Kui me olime orvud. Кадзуо ИсигуроЧитать онлайн книгу.

      ESIMENE OSA

       LONDON

       24. JUULI 1930

      ESIMENE PEATÜKK

      Oli 1923. aasta suvi – suvi, mil ma lõpetasin Cambridge’i ja hoolimata oma tädi soovist, et pöörduksin tagasi Shropshire’i, otsustasin, et minu tulevik on pealinnas, ning üürisin väikese korteri Kensingtonis, aadressil Bedford Gardens 14b. Praegu mäletan ma seda kui kõige imelisemat suve. Pärast pikki kaaslaste seas veedetud aastaid – nii koolis kui ka Cambridge’is – tundsin suurt mõnu iseenese seltskonnast. Mulle meeldisid Londoni pargid, Briti Muuseumi vaikne lugemissaal; lubasin endale pikki pärastlõunasi uitamisi Kensingtoni tänavatel, visandades tulevikuplaane ning aeg-ajalt peatudes, et imetleda seda, kuidas siin Inglismaal isegi keset nii tohutut linna võib uhkemate majade fassaadil näha kasvamas luuderohtu ja muid ronitaimi.

      Just ühel säärasel jõude uitamisel kohtasin päris juhuslikult kunagist koolivenda James Osbourne’i, ning avastades, et ta elab naabruses, pakkusin, et ta võiks minu poole sisse astuda, kui taas juhtub mööda minema. Kuigi minu toad toona alles ootasid mu esimest külalist, esitasin oma kutse enesekindlalt, kuna olin elupaika valinud üpris hoolikalt. Üür polnud kõrge, kuid korteriperenaine oli sisustanud toad maitsekalt stiilis, mis tõi meelde minevikku vajunud Victoria-aegse mõõdetud elutempo; elutoas, kuhu päeva esimesel poolel paistis külluslikult päikest, seisid päevinäinud diivan ja kaks mugavat leentooli, antiikne kummut ja tammepuust raamaturiiul täis narmendavaid entsüklopeedilisi köiteid – see kõik, olin ma kindel, pidi pälvima iga külalise heakskiidu. Lisaks olin ma peaaegu otsekohe pärast tubade üürimist jalutanud Knightsbridge’i ja hankinud endale kuninganna Anne’i stiilis teeserviisi, mitu pakki kvaliteetset teed ja suure plekk-karbitäie küpsiseid. Nii et kui Osbourne paar päeva hiljem ühel hommikupoolikul läbi astus, võisin talle kosutust pakkuda enesekindlusega, mis poleks tal hetkekski aimata lasknud, et ta on minu esimene külaline.

      Esimesed umbes viisteist minutit kõndis Osbourne rahutult mu elutoas ringi, tunnustas ruumide valikut, vaatas üht ja teist lähemalt ning heitis korrapäraselt pilgu aknast välja, et kommenteerida kõike, mis toimus all tänaval. Lõpuks viskus ta diivanile ning tekkis võimalus vahetada uudiseid – enda ja kunagiste koolivendade kohta. Mäletan, et veetsime pisut aega, arutades tööliste ametiühinguid, enne kui laskusime pikka ja nauditavasse vaidlusse saksa filosoofia üle, andes teineteisele vastastikku võimaluse demonstreerida intellekti vahedust, mis pärines kummalgi küll eri ülikoolist. Siis tõusis Osbourne püsti ja hakkas jälle ringi kõndima, tulles sealjuures lagedale mitmesuguste tulevikuplaanidega.

      „Tead, mul on mõte hakata kirjastamisega tegelema. Ajalehed, ajakirjad, muu säärane värk. Tegelikult ma kirjutan praegugi üht kolumni. Poliitikast, ühiskonna probleemidest. Seda muidugi juhul, kui ma ei otsusta ise poliitikasse minna. Kas siis sinul, Banks, pole tõesti aimu, mida sa kavatsed peale hakata? Vaata, see kõik ju ootab meid!” Ta viipas käega akna poole. „Kindlasti on sul mingi plaan.”

      „Küllap ongi,” vastasin ma naeratades. „Eks ma paari asja peale olen mõelnud. Annan sulle aegsasti teada.”

      „Mis sul siis mõttes mõlgub? Kuule nüüd, ütle mulle! Küll ma selle sinust veel välja urgitsen!”

