Sinuhe, egiptlane. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
sest mind ei olnud ümber lõigatud. Kui mu poisilokid olid maha aetud ja ema Kipa oli selle väikesesse puukirstu minu esimese sandaali kõrvale tallele pannud, vaatasin kaua kõrkjalootsikut, mida ta mulle näitas. Kõrkjad olid kollased ja murdunud ja söenõu suitsust tahmased. Paat oli kokku seotud linnupüüdja sõlmedega, aga midagi muud see minu tõelistest vanematest jutustada ei osanud. Nõnda sain ma oma südamesse esimese haava.
3
Vanaduse saabudes põgeneb hing nagu lind tagasi lapsepõlve. Vanaduspäevil särab lapsepõlv mälestustes kirkana ja helgena, otsekui oleks siis kõik olnud parem ja kaunim kui nüüdses maailmas. Ja selles ei ole küllap vahet rikka ja vaese vahel, sest kindlasti ei ole olemas nii vaest, et tema lapsepõlves ei oleks kübetki valgust või rõõmu, kui ta seda meenutab.
Minu isa Senmut elas templimüüridest ülesvoolu lärmakas ja vaeses linnaosas. Tema maja lähedal olid ülemjooksu suured kivist sadamasillad, kuhu Niiluse laevad oma lasti maha panid. Kitsaste tänavate ääres olid meremeeste ja kaupmeeste õlle- ja veinitoad, aga ka lõbumajad, kuhu tulid oma kandetoolides kesklinna jõukadki. Meie naabruses elasid maksunõudjad, allohvitserid, lodjakaptenid ja paar viienda astme preestrit. Nemad moodustasid, nagu ka minu isa, vaestelinnaosa väärikama elanikkonna, nii nagu müür kerkib veepinnast kõrgemale.
Nõnda oli meie maja ruumikas ja avar, võrreldes vaeste savionnidega, mis sein vastu seina seisid piki kitsaid tänavaid lohutult lõpmata pikas reas. Meie maja ees oli koguni mõne sammu mõõtu aed, kus kasvas mu isa istutatud sükomooripuu. Akaatsiapõõsad eraldasid aeda tänavast, ja tiigiks oli müüritud kivist veesilm, kus oli vett küll ainult üleujutuse ajal. Majas oli neli tuba, millest ühes mu ema süüa tegi. Me sõime terrassil, kust pääses ka isa vastuvõtutuppa. Kaks korda nädalas käis koristaja emal abiks, sest ema armastas puhtust. Kord nädalas võttis pesunaine meie rõivad pesta oma pesutuppa jõekaldal.
Keset vaest, rahutut, üha rohkemate sisserändajate linnaosa, mille rikutus selgus mulle alles noorukieas, esindas mu isa koos naabritega traditsioone ja vanu häid kombeid. Ajal, mil linnas endas, rikaste ja kõrgestisündinute seas kombed alla käisid, esindasid isa ja tema seisus kaljukindlalt vana Egiptust, austust jumalate vastu, hingepuhtust ja omakasupüüdmatust. Nad oleksid nagu tahtnud olla vastandiks inimestele, kelle seas nad pidid elama ja oma ametit pidama, rõhutada kommete ja käitumisega, et nemad ei kuulu nende hulka.
Kuid miks ma jutustan siin seda, mida olen mõistnud alles hiljem? Miks ma ei meenuta pigem sükomoori koredat tüve ja lehtede kahinat, kui ma puu all puhkasin, varjus kõrvetava päikesepaiste eest? Miks ma ei meenuta oma parimat mänguasja, mida ma mööda sillutatud tänavat nööri otsas järele vedasin ja mis järgnes mulle, klobistades oma puist lõuga ja avades punaseks värvitud suud? Naabrilapsed jooksid imestunult kokku seda vaatama. Palju meemaiustusi, palju läikivaid kive ja vasktraadijuppe sain, kui lubasin teistel oma krokodilli järel vedada ja sellega mängida. Niisuguseid mänguasju oli ainult kõrgestisündinute lastel, kuid minu isa oli saanud selle kuninglikult puusepalt, kui oli mähistega terveks ravinud paise, mis ei lasknud mehel istuda.
Hommikuti viis ema mu käekõrval aedviljaturule. Tal ei olnud küll palju sisseoste teha, aga ta võis sibulakimpu valides kulutada veemõõdu aega ja terve nädala hommikupoolikud, kui oli tarvis uued jalatsid osta. Tema jutust võis arvata, et ta on rikas ja tahab ainult kõige paremat. Kui ta ka ei ostnud kõike, mida hing ihaldas, siis tuli see vaid sellest, et ta tahtis kasvatada mind kokkuhoidlikuks. Nii ta ütles: „Mitte see ei ole rikas, kellel on kulda ja hõbedat, vaid rikas on see, kes lepib vähesega.” Nii kinnitas ta mulle, kuid ühtaegu imetlesid tema vaesed vanad silmad Siidoni ja Büblose villakangaid, õhukesi ja kergeid nagu udusulg. Tema pruunid, tööst pargitud käed silitasid elevandiluust ehteid ja jaanalinnusulgi. Kõik see on tühine ja tarbetu, kinnitas ta mulle ja küllap ka endale. Aga minu lapsehing tõstis nende õpetuste vastu mässu ja ma oleksin väga tahtnud osta määrkassi, kes kätega omaniku kaela ümbert kinni hoidis, või värvilise linnu, kes hüüdis süüria- ja egiptusekeelseid sõnu. Ja mul ei oleks olnud midagi mõne kaelakee või kuldsete sandaalide vastu. Alles palju hiljem mõistsin, et vaene vana Kipa oleks äraütlemata meelsasti olnud rikas.
