Valge vaikus. Jack LondonЧитать онлайн книгу.

      VALGE VAIKUS

      — Karmen ei pea vastu enam kahtegi päeva. Mason sülitas jäätüki suust välja ja takseeris murelikul ilmel vaest looma. Siis pistis ta uuesti koera käpa omale suhu, hammustades kild killu järel jääd lahti, mis pakitses kobaratena varvaste vahel.

      — Ma pole oma elus näinud veel ühtegi uhke nimega koera, kes midagi väärt oleks, lausus ta tööd lõpetades ja koera kõrvale lükates. — Nad otse auravad ära ja koolevad sul kätte, — osta neid vastutusega või ilma. Kas oled kunagi näinud, et halvasti läheks koeral, kel on mõistlik nimi, nagu Cassiar, Siwash või Husky? Ei, sõber! Vaata korraks Shookumi, tal on —

      Snap! Nälginud metsaline hüppas õhku, peaaegu riivates valgete hammastega Masoni kõri.

      — Vaat sulle! Said nüüd!

      Koerapiitsa varre rabav hoop, mis oli sihitud otse kõrva taha, sirutas koera lumme, kus ta nõrgalt värisedes lamama jäi, kihvadelt nirisedes kollast vahtu.

      — Jah, nagu ma ütlesin, vaata korraks Shookumi, tal on vaim veel kange. Võin kihla vedada, et enne kui nädal lõpeb, paneb ta Karmeni nahka.

      — Ma teen sulle teise ettepaneku kihlveoks, vastas Malemute Kid, keerates tule äärde sulama pandud leiva teise küljega vastu lõket. — Me paneme nahka Shookumi enne kui reis lõpeb. Mis sa sellest arvad, Ruth?

      Indiaani naine pani kohvipatta kamaka jääd, tõstis pilgu Malemute Kidilt oma mehele, siis koertele, ei arvanud aga heaks üldse vastata. Asi oli ilmatu selge, — mis siin vastatagi. Ees oli kakssada miili lagedat välja kuuepäevase paasturatsiooniga enda jaoks ja koertele ei midagi, — ja mingit teist alternatiivi polnud olemas. Mõlemad mehed ja naine kükitasid tule äärde ja asusid oma kasina kosti kallale. Koerad lamasid rakmetes, — see oli keskpäeva peatus, — ja jälgisid kadedalt iga nende suutäit.

      — Tänasest peale lõpevad hommikueined, tähendas Malemute Kid. — Ja koeri tuleb hoolsasti silmas pidada — nad hakkavad raisku minema, ja võivad parajal silmapilgul meile kõri kallale karata.

      — Ja mina olin kunagi Epworthi kogudusevanem ja pühapäevakooli õpetaja!

      Olles vabanenud sellest pakitsevast mõttest, mis põrmugi asjasse ei puutunud, süvenes Mason oma auravate mokassiinide unistavasse vaatlusse, kuid äratati Ruthi poolt, kes ulatas talle tassi.

      — Tänu taevale, vähemalt teed on meil küllusest Ma olen näinud, kuidas ta kasvas, seal Tennessee’s. Mis ma praegu küll annaksin ühe kuuma leivaküpsise eest. Ära muretse, Ruth, — sul ei tule kuigi kaua enam nälgida ja mokassiinides lund tallata.

      Kuuldes neid sõnu, heitis naine endast kurbuse ja ta silmis loitis suur armastus oma valge isanda vastu: see oli esimene valge mees, keda ta oma elus oli näinud, ja esimene mees, kes kohtles naist paremini kui veolooma.

      — Ja, Ruth, jätkas mees, kõneldes mingis moonutatud žargoonis, ainuke keel, mille abil nad suutsid mõtteid vahetada, — oota ainult, kuni me siit põrgust välja pääseme. Me võtame valge mehe kanuu ja läheme Salt Waterisse. Jah, halb vesi, ränk vesi — suured mäed tantsivad kõik see aeg üles ja alla. Ja nii suur, nii kaugel, kaugel eemal — sul on reisida kümme ööd, kakskümmend ööd, nelikümmend ööd (ta loendas näitlikult päevi sõrmedel) — ikka vesi, halb vesi. Siis sa tuled suurde külla, palju inimesi, just nagu moskiitod tulevad suvel. Vigwamid, oo, nii kõrged — kümme, kakskümmend mändi. Hi-yu šookum!

      Hetkeks peatus ta jõuetult, vaadates abiotsivalt Malemute Kidi poole, ja hakkas siis südilt mände teineteise otsa upitama, kõneldes vaid märkide keelt. Malemute Kid muigas heatahtliku künismiga, ent Ruthi silmad olid pärani imestusest ja rõõmust, sest ta uskus poolenisti, et temaga nalja heidetakse, ja säärane lahkus rõõmustas ta vaest naisesüdant.

      — Ja siis sa astud ühte — ühte karpi, ja vuhh! lendad üles.

