Sinuhe, egiptlane. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
vääriskivides kaelusega. Ta ohkis ja kaebles ja kurtis rohkeid hädasid, sel ajal kui isa teda tähelepanelikult kuulas. Olin väga pettunud, kui isa lõpuks kirjutamiseks paberipoogna võttis, sest olin lootnud, et ta võib selle haige terveks ravida, mis oleks tähendanud arstile tasuks mitmesuguseid maiuspalu. Nii ma ohkasin, vangutasin pead ja pomisesin endamisi: „Vaeseke!”
Tõbine naine võpatas kohkunult ja vaatas isale hirmunult otsa. Kuid isa kopeeris vanalt kulunud papüüruserullilt rea vanaaegseid kirjamärke ja pilte maha, kallas segamisnõusse õli ja veini, leotas paberit seal, kuni tint oli veini sisse ära sulanud, valas vedeliku savikannu ja andis selle vürtsikaupmehe naisele arstirohuks, soovitades seda peavalu või maohädade korral viivitamatult sisse võtta. Kui naine oli lahkunud, vaatasin isale küsivalt otsa. Ta sattus segadusse, köhatas mõne korra ja ütles:
„On rohkesti hädasid, mida kange loitsu kirjapanekuks kasutatud tint ravida võib.”
Midagi muud ta ei öelnud, pomises vaid mõne aja pärast endale nina alla: „Igatahes ei tee see rohi haigele halba.”
Kui ma sain seitse täis, pandi mulle ülle poisi niuderõivas ja ema viis mind templisse ohverdamist vaatama. Amoni tempel Teebas oli tollal Egiptuse võimsaim tempel. Sinna viis Kuujumalanna templi ja tiigi juurest läbi linna puiestee, mida ääristasid kivist raiutud, oinapeaga sfinksid. Templi maa-ala ümbritsesid võimsad kivimüürid ja tempel kõigi oma ehitistega moodustas linnas omaette linna. Mäekõrguse pülooni harjal lehvisid kirevad tuulelipud ja kahel pool vaskväravaid valvasid templit kuningate hiigelsuured kujud.
Me astusime väravast sisse ja surmaraamatutega kaubitsejad hakkasid mu ema hõlmast sikutama ning sosinal või läbilõikavalt karjudes talle oma kaupa pakkuma. Ema viis mind vaatama puuseppade töötubasid ja seal välja pandud puukujusid orjadest ja teenritest, kes preestrite manatuna teispoolses maailmas oma omaniku eest vastutasid ja tööd tegid, nii et peremees sõrmegi liigutama ei pidanud. Kuid miks jutustan sellest, mida kõik teavad, sest kõik on jälle endine ja inimese süda ju ei muutu? Ema maksis nõutud tasu, et võiksime ohvritalitust pealt vaadata, ja ma nägin, kuidas valges rõivas preestrid nobedalt tapsid ja tükeldasid härja, kelle sarvede vahel oli kõrkjapunutisest kontrollpitser, mis kinnitas, et veis on veatu ja ilma ainsagi musta karvata. Preestrid oli prisked ja pühad ja nende paljaksaetud pead läikisid õlist. Ohverdamisest võttis osa paarsada pealtvaatajat ja preestrid ei pööranud neile suuremat tähelepanu, vaid rääkisid kogu talituse aja ükskõikselt oma asjadest. Mina aga vaatasin sõjapilte templi seintel ja imetlesin selle hiigelsuuri sambaid. Ja ei saanud sugugi aru ema hingeliigutusest, kui ta, pisarad silmis, mind käe kõrval jälle koju viis. Kodus võttis ta mul jalast lapsekingad ja ma sain uued sandaalid, mis olid ebamugavad ja hõõrusid jalgu, kuni ma nendega ära harjusin.
Kui ma selle üle kurtsin, naeris isa heatahtlikult ja ütles, et heast perekonnast poiss ei tohi enam paljajalu linnas ringi käia, sedavõrd on ajad muutunud. Ta jutustas, et veel tema isaisa ajal võisid kõrgesti-sündinud käskijad sandaalid kaela riputada ja paljajalu käia. Kombed olid neil aegadel lihtsamad ja tervemad kui praegu. Naise rüüks piisas varrukateta, kitsast rõivast, nüüd aga nõudis iga endast lugupidav naine laiu rõivaid ja kirjatud kaeluseid. Varem oleks naerdud meeste üle, kes kandsid tärgeldatud ja volditud eesrõivaid ja laiu varrukaid. Tõepoolest, vanaisa ei oleks enam Teeba linna ära tundnud, kui ta oleks tõusnud hauast üles seda vaatama, vaevalt oleks ta ka igapäevasest jutust aru saanud, nii rohkesti oli keelde segunenud süüriapäraste esemete nimetusi ja sõnu. Mida rohkem inimene võõrapäraseid sõnu kasutab, seda peenemaks ta end peab, ütles isa.
Kuid pärast söömaaega muutus isa tõsiseks, pani oma suure, osava käe mu pea peale ja sõrmitses häbelikult hellitades pehmet poisikiharat mu paremal oimul. „Sa oled seitsmeaastane, Sinuhe,” ütles ta, „sa pead otsustama, kelleks tahad saada.”
