Armastus päästab Rosanna. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
>
Originaali tiitel:
Barbara Cartland
Love Rescues Rosanna
2006
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.
Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Kaane kujundanud PS Kujundus
Toimetanud Anneli Sihvart
Korrektor Inna Viires
© 2006 by Cartland Promotions.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus AMOR
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11835
ISBN (PDF) 978-9949-84-974-1
ISBN (ePub) 978-9949-84-975-8
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Ma kirjutan sellest vaimustavast hetkest, mil mehed ja naised armuvad. See aeg on kõigi inimeste elus midagi nii unustamatut, et seda hoitakse südames igavesti.
Barbara Cartland
Esimene peatükk
Uus Meltoni krahv William seisis juulihommiku eredas päikesevalguses ning jälgis, kuidas Meltoni lossi tallihoovis jooksutati puhtatõulisi kauneid hobuseid.
Polnud ime, et pikka, sügavpruunide silmade ja mustade paksude lokkis juustega kolmekümne aastast Williamit peeti selle hooaja ihaldusväärseimaks poiss meheks.
“See seal näib väga elav, vanapoiss!” Blackwoodi vikont, lühike, jässakas noormees, pintsakunööbid pingul vägeva kõhu ümber ja nägu eelmise õhtu joomingust veel punane, seisis Williami kõrval.
Suur must täkk norsatas ja lõi oheliku küljes takka üles, silmad pahupidi. Tallimees püüdis teda rahustada.
“Olen täiesti nõus, George. See on isegi meie vapra Williami jaoks liiga isepäine.”
Rääkija oli leedi Verity Blackwood, George’i õde. Leedi oli pikk, elegantne, uusima moe järgi riietuv naine. Tal oli käes valge pitsiline päikesevari ning ta saatis krahvile oma pikkade ripsmete alt väljakutsuva pilgu.
Verity Blackwood oli oma ilu poolest tuntud. Temagi oli selle hooaja täht ja kõik noored härras mehed seltskonna eliidi seast soovisid temaga tutvuda. Mehed imetlesid neiu lopsakaid kastanpruune juukseid ning säravrohelisi silmi. Naised rääkisid aga isekeskis, et Verityl on kuri kitsas suu ning veelgi kurjem hääletoon, kui ta oma tahtmist ei saa.
Hetkest, mil leedi Verity oli näinud lord Meltonit, oli ta otsustanud saada tema naiseks. Tal oli kerge tihti krahvi seltskonda pääseda, kuna too oli ta venna parimaid sõpru.
George oli Williamiga kõikjal Euroopas ringi reisinud, enne seda kui viimane pärast isa surma krahvitiitli päris. Nad olid oma kirega hasartmängude, hobuste võiduajamise ja pidutsemise vastu seltskonnas suurt erutust tekitanud.
Kuid nüüd olid nad tagasi Inglismaal, Williamist oli saanud krahv ning Meltoni loss oli nüüd ta kodu. Võit, mida Verity nii kaua oodanud oli, oli nüüd käeulatuses.
Kuid krahvi abieluettepaneku tegemiseni saamine oli raskem, kui Verity oli arvanud. Nüüd aga paistis ta olevat juba väga lähedal. Veel viimased pingutused mehe südame võitmiseks ning ta võib hakata aasta suurimaid pulmi planeerima. Pigem lausa kümnendi suurimaid.
Lord Melton pööras ümber ja naeratas talle. Krahv oli esmaklassiline ratsanik ning veendunud, et maailmas ei ole sellist hobust, keda ta talitseda ei suudaks.
Ta oli ratsutanud kolmeaastasest saadik ning kogunud tuntust oma julguse ja osavuse eest jahil ja võiduajamistel.
Alates eelmisest aastast, kui ta oli isa tiitli ja vara pärinud, oli ta kulutanud hulga aega ja raha, et varustada lossitallid kõige paremate ratsahobustega kogu maalt. Ta oli lausa Prantsusmaal ja Itaalias hobuse aretust õppimas käinud.
