Missis Veiderval. Siiri PärksonЧитать онлайн книгу.
Siiri Pärkson
MISSIS VEIDERVAL
2020
Missis Veiderval
Siiri Pärkson
Missis Veiderval 2020: parandatud väljaanne
Autoriõigus Siiri Pärkson, 2020
Kaaneillustratsioon: © pandavector, stock.adobe.com litsents #127209960
E-raamatu küljendus ja teostus (epub): Siiri Pärkson
ISBN 978-9949-01-796-6 (epub)
Originaal: trükiteos 2005
ISBN 9985-9524-9-9
Tegelastest
Fenni, õige nimega Sirella Fennister
Kõige lahedam tüdruk poiste seas. Kõige armsam laps vanematele. Jah, mõned sekeldused lausa peavad temaga juhtuma. Aga mis oleks elu ilma sekeldusteta?
Tom, õige nimega Tomas Gulbokk
See ümara näoga poiss hakkab igal klassipildil silma. Ta kiirgab head tuju endast välja samasuguse innuga nagu pannkooke sisse vorbib. Ärge arvake, et ta laisk pugija on. Kui vaja, ja seda juhtub, klobib ta läbi ükskõik millise naabertänava poisi. Jalgpalli ajab taga samasuguse energilisusega nagu teised poisid. Kui klassis naeru kostub, siis võib üsna kindel olla, e Tom on selle algataja. Võimalik, et poisi heledad juuksed on just seetõttu nii nüsitud, et karistavatel näppudel poleks kuskilt kinni haarata.
Peter Gulbokk
… on Tomi isa. Ta on pankur ja väga tõsine. Meie loo arenedes hakkavad silma kummalised muutused, mis poja piinlikesse olukordadesse seavad. Mõnikord üllatab see töine mees kentsakate plaanidega. Ta ostab mõne vana sõiduki, et seda siis kindlasti puhkuse ajal korda teha. Seni pole ükski neist liikuma saanud. Ja olgem ausad, tegelikult ei taipa Peter Gulbokk tehnikast mitte midagi.
Moosi-Moor, mrs Veiderval
… elab Kuningamäel, vanas puumajas. Tal pole ühtki last ega lapselast, kuid kõik ümbruskonna lapsed peavad teda justkui oma vanaemaks. Tal on naljakas tänitav hääl, kuid tegelikult peitub pealispinna all kõige lahkem vana süda.
Õpetaja Roosmaa
Noor, nägus mees. Võiks olla prints, aga eelistab klassijuhataja ametit.
Preili Keiss
Emakeele õpetajanna. Eks varsti saate aimu, mis kummalised kombed sel preilikesel on.
Tädi Anni
Mõned ütlevad, et vanatüdruk. Ent mitte lootusetu, sest käib peaaegu iga nädal kohtamas. Tema kavalerid vahelduvad sagedamini kui juuksevärv. Ta on Fenni ema õde, vähemalt räägib niimoodi ema. Ja neil kahel olla noorena uskumatult lõbus olnud. Mh … tõesti uskumatu.
Uus õpetajanna ja esimene pahandus
Tänavalt kostub mürinat ja Fenni saadab lennuki teele. See pole siiski päris lennuk, paberist volditud tiival ilutseb sõna Kirjand. K-täht näib oma kaaslaste kõrval suur kui rahvast juhtiv kangelane, j-i paun teeb paisjärve taolise kaare esimese lause kohal.
Lennumasin lendab suure hooga, aga mitte aknast välja pilvede suunas, vaid sinnapoole, kus sel hetkel uks avaneb. Ent uksed on mõeldud inimeste jaoks. Ning inimestel on kombeks sisse-välja voorida. Parajasti tõmbabki kellegi käsi hoogsalt ukse valla, sisenejal on musta-punase ruuduline kostüüm seljas ning juuksed kuhilana soengusse seatud. Ilmselgelt ei oska ta väljuvat lennukit oodata, selle terav ots rammib kohevasse juuksekuhilasse, sundides sõiduki seal peatuma. Peatub ka naine. Range ilme kõneleb selget keelt: lennukid, isegi paberist, talle ei meeldi. Iseäranis vastumeelsed paistavad olevat need, mis soengut maandumisrajana kasutavad. Kuidas siis muidu seletada järsku liigutust, mille käsi teeb pea koha, tulles alla saagiga.
„Kes selle viskas?“
Võõra täiskasvanu ilmumine loob korra ja vaikuse majja. Äsja aknalaual kõõlunud Tom lööb pauguga akna kinni, nii et seinad värisevad. Paar lehte õpetaja laualt tõusevad tuulehoo tõttu õhku ja iuglevad põrandale. See ei saa tulija pahameelt leevendada.
