Häärberi peretütar. Betty NeelsЧитать онлайн книгу.
ka, mõtles Leonora, siis, kui ma mitu aastat tagasi selle sain.
Õhtul kleiti selga pannes mõtles Leonora, et vihkab seda. Muidugi polnud see enam moes, aga oli hea lõikega ja sobis ta ilusa figuuriga väga hästi. Ta pani kaela kuldketi, mille oli saanud oma kahekümne esimeseks sünnipäevaks, ning sõrme Tony kingitud sõrmuse, võttis ümber sametsalli, mida oli kandnud oma kahekümne esimesel sünnipäeval, ja läks alla vanemate juurde.
Sir William käis kannatamatult mööda halli edasi-tagasi. „Su ema ei tunne kella,“ kaebas ta. „Palun mine ja kiirusta teda takka, Leonora. Ma toon auto ette.“
Leedi Crosby sebis mööda tuba ringi, otsides oma asju: pidulik kott, spetsiaalne taskurätt, mis sellega sobis, kõrvarõngad...
Leonora leidis koti ja taskuräti, kinnitas emale, et tal on kõrvarõngad kõrvas, ja kiirustas teda halli minema ning seejärel külma kätte välja. Nanny läks autoust avama.
Auto, vana Daimler, mille kohta Sir William oli andnud sõna, et ei loobu sellest, hoolimata ta tulude vähenemisest, oli sissepääsu juures. Leonora pani ema esiistmele ja läks ise taha, kus ta lühikese teekonna jooksul mõtles sobivatele vestlusteemadele, mida õhtusöögilauas arendada. Ta tunneb seal muidugi kõiki, aga hea on olla ette valmistatud...
Willoughbyd tervitasid neid soojalt, sest nad olid tundnud üksteist pikka aega. Leonora vaatas elutuppa minnes ringi, nähes tuttavaid nägusid, naeratades ja tervitusi vahetades. Siin olid vikaar ja ta naine, vana kolonel Howes ja ta tütar, naaberkülast Meredithid, kelle maad olid isa maade kõrval, doktor Fleming, kes nägi haiglane välja, ning ta naine, ja nendega oli kaasas see autoga mees, kes oli pealt näinud ta kohmakat kukkumist.
„Sa pole vist meie uue doktoriga veel tuttav, kullake?“ küsis proua Willoughby ja päästis Leonora vastusest, lisades: „James Galbraith.“ Proua Willoughby naeratas mehele. „See on Leonora Crosby – ta elab selles suures häärberis – te peate ta vanematega ka tuttavaks saama.“
Leonora sirutas käe. „Kuidas käsi käib?“ ütles ta just paraja meeldiva huviga, ent külma alatooniga.
Mehe käsi oli suur, jahe ja kindel ning tüdruk tundis, et peab talle otsa vaatama. Väga ilus mees, arvas ta – unisevõitu sinised silmad ja väga heledad juuksed, ilus nina ja üpris kitsaste huultega suu. Ta oli pikka kasvu, mis oli kena, mõtles Leonora; nii sageli leidis ta, et peab inimestele ülalt alla vaatama, sest tal oli pikkust üle 170 sentimeetri. Nüüd pidi ta ise üles vaatama, ja üsna kõrgele!
„Meeter üheksakümmend kolm?“ mõtles ta valjusti.
Flemingid rääkisid kellegi teisega. Doktor Galbraithi suu väreles kergelt. „Tegelikult sada üheksakümmend viis. Kas teil on kuskilt valus ka?“
Leonora ütles otsekoheselt: „Ma ei usu, et peaksin sellele küsimusele vastama, doktor Galbraith.“
Tüdruk oli näost üsna roosaks läinud ja vaatas enda ümber ringi ning palus end siis vabandada, et minna vikaariga rääkima. Ent doktor peatas ta, öeldes: „Ma räägin oma ametist lähtuvalt; ilmselt saab teist üks mu patsiente.“
„Ma pole kunagi haige,“ ütles Leonora, kes enese teadmata pani saatuse proovile.
Proua Willoughby tuli jälle nende juurde. „Saate omavahel tuttavaks?“ päris ta. „Väga tore – viige Leonora õhtust sööma, eks ju, James?“ Ta koputas mehe käsivarrele. „Ega teil midagi selle vastu pole, kui ma teid Jamesiks kutsun? Aga kui peaksin kunagi teie oskusi vajama, ütlen teile kindlasti doktor.“
Leonora mekkis oma šerrit ja pani nüüd klaasi lauale. „Ma pean tõesti ringi käima ja Nora Howes tahab kangesti teiega rääkima tulla.“
Mees tundus olevat lõbustatud. „Jah? Kuidas te seda teate?“
„Naiselik intuitsioon.“ Ta naeratas mehele põgusalt ja läks üle toa ning mees jälgis ta minekut, mõeldes, et nii ilus tüdruk vääriks paremat kleiti.