      Ent mina ei avaldanud talle midagi ning suutsin ta peagi taas haarata vaidlusse filosoofia või luule või millegi muu sarnase üle. Ja siis, keskpäeva paiku, meenus Osbourne’ile äkitselt varem kokkulepitud lõunasöök Piccadillyl, ning ta hakkas oma asju kokku korjama. Juba lahkumas, pööras ta end veel uksel ringi ja ütles:

      „Kuule, vanapoiss, ma tahtsin sulle midagi öelda. Ma lähen täna õhtul ühele olengule. Leonard Evershotti auks. Selle magnaadi, tead küll. Mu onu korraldab. See kutse tuleb küll väga äkki, aga ma mõtlesin, et tahad ehk kaasa tulla. Päris tõsiselt! Olen juba tükk aega plaaninud sinu poolt läbi tulla, aga kuidagi ei jõudnud niikaugele. See toimub Charingworthis.”

      Kui ma otsekohe ei vastanud, astus ta mulle sammukese lähemale ja ütles:

      „Sina tulid mulle pähe, sest ma mäletan üht-teist. Mäletan, kuidas sa minu käest ikka uurisid, kas mul on „tutvusi”. No kuule nüüd! Ära püüa nägu teha, nagu oleksid selle unustanud! See oli ikka täitsa armutu ristküsitlus. „Tutvused? Ja mis tutvused need niisugused võiksid olla?” Noh, mõtlesin ma, nüüd siis võib vana hea Banks oma silmaga „tutvused” üle vaadata.” Siis vangutas ta pead, otsekui mingi mälestuse peale, ja ütles. „Taevake, koolis olid sa ikka üks imelik tüüp.”

      Usun, et just sel hetkel ma nõustusingi tema ettepanekuga tolleks õhtuks – õhtuks, mis, nagu ma hiljem selgitan, osutus hoopis tähendusrikkamaks, kui oleksin osanud kujutleda – ja juhatasin ta välja, reetmata kuidagi pahameelt, mille olid äratanud tema viimased sõnad.

      Kui olin taas maha istunud, tundsin veelgi suuremat ärritust. Juhuslikult olin otsekohe ära tabanud, mida Osbourne silmas pidas. Asi oli nõnda, et kogu meie kooliaja jooksul juhtusin ma korduvalt kuulma, et Osbourne’il on „kõrgemal pool tutvusi”. Kui temast juttu oli, tõi keegi selle fraasi ikka paratamatult kuuldavale, ning usun, et minagi seda tema kohta kasutasin, kui see asjakohane tundus. Mind köitis see ettekujutus – idee, et ta on mingil salapärasel viisil seotud mitmesuguste kõrgemalseisvate ringkondadega, kuigi ta väljanägemiselt ega käitumiselt ei erine mingil moel teistest inimestest. Kummatigi ei suuda ma kujutleda, et oleksin võinud teda „armutult ristküsitleda”, nagu ta väitis. On tõsi, et ma selle teema üle omajagu mõtisklesin, kui olin neliteist või viisteist aastat vana, kuid me polnud Osbourne’iga koolis eriti lähedased ja niipalju kui ma ise mäletan, võtsin ma ühelainsal korral temaga isiklikult selle teema jutuks.

      See oli ühel udusel sügishommikul, kui me kahekesi istusime madalal müüril ühe külakõrtsi ees. Usun, et olime selleks ajaks juba viienda klassi õpilased. Meid oli valitud krossijooksul suunanäitajateks ning me ootasime, et jooksjad lähedalasuval väljal udust nähtavale ilmuksid ja me saaksime neile porisel külateel õige suuna kätte juhatada. Jooksjaid ei olnud veel tükimat aega oodata ja meie olime niisama juttu ajanud. Olen päris kindel, et ma just tol korral küsitlesin Osbourne’i tema „tutvuste” kohta. Osbourne, kes oma elavale loomusele vaatamata oli loomult tagasihoidlik, püüdis teemat vahetada. Ent mina ei jätnud jonni, kuni ta lõpuks ütles:

      „Oh, Banks, lõpeta ära. See on puhas jaburus ja pole siin midagi arutada. Me ju lihtsalt tunneme inimesi. Meil on vanemad, onud, perekonnasõbrad. Ma ei saa aru, mis sind nii nõutuks teeb.” Ja siis, taibates äkki, mida ta on öelnud, pööras ta end minu poole ja puudutas mu käsivart. „Anna tõesti andeks, vanapoiss. See oli minust küll kohutavalt taktitu.”

      See faux pas näis Osbourne’ile märksa suuremat tuska tegevat kui mulle endale. Pole üldse võimatu, et see oli kõik need aastad