      Ta viskas kõne illustreerimiseks tühja tassi õhku ja hüüdis, püüdes selle osavasti kinni:

      — Ja viuhh! tuled sa alla. Oo, vägevad šamaanid! Sina lähed Fort Yukonisse, mina lähen Arctic City’sse — kakskümmend viis ööd, terve tee pikad liinid — mina võtan ühe liini — mina ütlen: „Hallo, Ruthi Kuidas käsi käib?“ — ja sina ütled: „On see mu armas mees?“ — ja mina ütlen: „Jah“ — ja sina ütled: „Ma ei saa küpsetada head leiba, pole enam soodat“ — ja siis, ma ütlen: „Vaata sahvris, jahukoti all; head tervist.“ Sa vaatad ja leiad palju soodat. Kõik aeg sina Fort Yukonis, mina Arctic City’s. Hi-yu šamaan.

      Ruth naeris selle muinasjutu üle nii südamest, et mõlemad mehedki ei suutnud naeru tagasi hoida. Koerte purelemine tegi välisilma imedele lühikese lõpu ja seni kui lahutati larisevaid vastaseid, oli naine juba asjad kelgule pakkinud, ja kõik oli reisuks valmis.

      — Marss! Baldy! Hip! Marss, edasi!

      Mason jagas ohtralt piitsahoope, ja kui koerad niuksudes end rakmetes pingutasid, kangutas ta roolikepiga kelgu lumest lahti. Ruth tuli teise rakendiga järel, jättes Malemute Kidi, kes oli ta kelgu lahti päästnud, oma rakendiga voori sappa. See tugev, toores mees, kes ühe rusikahoobiga oleks härja võinud uimaseks lüüa, ei kannatanud vaeste loomade peksmist, hoolitsedes nende eest, nagu seda harva teevad koeraajajad — ei, ta peaaegu nuttis ühes nendega nende viletsuses.

      — Noh, tõmmake siis ometi, te vaesed metsalised! pomises ta peale mitmekordset asjatut katset nihutada koormat liikvele, kuid lõppeks kandis ta kannatus vilja, ja kiunudes valu pärast haavatud jalgades ruttasid koerad teistele järele.

      Ei vahetatud ühtegi sõna, — matkaraskus ei luba säärast rumalat jõukulutamist. Ja kõigist tapvaist töist on rändamine Põhjala lumeväljadel kõige viletsam. Õnnelik mees, kes lunastab päevase matka ainult vaikimise hinnaga, ja sedagi tallatud radadel.

      Ja kõigist südantmurdvaist töist on teemurdmine kõige viletsam. Igal sammul vajuvad suured lestjad suusad sisse, nii et lumi ulatub põlvini. Siis tuleb jalg üles tõsta, otse üles, — veerand tolli võrra kõrvale kalduda on vääramatuks õnnetuse eelduseks, — suusk tuleb üles tõsta lume pinnale; siis edasi, alla, teine jalg püstloodis ligi poole jardi kõrguseni. See, kes katsetab seda esimest korda, jääb hingeldades seisma juba sajandal jardil, muidugi oletades, et ta õnnelikult on suutnud oma suusad eemal hoida liiga hädaohtlikust lähedusest ja pole komistanud üle enda jalgade; see, kes jaksab koertele teed tallata terve päeva, võib rahulikult magamiskotti pugeda puhta südametunnistuse ning uhkusega, mis ületab igasugused mõisted; ja see, kes pikal reisul vastu peab kakskümmend päevamatka, on mees, keda kadestada võivad jumalad.

      Hakkas õhtule jõudma ja rändurid, rusutud Valgest Vaikusest, jätkasid hääletult oma teed. Loodusel on palju vahendeid inimese veenmiseks ta kaduvuses — aegade lakkamatu vool, märatsevad tormid, maaväringu tõuked, taevalaotuse kahurite mürin — ent kummalisem, kõige uimastavana vahend on Valge Vaikuse passiivne rahu. Sureb iga liigahtus, taevas on selge, nagu pronksist valatud; tasaseimgi sosin tundub pühaduseteotusena, inimene hakkab kartma ja pelgab omaenda häält. Rännates vaid viletsa elutäpina läbi surnud maailma tontlikkude lagendikkude, väriseb ta oma hoolimatu julguse pärast, tajudes, et ta elu on ainult armetu ussikese elu, mitte midagi muud. Kutsumatult tulevad kummalised mõtted ja kõigi asjade müsteerium nõuab sõnastust. Teda valdab hirm surma, jumala, universumi ees, — lootus ülestõusmisse ja elusse, igatsus surematuse järgi, aheldatud hingeessentsi asjatu võitlus. Kui inimene kunagi rändab üksinda jumalaga, siis ainult siin, Valges Vaikuses.

      Nii kadus päev. Jõgi tegi suure kääru ja Mason tahtis oma rakendi risti üle kitsa maariba juhtida, kuid koerad ei jaksanud kelku järsust kaldast üles vedada. Ikka ning jälle libisesid nad tagasi, olgugi et Ruth ja Malemute Kid tõukasid tagant. Siis tõmmati viimase, ühise jõupingutusega. Üles — üles — kelk oli juba üsna kalda veerel, kuid juhtpeni hoidus liiga paremale ja komistas Masoni suuskadel. Tagajärg oli kurb. Mason väärahtus ja kukkus lumme; pikali kukkus ka üks koer ja kelk lendas uuesti alla, vedades kõiki enda järele.

      Plaks! Piits langes vihase hooga koerte selga, rabades eriti seda, kes oli kukkunud.