Kindlasti ei kavatsenud ta näida rumal ja saamatu oma külaliste ees, eelkõige leedi Verity, selle naise ees, kellest ta oli peaaegu otsustanud oma abikaasa teha.
“Tule siia, John!” hüüdis ta. “Sadulda Demon, teen temaga väikese ringi.”
“Andestage, milord, aga Demon on täna eriti halvas tujus.”
John Barker rakendas kogu jõudu, et hobuse pead all hoida, samal ajal sillutisest sädemeid välja löövate kapjade eest kõrvale põigeldes.
“William, teil on siin väga lõtv kord. Teenrid avaldavad arvamust küsimuste kohta, mis sugugi neisse ei puutu,” kommenteeris Verity. “Või siis kardavad nad lihtsalt, et te ei suuda seda elukat taltsutada.”
Naine asetas siidises kindas käe mehe käsivarrele ning lisas: “Ma ei tahaks, et te oma elu ohtu seaksite, kui nende hinnang õige peaks olema.”
“Ma arvan, et ta jutus on iva, vanapoiss,” ütles Blackwoodi vikont. “Lähme parem tuppa ja sööme hommikust. Peekonit, neeru ja tükike metsloomaliha pirukat.”
Krahv kortsutas kulmu. Sisimas ta teadis, et talli mehel on õigus. Ta nägi, kuidas higi looma mustal turjal pärlendas. Aga väljakutse oli esitatud ning ta polnud kunagi väljakutsest loobunud. Ta ei kavatsenud seda ka kunagi teha.
Krahv võttis tumesinise jaki seljast ja viskas maha. Tugevad lihased pingul, võttis ta tallimehelt ratsmed ning hüppas ühe osava liigutusega Demonile selga.
Paari sekundi jooksul sai selgeks, et ta oli valesti otsustanud.
Loom oli peaaegu hullunud. Ta keerutas ringi, lõi takka üles ja püüdis elu eest ennast ratsanikust vabas tada.
Krahv üritas hobuse pead kontrolli alla saada, kuid ratsmed olid kerged. Need olid jooksutamise ning mitte ratsutamise jaoks mõeldud.
Williamil oleks siiski võinud õnnestuda hobusest võitu saada, kuid siis tuiskas talli kõrvalt majakesest välja väike valge kutsikas.
Niuksatades tormas loomake metsistunud kapjade vahelt kaitsvasse talli. Koerakesele jooksis järele John Barkeri väike tütar.
Kolmeaastane tüdruk jooksis oma loomakest päästma otse surmavate kapjade poole. Ta kollane kleidike lehvis hobuse silme ees nagu lipp.
“Millie! Vaata ette! Stop!”
Krahv mõistis, et peab ükskõik mis hinnaga lapse päästma ning tõmbas kogu jõust ratsmetest, et hobust pöörama sundida.
Verity karjed taustal kõlamas, kaotas täkk tasakaalu ja prantsatas sillutisele, lömastades krahvi, kes jäi tema alla.
Neljast ilusast kõrvist hobusest veetud tume roheline Donningtonide tõld libises sujuvalt mööda Londoni vaikseid tänavaid.
Kell oli viis hommikul ning selle aja peale tundis leedi Rosanna Donnington, et on enesevalitsuse tagasi saanud. Ta hingas juba ühtlaselt ning ta käed olid peaaegu värisemise lõpetanud.
Ta nõjatus vastu seljatuge, blondid juuksed nagu karamellsuhkur tumeda polstri vastas.
Rosanna avas kergelt värisevate sõrmedega merevaigukarva reisikostüümi jaki luust nööpe.
Ta mõtiskles, kas oli ikka olnud tark otsus tulla sellele reisile ilma toatüdruk Edieta. Ta oli lubanud tüdrukul minna külla oma perekonnale Londoni teises otsas ning too polnud veel tagasi jõudnud, kui Rosanna oli lasknud Henryl tõlla maalesõiduks valmis panna.
Rosanna oli jätnud toatüdrukule kirjakese juhis tega talle Donnington Halli järgneda.
Oli õnn, et Edie oskas lugeda. Rosanna