Kui koer on kord teie südame võitnud, olete lõksus: teil pole enam tagasiteed. Teadlased, vanad antiromantikud, kutsuvad seda „koera-inimese sidemeks“. „Side“ kirjeldab mitte ainult tihedat ühendust, vaid ka mõlemapoolsust, mitte ainult vastastikkust, vaid ka kiindumust. Me armastame koeri ja (nii me eeldame) koerad armastavad meid. Me peame koeri, aga samas peavad koerad ka meid.

Seda võiks kutsuda inimese-koera sidemeks, aga siis nihkuksid prioriteedid paigast. Koeral on tähtis roll selles, kuidas me kirjeldame ainulaadset sümbiootilist suhet oma kutsudega. Peaaegu kõik, mida üks koer teeb, tugevdab seda sidet, alates ülevoolavatest tervitustest ja lõpetades lootusetult halva käitumisega. E. B. White, kes jagas oma elu üle tosina koeraga – ja tutvustas paljusid neist oma New Yorkeri artiklite lugejatele – seletas, kuidas meie side võimaldab meil muuta koeri inimlikuks. Kui ameeriklased kuulsid, et Venemaa saadab kosmosesse koera, väitis White end põhjust teadvat: „Väike Kuu pole täielik, kui pole koera, kes selle poole uluks.“

Võib ka ette kujutada, et inimesed pidasid vajalikuks Kuule minnes oma alalised kaaslased ühes võtta. Nad seisid meie kõrval tuhandeid aastaid enne seda, kui kosmosereisidest unistama hakkasime, mitte ainult enne rakette, vaid ka kõiki eelnevaid tehnoloogilisi samme alates metallitöötlemisest kuni mootorite valmistamiseni. Enne seda, kui elasime linnades, enne igasuguseid äratuntavaid tänapäeva tsivilisatsiooni tunnuseid, elasime me koerte kõrval.

Kui varased inimesed tegid alateadliku otsuse hakata kodustama ümbruskonna hunte, muutsid nad kogu liigi arengut. Ja kui inimene otsustab koera aretada, osta või päästa, astub ta sellega suhtesse, mis muudab ka teda. See muudab meie päevade kulgu: koertega tuleb jalutada, neid toita, nende eest hoolt kanda. See muudab meie elu kulgu: koerte pidev kohalolu sillutab neile teed meie psüühikasse. See otsus muutis homo sapiens’i saatust.

Koerte ja inimeste loo tõttu tekkisid kahekümne esimesel sajandil eraldi inimesed, kes uurivad koerte teadvust. Siin tulen mängu mina: minu töö on koeri jälgida ja uurida. Mina ei tegele silitamise, mängimise ja hellade pilkudega. Neile, kes koerte teadvuse laborisse tööle kandideerivad, valmistab suure pettumuse, et me ei pea kutsikaid ega isegi puuduta neid oma töö juures.¹ Veel enam, kui me viime läbi käitumuseksperimente – näiteks selleks, et teada saada, kas koerad haistavad väikeseid toiduerinevusi või eelistavad üht lõhna teisele –, peavad koeraga samas toas viibivad inimesed end loomale võimalikult igavaks tegema. See tähendab – ei mingit rääkimist, nunnutamist, kutsumist või koerale reageerimist, ei mingit jumaldavate pilkude vahetamist või koera lõua alt sügamist. Mõnikord kanname nende juuresolekul päikeseprille või keerame selja, kui koer peaks millegipärast meie poole vaatama. Teisisõnu, koertega katseid tehes käitume mõnikord nagu puud ja mõnikord nagu kaabakad.

Me ei ole üleolevad, meil on lihtsalt niigi raske mõista, mis toimub, ka ilma ise sekkumata. Kuna loomade käitumise uurijad kasutavad oma tööriistu – silmi – ka muuks, on mõnikord raske häälestada neid nägema seda, mis tegelikult toimub, mitte seda, mida me ootame.

Sellegipoolest, inimesed on loomult head loomavaatlejad. Ajalooliselt pidimegi olema. Et pääseda kiskjate käest või küttida saaki, pidid meie hominiididest esivanemad jälgima, mida loomad teevad, ning märkama äkilist liikumist rohus või puude vahel – see jättis neile jälje. Nende oskus jälgida tähistas õhtusöögi leidmise ja õhtusöögiks saamise vahet. Minu töö pöörab evolutsiooni töö pea peale – ma ei otsi stseeni uusimaid elemente. Selle asemel tahan näha seda, mida me enamasti eirame, seda, mis on kõige tuttavam – aga uues valguses.

Ma uurin koeri, sest koerad huvitavad mind ja mitte ainult sellepärast, mida nad inimeste kohta ütlevad. Aga koera käitumise uurimise igal sammul on inimlik mõõde. Kui me vaatame oma koeri, kes meid saba liputades silmitsevad, mõtleme iidsetele inimestele, kes kohtasid esimesi protokoeri. Me esitame koerte mõtlemise kohta küsimusi, sest meid huvitab meie enda mõtlemine. Me uurime, kuidas koerad meile reageerivad – hoopis teistmoodi kui muud liigid. Juurdleme, kuidas koerad meile mõjuvad, kas hästi või kahjulikult. Me põrnitseme koerte silmadesse ja tahame teada, keda koerad vastu vaadates näevad. Meie elu koos koertega ja koeri puudutav teadus on inimlike huvide peegel.

Koertest teaduslikult mõeldes olen koerte kultuuri üha teravamalt tajuma hakanud. Koerad tulevad laborisse koos omanikuga, ja kuigi me vaatleme tihti ainult paari neljajalgse poole käitumist, on koera ja omaniku suhe alati taustal olemas. Inimesena, kes on alati elanud koos koertega, olen sellesse kultuuri sisse sulandunud, aga alles teadlase rolli astudes nägin seda selgema pilguga, kõrvalseisja vaatepunktist. See, kuidas me koeri hangime, nimetame, treenime, kohtleme, nendega räägime ja neid näeme, väärib rohkem tähelepanu. Koerade sidemest meiega võib märkamatult saada piirav köidik. Üsna palju vastuvõetavast elust koos koertega on veider, üllatav, vastukäiv, paljuütlev ja mõnikord häiriv.

Koera koht ühiskonnas on äärmiselt vastuoluline. Me tajume nende loomalikkust (anname neile konte, viime neid välja pissile), aga surume neile peale kunstlikku inimlikkust (riietame neid vihmamantlitesse, tähistame sünnipäevi). Me kärbime nende kõrvu (et nad meenutaks rohkem metsikuid koerlaseid), aga ajame nende näod lömmi (et nad meenutaks rohkem primaate). Me räägime nende soost, aga reguleerime nende seksuaalelu.

Juriidiliselt on koerad omand, aga me anname neile tahte: nad tahavad, valivad, soovivad, nõuavad. Seaduse silmis on nad asjad, aga jagavad meiega meie kodu – tihti ka diivaneid ja voodeid. Nad on pereliikmed, aga samas meie omad, nad on meile kallid, aga neid hüljatakse tihti. Ühele neist anname nime, miljonid teised aga saadame anonüümsena surma.

Скачать книгу