Sinuhe, egiptlane. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
nähtud, võtsin teri ja panin need mulda. Mõnd tera kastsin Niiluse veega, aga ülejäänuid kastsin naise kehaveega. Panin mulla päikese kätte sooja ja käskisin naisel mõne päeva pärast tagasi tulla. Kui ta tuli, nägin, et idud on tärganud, kuid et palja veega kastetud olid väikesed, kuid ülejäänud vohasid haljalt. Oli seega tõsi, mis kirjas seisis, nii et ütlesin ka ise imestades naisele: „Rõõmusta, naine, sest püha Amon on oma helduses sinu üska õnnistanud ja sa saad lapse nagu teisedki õnnistatud naised.”
Vaene naine nuttis rõõmust ja andis mulle kingituseks oma randmelt kahe deebeni raskuse hõbevõru, sest ta oli juba ammu lootuse kaotanud. Ja juba uskuma hakates küsis ta: „On see poiss?” Ta niisiis arvas, et ma tean kõike. Võtsin julguse kokku, vaatasin talle silma sisse ja ütlesin: „See on poiss.” Sest võimalused olid võrdsed ja neil aegadel oli mul õnne. Naine muutus veelgi rõõmsamaks ja andis mulle ka teiselt randmelt kahe deebeni raskuse hõbevõru.
Kuid pärast naise lahkumist küsisin iseendalt: kuidas on võimalik, et odratera teab seda, mida ei saa ükski arst välja selgitada, teada või vaadelda, enne kui raseduse märgid on silmaga näha? Võtsin julguse kokku ja läksin oma õpetajalt küsima, miks see nii on, aga tema vaatas mind, nagu oleksin arust ära, ja ütles vaid: „Nii seisab kirjas.” Kuid see ei olnud minu jaoks mingi vastus, kui ma küsisin: miks? Võtsin oma julguse veel korra kokku ja küsisin kuninglikult sünnitusarstilt sünnitajate majas, miks nii on. Ta ütles: „Amon on kõikide jumalate kuningas. Tema silmad näevad naise üska, kuhu on voolanud seeme. Kui ta lubab viljastumisel toimuda, siis miks ei lubaks ta odraival haljendama hakata, kui mulda viljastunud naise kehaveega kastetakse?” Ta vaatas mind nagu lollpead, aga minule ei olnud see mingi vastus küsimusele: miks?
Siis avanesid mu silmad ja ma nägin, et Elu maja arstid tundsid vaid kirjutatut ja kombeid, aga ei midagi üle selle. Sest kui ma küsisin, miks peab mädanevat haava põletama, aga tavalist haava võidma ja siduma, ja miks hallitus ja ämblikuvõrgud paiseid ravivad, vastati mulle: „Nii on alati enne tehtud.” Nii on ka parandava noa käsutajal õigus teha need sada kaheksakümmend kaks lõikust ja lõiget, mis seisavad kirjas, ning ta teeb need vastavalt oma kogemusele ja oskusele paremini või halvemini, kiiremini või aeglasemalt, vähem valusalt või põhjustades asjatut piina, kuid midagi rohkemat ta teha ei või, sest ainult need on kirjutatud raamatutesse ja neid on kujutatud piltidel, ja midagi muud varem tehtud ei ole.
Oli inimesi, kes kaotasid kaalu ja tõmbusid näost valgeks, aga arst ei suutnud neil mingit haigust või vigastust kinnitada. Ometi võisid nad kosuda ja paraneda, kui sõid kõrge hinnaga ohvriloomade toorest maksa, aga miks nii juhtus, seda küsida ei tohtinud. Oli inimesi, kelle kõht hakkas valutama ning kelle nägu ja käed kuumasid. Nad said lahtistavaid ravimeid ja valu leevendavaid ravimeid, aga mõned paranesid ja mõned surid, ja arst ei osanud ette öelda, kes paraneb ja kelle kõht paistetab üles, nii et ta sureb. Kuid miks üks paranes ja teine suri, seda ei küsinud keegi ja seda ei tohtinudki küsida.
Märkasin nimelt varsti, et küsisin liiga palju, sest minu peale hakati viltu vaatama ja pärast mind tulnud läksid minust ette ja võisid mind käsutada. Siis võtsin ma seljast valged rõivad, puhastusin ja läksin Elu majast minema, ja mul oli kaasas kaks hõbevõru, mis kaalusid kokku neli deebenit.
5
Aga kui ma keset päist päeva templist välja astusin, mida ei olnud minuga juhtunud aastaid, avanesid mu silmad veel kord ja ma nägin, et sel ajal kui mina tööd tegin ja õppisin, oli Teeba muutunud. Nägin seda, astudes mööda Oinaste teed ja minnes üle väljakute, sest kõikjal oli endisest rahutum ja inimeste rõivad olid muutunud kallimaks ja luksuslikumaks, nii et volditud seeliku ja kunstjuuste järgi ei võinud enam vahet teha, kes on mees ja kes naine. Veinitubadest ja lõbumajadest kandus tänavatele lärmakat Süüria muusikat ja tänaval oli kuulda üha rohkem võõraid sõnu ja üha jõhkramalt tungisid egiptlaste sekka süürlased ja rikkad neegrid. Egiptuse rikkus ja võimsus olid mõõtmatud, vaenlase jalg ei olnud astunud selle linnadesse juba aastasadu ning mehed, kes ei olnud iial sõda kogenud, olid jõudnud juba keskikka. Kuid kas see tõi inimestele rohkem rõõmu, seda ma ei teadnud, sest kõikide pilk oli rahutu ja kõigil oli kiire ja kõik ootasid midagi uut ega rahuldunud tänase päevaga.