Kuid et ta oli ainult vaestearsti naine, siis toitis ta oma unistusi muinasjuttudega. Õhtuti enne uinumist jutustas ta mulle vaikse häälega kõiki talle teada muinasjutte. Ta rääkis Sinuhest ja merehädalisest, kes tuli ussikuninga juurest tagasi, kaasas tohutud rikkused. Ta jutustas jumalatest ja nõidadest, loitsijatest ja muistsetest vaaraodest. Isa torises ühtelugu ja ütles, et ema istutab nõnda mu meelde rumalusi ja tühje mõtteid, kuid õhtuti, kui isa norskama hakkas, jätkas ema oma pajatamist kindlasti niisama palju omaenda rõõmuks kui minu lõbustamiseks. Mul on tänini meeles lõõskavalt kuumad suveõhtud, kui säng kõrvetas paljast keha ja uni ei tulnud, ma kuulen tänini tema vaikset, uinutavat häält ja olen jälle kaitstud ja tema lähedal. Vaevalt oleks lihane ema olnud minu vastu parem ja hellem kui lihtne ebausklik Kipa, kelle majas pimedad ja vigased muinasjutuvestjad võisid alati kindlad olla, et neid ootab hea söömaaeg.
Muinasjutud lahutasid mu meelt, kuid neile oli vastukaaluks elav tänav, kärbeste pesapaik, lugematutest lõhnadest ja haisudest küllastatud tänav. Vahel kandus tuulega sadamast tänavale seedripuu ja lõhnavaigu erutavat hõngu. Või kukkus kandetoolist tilgake kõrgesti-sündinud naise lõhnavat võiet, kui ta tänavapoisse noomima küünitas. Õhtuti, kui Amoni kuldne lootsik läände mägedesse keeras, kerkis tänava kõikidelt terrassidelt ja savionnidest õlis praetud kala vingu, mis segunes värske leiva lõhnaga. Seda Teeba vaestelinnaosa lehka õppisin armastama ja ei unustanud seda enam iial.
Terrassil einet võttes sain isalt ka esimesed õpetused. Ta tuli väsinud sammul tänavalt aeda või ilmus vastuvõtutoast, rõivastes arstirohtude ja võiete kirbe lõhn. Ema valas tema kätele vett, me istusime järidele sööma ja ema tõi meile toitu ette. Vahel tormas tänaval mööda lärmakas, õllest purjus meremeeste jõuk, hõisates ja keppidega majaseinu kolkides ja meie akaatsiapõõsaste juures oma asja õiendama peatudes. Ettevaatliku mehena ei öelnud isa midagi, kuni nad olid mööda läinud. Alles siis õpetas ta:
„Üksnes vilets neeger või kasimata süürlane käib tänaval asjal. Egiptlane teeb seda seinte vahel.”
Või ta ütles:
„Vein on jumalate kingitus, et see mõistlikult pruugituna südant rõõmustaks. Üks karikas ei tee kellelegi kurja, kaks teevad keele jutukaks, aga see, kes võtab terve kannutäie, see ärkab kraavis, paljaksröövituna ja läbipekstuna.”
Mõnikord levis ka terrassile lõhnavõiete hõngu, kui möödus ilus naine, jalgsi, läbipaistvad rõivad üll, põsed, huuled ja kulmukarvad eredaks värvitud, niisketes silmades läik, mille sarnast korralike naiste silmis iial ei olnud. Kui ma teda lummatult vaatasin, ütles isa:
„Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb „kena poiss” ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli.”
Mis siis imestada, kui hakkasin pärast neid õpetusi oma lapsehinges pelgama veinikannusid ja ilusaid naisi, kes ei olnud tavaliste naiste moodi. Kuid ühtaegu seostus mõlemaga mu hinges kõige hirmsa ohtlik veetlus.
Juba lapsena lubas isa mul haigete vastuvõtu juures olla. Ta näitas mulle tööriistu, nuge ja rohuanumaid ning jutustas, kuidas neid kasutatakse. Kui ta haigeid läbi vaatas, tohtisin ma kõrval seista ja ulatada talle veenõu, sidemeid, õli ja veini. Ema ei talunud, nagu naised ikka, haavu ja paiseid vaadata ja ei suutnudki mõista mu lapselikku huvi haiguste vastu. Laps ei kujuta valu ja haigust ette, kuni ta ise neid kogenud ei ole. Paise läbitorkamine oli minu arvates põnev tegevus ja ma rääkisin uhkelt teistele poistele kõigest, mida olin näinud, et neis aukartust äratada. Iga uue haige saabudes jälgisin teraselt, kuidas isa teda läbi vaatas ja küsimusi esitas, kuni isa lõpuks ütles: „Tõbe saab ravida.” Või: „Võtan selle asja käsitleda.” Kuid oli ka haigeid, kellest ta leidis, et ta neid ravida ei saa, vaid kirjutas papüüruseribale mõne rea ja saatis nad templi „Elu majja”. Pärast niisuguse haige lahkumist ta tavaliselt ohkas, vangutas pead ja ütles: „Vaeseke.”
Kõik