Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn CarrЧитать онлайн книгу.

Originaali tiitel:

Robyn Carr

Virgin River

2017

Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

Toimetanud Evelin Piip

Korrektor Inna Viires

Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

Raamatu nr 11394

ISBN (PDF) 978-9949-844-92-0

ISBN (ePub) 978-9949-84-886-7

Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

See romaan on pühendatud Pam Glennile, ämmaemanduse jumalannale, minu sõbrale ja südameõele.

ÜKS

MEL kissitas vastu vihma ja pimedust vaadates silmi, liikudes aeglaselt mööda kitsast, käänulist ja puudega ääristatud porist teed, ja mõtles juba sajandat korda: „Kas ma olen arust ära?“ Ning siis kuulis ja tundis ta mütsu, kui BMW parem tagaratas libises teepervele ja vajus mutta. Auto jäi õõtsudes seisma. Mel andis gaasi ja kuulis ratast keerlemas, aga auto ei liikunud.

Ma olen kadunud, oli tema järgmine mõte.

Ta pani laevalgusti põlema ja vaatas mobiiltelefoni. See oli levist väljas juba tunni aja eest, kui ta oli kiirteelt ära keeranud ja üles mägedesse suundunud. Tegelikult oli tal olnud üsna elav vestlus oma õe Joeyga, kui järsud mäenõlvad ja uskumatult kõrged puud levi takistasid ja nende kõne katkestasid.

„Ma ei suuda uskuda, et sa tõesti teed seda,“ ütles Joey. „Ma arvasin, et sa võtad aru pähe. See pole sina, Mel! Sa pole väikelinna tüdruk!“

„Jah? Paistab igatahes, et just see minust saab – ma võtsin töö vastu ja müüsin kõik maha, et ma ei tunneks ahvatlust tagasi minna.“

„Kas sa poleks võinud lihtsalt puhkust võtta? Ehk mõnda väikesesse erahaiglasse minna? Proovida see korralikult läbi mõelda?“

„Ma tahan, et kõik muutuks,“ ütles Mel. „Ma ei taha enam haigla sõjatsoonis olla. Ma küll ei tea seda kindlalt, aga arvan, et mind ei kutsuta siin metsade vahel just tihti narkarite sünnitusi vastu võtma. See naine ütles, et see koht, Neitsijõgi, on rahulik ja vaikne ja turvaline.“

„Ja kaugel metsade vahel, miljon miili Starbucksist, ning seal makstakse sulle munades ja seajalgades ja…“

„Ja ühtegi patsienti ei tooda kohale käeraudades ega vangivalvurite valvsa pilgu all.“ Seejärel hingas Mel sügavalt sisse ja ütles ootamatult naerma hakates: „Seajalad? Ohoo, Joey – ma sõidan jälle üles puude vahele, kõne võib katkeda…“

„Oota ainult. Sa veel kahetsed. Sa hakkad seda kahetsema. See on hullumeelne ja tormakas ja…“

Seejärel kadus levi, tänu taevale. Ja Joeyl oli õigus – iga järgneva miiliga hakkas Mel üha enam kahtlema endas ja oma otsuses maale pageda.

Iga kurviga olid teed muutunud kitsamaks ja vihm tugevamaks. Kell oli alles kuus õhtul, aga juba oli kottpime; puud kasvasid nii tihedalt ja olid nii kõrged, et isegi viimane killuke pärastlõunasest päikesest jäi nende varju. Loomulikult polnud selle lookleva kitsa tee ääres ühtegi valgustit. Teeviidad näitasid, et ta pidi olema selle maja lähedal, kus teda ootas kohtumine oma uue tööandjaga, aga ta ei julgenud oma mutta vajunud autost välja tulla ega kõndima hakata. Ta võib nende metsade vahel ära eksida ja teda ei leitaks iial.

Selle asemel õngitses ta kohvrist mõned pildid ja püüdis meenutada põhjuseid, miks ta selle töö vastu oli võtnud. Tal olid pildid iganenud külakesest, kus olid verandade ja ärkliakendega puitmajad, vanamoodne koolimaja, torniga kirik, tokkroosid, rododendronid ja õitsvad õunapuud oma täies ilus, rääkimata rohelistest karjamaadest, kus loomad sõid. Seal oli kohvik, nurgapood ja tilluke ühetoaline omaette majas asuv raamatukogu, lisaks armas väike metsamajake, mis pidi talle saama, üürivabalt, terveks aastaks, kuni tema lepingu lõppemiseni.