„Sõduriks,” ütlesin mina ega mõistnud pettunud ilmet isa heasoovlikul näol. Olid ju parimad poistemängud tänaval sõjamängud ja ma olin näinud, kuidas sõdurid sõjameeste maja ees maadlesid ja relvade käsitsemist harjutasid, ja ma olin näinud sõjavankreid tuttide lehvides ja rataste kolinal linnast välja õppustele sõitmas. Ei saanud olla uhkemat ja auväärsemat ametit kui sõduri amet. Ja sõdur ei pidanud kirjutada oskama, see oli minu jaoks tähtsaim põhjus, sest vanemad poisid olid jutustanud heidutavaid lugusid sellest, kui raske on kirjutamisekunst ja kui jõhkralt õpetajad õpilasi laubalokkidest sikutavad kui savitahvel kogemata katki läheb või pilliroosulg oskamatus käes murdub.
Küllap ei olnud mu isa noorest peast kuigi andekas, sest muidu oleks ta jõudnud elus kaugemale kui vaestearstiks. Aga ta oli oma töös kohusetundlik ja ei teinud haigetele kahju ning aastatega oli talle korjunud palju kogemusi. Ta teadis, kui tundlik ja kangekaelne ma olin, ja ei öelnud mu otsuse kohta midagi.
Kuid natukese aja pärast palus ta emalt anuma, läks oma töötuppa ja valas anuma kannust odavat veini täis. „Tule, Sinuhe,” ütles ta mulle ja viis mu käekõrval jõe äärde. Läksin temaga nõutult kaasa. Jõe ääres sadamasillal ta peatus, et vaadata lotja, kust higised kandjad, selg küürus, vaipadesse nõelutud kaupu sadamasillale lastisid. Päev oli loojumas läänepoolsetesse mägedesse, surnute linna taha. Me olime juba õhtust söönud, kuid lastijad töötasid edasi, nii et kopsud vilisesid ja higi külgi mööda alla voolas. Ülevaataja sundis neid piitsaga tagant ja varikatuse all istus rahulikult kirjutaja, kes pilliroosulega kõik kaubakandamid üles märkis.
„Kas tahad siis nendesarnaseks saada?” küsis isa.
Küsimus oli minu arvates rumal ja ma ei vastanud, vaid vaatasin mõistmatult isale otsa, sest kandjate sarnaseks ei tahtnud ometi keegi saada.
„Nad rügavad varahommikust hilisõhtuni,” ütles mu isa Senmut. „Nende nahk on krobeliseks parkunud nagu krokodilli nahk, nende pihud on krobelised nagu krokodilli käpad. Alles pimeduse saabudes võivad nad minna oma armetutesse savionnidesse ja nende toiduks on tükk leiba, sibul ja lonks haput kalja. Niisugune on kandjate elu. Niisugune on maakündja elu. Niisugune on kõikide elu, kes teevad tööd oma kätega. Sa ometi ei kadesta neid?”
Raputasin pead ja vaatasin segaduses oma isa. Mina tahtsin ju saada sõduriks ja hoopiski mitte kandjaks või mudasonkijaks, põldude kastjaks või sõnnikuseks karjapoisiks.
„Nad ei või oma saatust kunagi muuta,” ütles isa tõsiselt. „Kui nad surevad, siis pannakse nende kehad parimal juhul soola ja kaevatakse liiva sisse. Ja neid ei oota surematus ja rõõmus elu Lääne maal, nagu kõiki neid, kes suudavad ehitada endale alatise haua ja kellel on jõukust lasta oma surnukeha töödelda, nii et see kestaks igavesti. Millest see tuleb, kas sa tead, Sinuhe?”
Vaatasin, lõug värisemas, surnutelinna poole, kus loojuv päike värvis vaaraode valendavad templid veripunaseks, sest nüüd ma teadsin, mida isa tahtis öelda.
„Nad ei oska kirjutada,” ütles isa tõsiselt. „Elus ja ka mitte surmas ei ole edu kellelgi, kes ei oska kirjutada.”
Ta kergitas mõtlikult veinianumat, heitis pilgu üle õla, otsekui kartes, et Kipa meid tänavanurga taga varitseb, maitses siis lonksu veini, pühkis suud ja haaras jälle mul käest, et mind edasi juhatada. Läksin temaga kaasa, süda murest raske, kuid ikka veel kindel, et minust saab sõjamees.
„Isa,” ütlesin edasi minnes, „sõdurite elu on tore. Nad elavad sõjameeste majas ja söövad head toitu, õhtuti joovad nad lõbumajades veini ja naised vaatavad neid lahkelt. Parimatel neist on kaelas kuldne kee, kuigi nad ei oska kirjutada. Nad toovad sõjaretkedelt kaasa sõjasaaki ja orje, kes teevad tööd ja peavad oma ametit nende kasuks. Miks ma ei peaks sõduriks tahtma?”
Kuid isa ei vastanud midagi, lisas ainult sammu. Suure prügihunniku lähedal, kus kärbsed meie ümber sumisesid, kummardus ta, et madalasse savionni sisse vaadata.
„Inteb, mu sõber, kas sa oled seal?” küsis ta, ja välja astus kepi toel lonkav vana, söödikutest puretud mees, kelle parem käsi oli kunagi õlast saati maha lõigatud ja kelle niuderõivas oli mustusest paakunud. Ta nägu oli vanadusest kuiv ja kortsus ja tal puudusid hambad.
„Kas