Leonoral oli Nora Howesi suhtes õigus olnud. Naine pani käe doktori varrukale, heitis pea selga ja vaatas teda alt üles. Vanem kui Leonora, arvas mees, lame nagu pesulaud, ja seljas liiga uhke kleit õhtusöögiks maakohas. Aga mees oskas olla võluv, kui tahtis, ning Nora lasi ta vastu tahtmist lahti, kui nad sööma läksid. Doktor pöördus kergendustundega Leonora poole, kui suppi serveeriti. See polnud tüdruk, kelle vastu ta võiks huvi tunda, mõtles ta – liiga asjalik ja otsekohene –, aga ta vähemalt ei eputanud.
Nad istusid ümmarguse laua ääres, nii et vestlus oli mõne aja pärast üldine. Doktorist teisel pool istus proua Fleming, vaikne keskealine naine, oma mehest palju noorem ja tema pärast ärevil.
„Ma ei tahtnud, et ta tuleb,“ usaldas ta doktorile vaikselt, „aga ta käis peale. Ta ei tunne end hästi; ta läheb homme haiglasse.“
Mees ütles leebelt: „Ärge liiga palju muretsege, proua Fleming. Kui ta elab järgmistel kuudel rahulikult ja järgib raviplaani, siis läheb tal palju paremaks.“
Naine naeratas. „Kui keegi teine oleks seda öelnud, siis oleksin arvanud, et ta ajab jamajuttu, aga kuna see olete teie, siis ma usun, mida te mulle räägite.“
„Tänan teid. Ma tahaksin, et kõik patsiendid oleks nii usaldavad. Ärge kõhelge mind kutsumast, kui olete mures.“
„Olgu. Nii tore, et te hakkate Buntingsis elama – nii kena vana maja ja see on liiga kaua aega olnud tühi.“
Naine hakkas oma teise naabriga rääkima ja varsti läksid kõik elutuppa kohvi jooma ning vestlema. Küla võis ju väike olla, aga alati juhtus midagi.
Seltskond lahkus enne ühtteist ja kuna väljas oli külm, ei jäänud keegi enam juttu rääkima, kui nad olid majast lahkunud. Sir William avas autoukse ja heitis pilgu Rolls-Royce’ile, mis oli tema auto kõrvale pargitud.
Kes selle õnnelik omanik on? mõtles ta ja nägi, et autosse istub doktor Fleming.
„Jumal hoidku, Bill, kas sa oled kuskilt mingi varanduse saanud?“
„Ei, ei, see kuulub Jamesile. Üsna kena, kas pole?“ Ta kadus autosse ja Sir William asus rooli taha ning tagurdas. „Veab sellel noormehel,“ ütles ta. „Nagu loteriivõit.“
Leonora sõnas midagi ebamäärast. Ta mõtles Tonyle. Ta polnud teda umbes nädala aega näinud, võib-olla tuleb mees nädalavahetuseks. Ta lootis seda; ta tundis end kummaliselt rahutuna ja mehe nägemine võis teda rahustada – ta ei teadnud, mida ta täpselt selle rahustamise all mõtles, aga see polnud oluline; küllap Tony seab ta maailma jälle õigesse paika.
Tony tuligi, sõitis oma Porschega laupäeva õhtupoolikul kohale, ning kui ta kallistuses ja suudluses armunud mehe kirg ka puudus, siis Leonora seda ei märganud, sest tal oli nii hea meel Tonyt näha.
Tony läks koos Leonoraga sisse ja tervitas ta vanemaid ning käitus nendega väga meeldivalt, seejärel läksid nad kahekesi jalutama. Tony võttis ta käevangu ja tüdruk kuulas õnnelikult ta plaane. Nad abielluvad – millal täpselt, see polnud selge – ja ta hakkab Leonora isa majaga tegelema. „Mul on üks tuttav mees, kes teab täpselt, mida on vaja teha. Sellest majast saab vaatamisväärsus. Me võime nädalavahetustel sõpru külla kutsuda...“
Leonora tõstis imestunud näo. „Aga Tony, me ei saa ju siin elada; emale ja isale ei meeldi, kui siia palju inimesi tuleb – isegi nädalavahetusteks.“
Mees ütles liigagi ruttu: „Oh, ma mõtlen erilisi sündmusi: jõulud ja sünnipäevad ja nii edasi; tavaliselt saavad perekonnad ikka sellisel ajal kokku.“ Ta naeratas Leonorale. „Räägi mulle, mis siin on toimunud pärast seda, kui viimane kord siin käisin?“
„Eriti ei midagi. Me käisime Willoughbyde juures õhtusöögil – peaaegu oleksin unustanud – uus arst võtab doktor Flemingilt töö üle – tal oli infarkt – mitte eriti ränk, aga ta peab pensionile jääma.“
„Uus arst sobib, ma loodan. Keegi kohalikest?“
„Noh,