Salajaki lahing. Юхан ТеоринЧитать онлайн книгу.

      Norrland, kevad 1363

      Kuusemets Martini ümber oli pime.

      Nagu istuks hauas.

      Pea kohal ei säranud ühtegi tähte. Ainult kuu, ümmargune ja läikiv nagu Martini rüütlikiiver. Kuu hele sihverplaat oli kui väike avaus haua kohal. Võimatu kätte saada.

      Martin Skarp oli rüütel ja ta valvas oma sõdureid. Neid oli salgas üheksa, kõik temast nooremad. Kõik nad olid pärit Frösö kindlusest ja kõik nad magasid.

      Martin oli pimeduses üksi ärkvel. Üksi vaenlasega.

      Viitrid, mäedeemonid, tundsid end pimeduses hästi. Seda Martin teadis. Aga sel aastaajal on ööd lühikesed ja ta aimas, et koit on lähedal. Metsas oli kevad. Päike säras ja lumi oli peaaegu läinud. Lõuna poole liikudes kostis hommikust õhtuni linnulaulu.

      Kevadpäevad olid päikeselised, aga ööd külmad ja pimedad. Nagu hauas. Külmavärin jooksis läbi keha. Martin puudutas mõõka vööl ja tõmbas villase keebi tihemini ümber. Ta oleks tahtnud istuda sooja laagritule ääres.

      See polnud võimalik. Lõkkekuma meelitaks kohale vaenlase.

      Martin oli viitrite tulekuks valmis. Mõõk oli õlitatud ja kerge tupest haarata. Salga võis igal hetkel üles äratada. Rüütlid saatis välja Georg Borsh, Frösö foogt. Ta oli mehed hästi relvastanud.

      Sõdurid olid olnud metsas juba üle nädala. Teedest hoidusid nad kaugemale. Vaiksetes orgudes liikusid nad läbi tihedate kuusemetsade, kus luusisid vaid loomad ja lindpriid.

      Martin teadis, et seal luusivad ringi ka toidujahil viitrid.

      Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et nende poole on teel foogti salakuulaja Gabriel Grau. Samuti ka väike Corl, salakuulaja spioon. Nad hiilisid oma radu pidi, aga varem või hiljem ilmusid alati välja.

      Tihedate kuuskede all magasid Martini sõdurid neid oodates. Magasid musta järve kaldal.

      Korraga võpatas üks sõdur pimeduses. See oli nende parim vibukütt Torkel Egg, vibu kaenlas. Tema suust kostis hirmukarjatus:

      „Ee-eei!“

      Kiiresti küünitas Martin ettepoole ja kattis Torkeli suu käega. Karjatus kustus.

      Järves plartsatas miski. Kala.

      Torkel avas silmad, aga Martin hoidis kätt ikka ta suul. Ja sosistas:

      „Kas sa oled üleval, Torkel Egg?“

      Rüütel noogutas.

      „Kas sa kavatsed veel kisada? Ja meid välja anda?“

      Sõdur raputas pead. Martin võttis käe aeglaselt ära ja küsis:

      „Torkel, mis sa unes nägid?“

      „Oma perekonda lõunas,“ sosistas rüütel. „Ema, väikevendi …“

      Martin teadis, et Torkel on pärit Smålandi maakonnast. Tuli Jämtlandi enne esimest lund. Vibu käsitseb osavalt, aga metsamaastikust ei tea midagi.

      Rüütel vaatas oma sõdurit ja jätkas:

      „Eks ole, sa nägid ka neid?“

      Torkel noogutas.

      „Nägin unes viitreid … Musti varje, nad neelasid mu pere.“

      Järves plartsatas jälle miski. Pimedusest kostis flöödivile.

      „Need on salakuulajad,“ sõnas Martin. „Aja teised üles.“

      Torkel haaras vibu ja puudutas kergelt kaaslaste õlgasid. Sõdurid ärkasid ja ajasid end võimalikult hääletult püsti. Nahksaapad kriuksusid tasa vastu kuuseoksi, mõõgad ja vibud kolisesid vaikselt.

      Martin astus puude vahel paar sammu edasi. Vast kolmekümne küünra kaugusel läikis järve pind. Miski ujus kalda poole.

      Hele pea, luust flööt hambus. See oli salakuulaja Gabriel Grau.

      Järv oli praegu kevadel jääkülm, aga Gabriel ujus rahulikult Martini juurde. Ja muigas.

      „Sõbrad,“ sosistas ta veest välja ronides. „Me oleme tagasi.“

      Martin langetas mõõga.

      „Tere tulemast, isand Gabriel.“

      Öisest külmast hoolimata kandis Gabriel Grau vaid õhukesi pantaloone. Ta väänas püksid kuivaks ja sihtis rüütleid oma säravsiniste silmadega.

      „Kas magasite hästi, isand Martin?“

      „Mitte eriti, isand Gabriel. Pidasime vahti.“

      „Tore. Me Corliga luurasime.“

      „Kas te vaenlast nägite?“

      Gabriel noogutas ja torkas flöödi kasetohust seljakotti.

      „Corl leidis viitrite jälgi. Grinda mäe lähedal.“

      Gabrieli selja tagant kostis õhukeste tiibade vihin.

      Järve musta pinna kohalt lendas lähemale sale kogu. Nagu piklik veeviirg, aga tegelikult haldjas.

      Corl hõljus Gabriel Grau juurde, pani tiivad kokku ja maandus õlale. Nagu kass oksal püsis Corli keha täpselt tasakaalus.

      Suurte ja kollastena pilkusid väikese haldja silmad aeglaselt pimeduses. Tema tiivad tõmbusid seljale ja vaikisid. Haldja lai suu naeratas Martinile.

      „Ta juhatab meid,“ lausus Gabriel.

      Martin noogutas. Nii hämmastav, kui nähtamatu oli Corl öösel. Päevavalguses on haldjad valkjaskollased ja sädelevad, nagu oleksid peegeldunud neil päikesekiired. Päikese loojudes tõmbuvad haldjad tumedaks. Öösel on nad metsas vaid hägused varjud.

      Päevalgi olid haldjad pelglikud, nad hoidsid omaette. Neile ei meeldinud ka kõneleda, nad sosistasid ning kasutasid imelikke tiivamärke ja kehakeelt.

      Gabriel Grau aga mõistis neid. Ta tõstis haldja enda ette, Corl sirutas end ja lehvitas tiibu. Ilmselgelt oli tal palju rääkida. Kui Corl oli lõpetanud, vaatas Gabriel Martini ja tema sõdurite poole.

      Naeratus oli kadunud.

      „Grinda mäe jalamil on suur talu,“ sõnas ta. „See talu on pime ja vaikne … Aga Corl ütleb, et seal on paha õhk. Haiseb vere järele.“