakümneselt.

      Mul on lubatud teda selle eest pisut vihata.

      Ja ma arvan, et tean tosinat deemonit, kes peituvad põõsastes seal, kuhu tema tee ta viib, ja isegi kui saaksin teda hoiatada, ei oleks sellest kasu. Ta lööb nad minema või nemad löövad teda.

      See on tõesti nii lihtne.

      Kas siiani on kõik arusaadav?

      Usinus, sõnaseadmiskirg, empaatia koos kasvava objektiivsusega, ja mis siis saab?

      Lugu. Lugu. Neetud, lugu!

      Lugu on midagi, mis juhtub kellegagi, kellest te olete vastu tahtmist hoolima hakanud. See võib juhtuda igasugusel kujul – füüsilisel, mõistuslikul, vaimsel – ja nende kombinatsioonides.

      Kui autor pole pealetükkiv.

      Autori pealetükkivus on näiteks: «Taevake, ema, vaata, kui ilusasti ma kirjutan!»

      Teistlaadi pealetükkivus on grotesksus. Siin on üks mu lemmikutest, välja nopitud ühest hiljutisest bestsellerist: «Mehe pilk libises naise kleidiesisele.»

      Pealetükkivust näitab ka sobimatu fraas, nii et lugeja äkki taipab, et ta loeb, ja astub loost välja. Teda hirmutatakse sellest minema.

      Pealetükkivust näitab loosse peidetud miniloeng. See on üks mu enda kõige suuremaid vigasid.

      Et luua ilusat kujutluspilti, ole ootamatu, aga ära murra loitsu. Ühes selle raamatu jutus, mille pealkiri on «Veoautod», paneb Stephen King kirja pingelise stseeni teeäärses söögikohas ootajaist, kirjeldades üht inimest: «Ta oli müügimees ja ta hoidis oma kaubakotti enda ligi justkui sülekoera, kes on magama jäänud.»

      Minu arust on see kenasti öeldud.

      Teises loos demonstreerib ta oma head kõrva, dialoogi täpsust ja tõepärasust. Mees ja naine on pikal reisil. Nad valivad kõrvaltee. Naine ütleb: «Jah, Burt. Ma tean, et Nebraskas. Aga kus kuramuse kohas me oleme?» Mees vastab: «Sul on teedeatlas. Vaata järele. Või ei oska sa lugeda?»

      Kena. See paistab nii lihtsana. Justkui ajukirurgia. Noal on tera. Sa hoiad seda teatud viisil. Ja lõikad.

      Riskides olla ikonoklast, ütlen, et ma ei hooli mitte põrmugi, millisel teemal Stephen King kirjutada soovib. See, et ta praegu naudib kirjutamist õudustest ja loitsudest ja keldrisahinatest, on minu jaoks kõige vähem tähtis fakt mehe kohta, kelle looga igaüks võib samastuda.

      Selles raamatus on palju keldrisahinaid, ja selles on hullunud pressimismasin, mis kummitab mind, nagu see hakkab sindki kummitama, ja selles on nõnda palju kurje lapsi, et saaks veebruarikuus igal pühapäeval Disney Worldi täita, kuid peamine asi on lugu.

      Sind pannakse hoolima.

      Jäta see meelde. Kaks kõige raskemat asja, mida kirjutada, on huumor ja õudus. Kohmakates kätes muutub huumor nutuseks ja õudus naljakaks.

      Aga kui sa tead, kuidas kirjutada, võid seda teha igas žanris.

      Stephen King ei kavatse end piirata oma praeguse suure huviobjektiga.

      Üks kõige võimsamaid ja haaravamaid lugusid selles raamatus on «Redeli ülemine pulk». Kalliskivi. Selles pole vähimatki teiste maailmade hingusest.