Väikelinn ulatus hämmastavate sekvoiade ja riigimetsadeni, mis laiusid sadadel miilidel metsiku loodusena üle Trinity ja Shasta mäeahelike. Neitsijõgi, mille järgi oli linn nimetatud, oli sügav, lai, pikk, koduks suurtele lõhedele, tuuridele ja forellidele. Mel oli selle paiga kohta internetist pilte vaadanud ja oli hetkega veendunud, et ilusamat kohta pole olemas. Praegu ei näinud ta muidugi midagi peale vihma, muda ja pimeduse.

Kui ta oli otsustanud Los Angelesest lahkuda, oli ta oma CV meditsiiniõdede registrisse üles pannud ja üks värbajatest oli ta tähelepanu Neitsijõele juhtinud. Tema sõnul hakkas linna arst vanaks jääma ja vajas abi. Üks naine linnast, Hope McCrea, annetas majakese ja esimese aasta palga. Maakond maksis vastutuskindlustuse eest, et sellesse kaugesse maakohta arst ja ämmaemand leida. „Ma faksisin proua McCreale sinu CV ja soovituskirjad,“ oli värbaja öelnud, „ja ta tahab sind. Ehk sa võiksid sinna minna ja koha üle vaadata?“

Mel võttis proua McCrea telefoninumbri ja helistas talle tol õhtul. Neitsijõgi oli kaugelt väiksem, kui talle meeldinud oleks, aga proua McCreaga tund aega vestelnud, hakkas ta Los Angelesest välja kolimisega juba järgmisel päeval tegelema. See oli vaevalt kahe nädala eest.

Registris ega ka Neitsijõel ei teatud aga seda, et Mel soovis meeleheitlikult minema pääseda. Kaugele. Ta oli juba mitu kuud unistanud uuest algusest, rahust ja vaikusest. Ta ei mäletanud, millal viimati rahulikult öö läbi magas. Ohud, mis valitsesid suures linnas, kus kuritegevus paistis kõikjal varitsevat, olid hakanud teda endasse neelama. Ainuüksi poodi ja panka minek tekitas temas ärevust; oht paistis kõikjal luuravat. Töö kolme tuhande voodikohaga maakonnahaiglas ja traumapunktis tõi tema hoole alla liiga paljude kuritegude ohvrid, rääkimata tagaajamise või vahistamise käigus viga saanud kurjategijatest – rihmaga haiglavooditesse kinnitatud nii palatites kui traumapunktis, politseinikud valvamas. See, mis Meli hingest alles oli jäänud, oli haavatud ja valutas. Ja see polnud midagi võrreldes üksildusega tema tühjas voodis.

Sõbrad olid teda anunud, et ta viivitaks selle uitmõttega põgeneda kuhugi tundmatusse väikelinna, aga ta oli osalenud leinarühmas, käinud individuaalsel nõustamisel ja näinud kirikut seestpoolt viimasel üheksal kuul rohkem kordi kui viimase kümne aasta jooksul, sellest kõigest polnud abi. Ainus, mis talle hingerahu tõi, oli unistamine põgenemisest mõnda tillukesse kohta maal, kus inimestel ei olnud vaja uksi lukustada ja sa pidid kartma vaid köögiviljaaeda sattunud hirvi. See tundus puhta õndsusena.

Ent nüüd, kui ta autos istus ja laevalgusti all pilte vaatas, taipas ta, kui naeruväärne ta oli olnud. Proua McCrea oli tal käskinud kaasa pakkida ainult vastupidavad riided – teksad ja matkasaapad –, et maal meditsiinialal töötada. Mis ta siis pakkinud oli? Saapad olid Stuart Weitzmansi, Cole Haansi ja Fryesi omad – ja tal polnud olnud midagi selle vastu, et maksta iga paari eest üle kenakese neljasaja viiekümne dollari. Teksad, mis ta oli kaasa pakkinud selleks, et kõmpida kaugetesse rantšodesse ja farmidesse, olid firmadelt Rock & Republics, Joe’s, Luckys, 7 For All Mankind – nende hind jäi saja viiekümne ja kahesaja viiekümne vahele. Ta oli maksnud kolmsada taala korra eest, et lasta juukseid lõigata ja triibutada. Olles

Скачать книгу