Kõndisin mööda Teeba tänavaid ja olin üksi ja mu süda oli trotsist ja murest raske. Läksin koju ja nägin, et mu isa Senmut oli vanaks jäänud, tema selg oli kühmu vajunud ja tema silm ei seletanud enam kirjatähti. Nägin ka, et ema Kipa oli vanaks jäänud, hingeldas käies ja rääkis veel ainult oma hauast. Sest isa oli kokkuhoitud raha eest neile mõlemale jõe läänekaldal surnutelinnas haua ostnud. Olin seda näinud ja see oli savitellistega müüritud, korralik haud, mille seintel olid tavapärased pildid ja kirjad. Selle kõrval ja ümber oli sada ja tuhat samasugust hauda, mida Amoni preestrid kalli hinnaga korralikele ja kokkuhoidlikele inimestele müüsid, et need saaksid surematuse. Olin ka ema meeleheaks kirjutanud neile hauda kaasapanemiseks Surnute raamatu, et nad pikal teel ära ei eksiks, ja see oli veatult kirjutatud ja suurepärane Surnute raamat, kuigi seal ei olnud maalitud pilte nagu neis raamatutes, mida müüdi Amoni templi raamatuõuel.
Ema andis mulle süüa ja isa küsis mu õpingute järele, aga midagi muud meil üksteisele enam öelda ei olnud ja maja oli mulle võõras ja tänav oli võõras ja võõrad olid ka inimesed tänavaservas. Seetõttu läks mu meel üha kurvemaks, kuni mulle meenus Ptahi tempel ja Thotmes, kes oli minu sõber ja kellest pidi saama kunstnik. Ja ma mõtlesin: „Mul on taskus neli deebenit hõbedat. Lähen kutsun oma sõbra Thotmese, et lõbutseksime üheskoos ja rõõmustaksime oma südant veiniga, sest oma küsimustele ei saa ma niikuinii iial vastust.”
Nii jätsin oma vanematega hüvasti, öeldes, et pean Elu majja tagasi minema, ja päevaloojangu lähenedes leidsin Ptahi templi ja küsisin uksevalvurilt, kus on kunstnike kool, ja ma läksin sisse ja kutsusin õpilast Thotmest. Alles siis sain kuulda, et ta oli juba ammu koolist välja visatud. Õpilased, kellelt tema kohta küsisin ja kellel olid savised käed, sülitasid mu ette maha, kui tema nime nimetasid. Üks neist ütles: „Kui otsid Thotmest, siis leiad ta kõige kergemini õlletoast või lõbumajast.” Teine ütles: „Kui kuuled kedagi jumalaid teotamas, siis on Thotmes kindlasti lähedal.” Ja kolmas ütles: „Sealt, kus kakeldakse ja lüüakse muhke ja haavu, sealt leiad kindlasti oma sõbra Thotmese.” Nad sülitasid mu ette maha, sest ütlesin, et olen Thotmese sõber, kuid nad tegid seda üksnes oma õpetaja pärast, ja kui õpetaja selja keeras, soovitasid nad mul minna veinituppa, mille nimi oli „Süüria Kann”.
Leidsin veinitoa, mille nimi oli „Süüria Kann”. See asus vaestelinna ja suursuguste linnaosa piiril ja selle uksel oli kiri, kus kiideti Amoni viinamäe veini ja sadama veine. Kuid sees oli seintele maalitud lõbusaid pilte, kus paavianid silitasid tantsutüdrukuid ja kitsed puhusid flööti. Põrandal istusid kunstnikud, kes joonistasid usinasti paberile pilte, ja üks vana mees vaatas kurvalt veinikarikat enda ees.
„Sinuhe, savivoolija tahvli nimel,” ütles keegi ja tõusis mind tervitama, kergitades suure imestuse märgiks kätt. Tundsin ära Thotmese, kuigi tema õlarõivas oli räpane ja räbaldunud, silmad punetasid ja laubal oli suur muhk. Ta oli vananenud ja kõhnaks jäänud ja tema suunurkades oli kortse, kuigi ta oli veel noor. Aga kui ta mulle otsa vaatas, oli tema silmades endiselt midagi nakatavalt vaprat ja rõõmsat ja ta kummardas oma pea lähemale, nii et võisime teineteise põski puudutada. Sellest teadsin, et olime ikka veel sõbrad.
„Mu süda on murest raske ja kõik on tühine,” ütlesin talle. „Seepärast otsisin su üles, et rõõmustaksime üheskoos oma hinge veiniga, sest keegi ei vasta mulle, kui küsin: miks?”
Aga Thotmes kergitas oma eesrõivast märgiks, et tal ei ole midagi, millega veini osta.
„Mul on randmetel neli deebenit hõbedat,” ütlesin uhkelt. Kuid Thotmes osutas mu peale, mis oli endiselt paljaks aetud, sest ma tahtsin, et inimesed teaksid, et olen esimese astme preester. Millegi muu üle mul uhkust tunda ei olnud. Nüüd ma muidugi kahetsesin, et ei olnud lasknud juustel kasvada. Seepärast ütlesin kannatamatult:
„Olen arst ja mitte preester. Lugesin ukselt, et siin pakutakse ka