„Kes selle viskas?“ kordab võõras naine uuesti.
Klassiruumis valitseb vaikus.
Naine ei lase ennast sellest häirida. Jalutab hoopis kontsade klõpsudes tahvli ette, asetab portfelli lauale ja uurib lendava objekti materjali.
Sellest hetkest teab Fenni selgesti: ta on avastatud. Ta ise paljastas end, jättes reetlikud nimetähed servalt kustutamata.
Peagi seisab tüdruk tahvli ees ja parandab, marker käes, kirjandis tehtud õigekirjavigu. Kuigi võõras pole segaduse tõttu ennast tutvustanud, ei või kellelgi kahtlust olla – see on nende uus emakeele õpetaja. Preili Keiss, niis seisis eelmisel nädalal teadete tahvlil.
Imekaunis kevadepäev, mil hakkavad sündima õige veidrad ja kriminaalsed asjad
Kevaditi saab kooli minek hoopis teise maigu. Hommikul ärkamine polegi nii raske, eriti kui päike kardinate vahelt eredalt sisse kiikab. See on piisav põhjus, et pea kohevalt padjalt üles tõsta.
Hommikusest dušist õhetavale kehale kollasest plüüsist džemprit libistades on Fenni igati rahulolev.
„Pole kahtlustki. Tänane päev on sobilik, et alustada vanematega läbirääkimisi uue ratta saamisest,“ kinnitab tüdruk endale, toolilt valgeid põlvpükse haarates. Ta ei saa ju terve elu roosa lasterattaga ringi sõita! Nüüdseks kihutavad juba mitmed ümbruskonna poisid tõeliste krossiratastega. Kuidas suudab ta selle roosa titekaga eelmisel aastal tehtud kiirusrekordit hoida? Ja seda, et mõni poisiklutt teda edestada võiks, ei tohi lasta juhtuda. Viimasest peavad isegi vanemad aru saama.
Emagi muutub kevade tulekuga. Söögilaud on sedapuhku kaetud terassile ja ema kannab imeilusat lillelist kleiti.
Just siis, kui Fenni täie rahuloluga toolile potsatab, ilmub maa nurga tagant nähtavale isa. Kõigepealt kuuldub siiski lõbus lauluviis, seejärel tuleb nähtavale vägev nartsissisülem ja alles selle tagant naerusuine isa.
„Minu kõige paremale tütrele,“ kuulutab tulija valjult, ise lillesülemit ulatades. Seda viimast teeb ta muidugi selleks, et vaasi otsimisest ja veega täitmisest pääseda.
Uksele ilmunud ema hakkab aga heledalt naerma.
„Kallis isa, on sul siis veel mõni laps,“ tunneb ta lõbustatult huvi.
„Ei veel,“ hõikab isa naerdes.
Siis haarab ta ühtäkki naise ümbert kinni.
„Kuid see-eest on mul veel maailma kõige kaunim ja sihvakam naine, kes saab selle eest kohe ühe priske matsuva musi.“
Sedamaid viib ta oma lubaduse täie hoolikusega täide.
Taolised lembetseenid tekitavad tüdrukus ebamugavust. Tom ei pea kunagi selle pärast muretsema. Tal ei ole nimelt ema. Siiski, emast ilma jääda ta ei taha. Olgu parem kentsakad vaatepildid hommikueinel, jõuab toolil istuv tüdruk järeldusele.
„Samal ajal peab muidugi sinu kõige parem tütar kaunilt väljendudes nälga kõngema,“ segab Fenni solvumist teeseldes vahele.
„Tema ei sure nälga, kui tema veidikene kannatlikkust üles näitab,“ vigurdab isa ja lööb nimetissõrmega tüdruku ninaseljale tripsu. Fenni krimpsutab pahaselt nina.
„Sa ju tead, mida ma sellest arvan.“
Isa peaks ju täpselt teadma, kui vastumeelsed taolised nina-nöpsutamised talle tüdrukule on. Ja kuigi ema kinnitab, et nina sellest kongu ei vaju, võitleb ta siiski oma vahenditega halvima vastu.
Pakutavaks roaks ei olegi ootuspäraselt mõni paljudest putrudest, mida ma talvehommikutel oma tütre vägevatele protestidele vaatamata tegi. Ise väitis kindlameelselt, et puder annab jõudu ja tervist. See oli muidugi vale. Vähemalt Fenni suhtes. Ta võis süüa mitu portsu magustoitu mis ei olevat üldse tervislik ja tunda end pärast seda vägagi elujõulise ja tervena. Üldse suhtus ta tugeva põlgusega enamikesse putrudesse ja teadis