Sinuhe, egiptlane. Mika WaltariЧитать онлайн книгу.
saada esimese astme preestriks. Ma ei tea, kuidas õpetati kord-korralt kahanevat ja vananevat õppurite hulka kolmandal, neljandal ja viiendal astmel, sest ülema astme preestritel olid omad, pühalt varjatud salajased talitused. Juba teise astme preester pidi olema suuteline rahvahulga ees oma kepi maoks muutma. Nad pidid templi eesõuel harjutama teisigi silmamoondustrikke ja nende koolitusse kuulusid paastud ja öised ülevalolemised, nägemuste ja unenägude seletamine. Mingit kindlat teadmist sellest kõigest ja lõppeesmärgist ei ole ilmselt kellelgi peale nende preestrite, kes on kõik need astmed läbi käinud. Teise astme preestrid võisid vahel rahutumatel aegadel veel lobiseda, kuid ülema astmete preestritest ei tea ma, et nad oleksid iial pühitsematutele jumalate saladusi avaldanud.
Ma õppisin templit tundma ning templi võimsus ja tohutu rikkus avaldasid mu poisikesehingele sügavat muljet. Juba eesõuedes ja templikodades hommikust õhtuni tunglev rahvas oli vaatamist väärt. Kõik rahvakihid, eri keeled ja nahavärvid tulid austama Amonit, paluma head käekäiku endale, oma ettevõttele ja omastele või tooma Amonile kingitusi, mis Amon oli ära teeninud, kaitstes äriettevõtteid, tervist ja kaupmehekavalust. Mu silmavaade nüristus, nähes aardeid, kalleid nõusid, elevandiluust kujukesi ja mustast puust laekaid. Mu nina nüristus, haistes viiruki ja kallite vaikude lõhna. Mu kõrvakuulmine nüristus, kuulates võõraid keeli ja püha peastlugemist, mida rahvas enam ei mõistnud. Amoni võimsus rusus mu maatasa, nii et nägin öösel halbu unenägusid ja kaeblesin unes.
Alama astme preestrieksami sooritajad olid jagatud rühmadesse vastavalt sellele, missuguseid eksameid nad tulevikus teha mõtlesid. Meie, Elu maja tulevased õpilased, moodustasime oma rühma, kuid ma ei leidnud oma kaaslaste hulgast ühtki lähedast sõpra. Olin Ptahori targa hoiatuse meelde jätnud ja tõmbusin endasse, täites alandlikult iga käsu ja teeseldes taipamatut, kui teised keelt teritasid või jumalaid pilkasid, nagu poistel kombeks. Meie hulgas oli ülemate eriarstide poegi, kelle isade haigetekülastusi, nõuandeid ja ravi kaaluti kullaga. Oli ka lihtsate maa-arstide poegi, sageli meist teistest vanemaid, juba täiskasvanuid, kohmakaid ja pruunikspõlenuid, kes püüdsid oma argust varjata ja õppetükid korralikult pähe tuupida. Oli alama sünnipäraga poisse, kellel oli loomupärane janu teadmiste järele ja kes püüdsid lahku lüüa oma vanemate ametitest ja seisusest, kuid neid koheldi rangemalt ja neilt nõuti kõige rohkem, sest preestrid tundsid vaistlikku kahtlust nende suhtes, kes endisega rahul ei olnud.
Ettevaatlikkus tuli mulle kasuks, sest peagi panin tähele, et preestritel olid meie seas oma salakuulajad ja käsualused. Ettevaatamatu sõna, väljaöeldud kahtlus või omavaheline pilge sai preestritele ruttu teatavaks ning süüdlane kutsuti uurimisele ja karistust saama. Oli poisse, kes pidid taluma kepihoope, ja ka neid, kes aeti templist välja ja kelle ees sulgusid igaveseks Elu maja uksed nii Teebas kui ka mujal Egiptusemaal. Kui neil oli hakkamist, siis võisid nad saada sõjaväe kondisaagijate abiliseks asumaades, või nad lõid endale ise tuleviku Kušimaal või Süürias, sest Egiptuse arstide hea kuulsus oli teada kogu maailmas. Kuid enamik neist libastus teelt ja nad jäid tühisteks kirjutajateks, kui nad kirjutamisoskuse juba ära õppinud olid.
Kirjutamis- ja lugemisoskus andsid mulle ka vanemate kaaslaste ees hea edumaa. Olin enda arvates Elu majja astumiseks juba päris küps, kuid pühitsemine lükkus edasi ja mul ei olnud julgust küsida, millest see tuli, sest seda oleks peetud tõrksuseks Amoni suhtes. Nii raiskasin oma aega, kirjutades ümber surmatekste, mida müüdi templi eesõuedes. Mu hing mässas ja ma muutusin kurvameelseks. Paljud andetumad kaaslased olid juba alustanud õpinguid Elu majas. Leidsin, et olin isa juhendamisel saanud neist parema alghariduse. Hiljem olen mõelnud, et Amoni preestrid olid minust targemad. Nad nägid mind läbi, nad aimasid mu trotsi ja kahtlemist ja panid mu seepärast proovile.
Mu kurvameelsus kasvas, mu unenäod olid rahutud ja sageli otsisin õhtuti Niiluse kallastel üksindust, vaadates päikeseloojangut ja tähtede süttimist. Mul oli tunne, nagu oleksin haige. Tütarlaste naer tänaval piinas ja vihastas mind. Igatsesin midagi, mida ma ei tundnud, ning muinasjuttude ja luuletuste mürgine mesi voolas mu hinge, muutes südame nõrgaks ja tuues pisarad silma, kui olin üksi. Isa vaatas mind vahetevahel, endamisi muiates, ja Kipa hakkas veel ägedamalt kui varem rääkima mulle petlikest naistest, kelle mehed olid reisil ja kes kutsuvad ilusaid noormehi endaga lõbutsema.
Lõpuks teatati mulle, et on käes minu kord templis valvet pidada. Pidin minema nädalaks elama templi siseruumidesse ja selle aja jooksul ei tohtinud ma templi maa-alalt lahkuda. Ma pidin puhastuma ja paastuma ja isa lõikas kiiresti ära mu poisikiharad ning kutsus naabrid peole, et tähistada minu täisealiseks saamise päeva. Sellest peale tuli mind nimelt täisealiseks arvata, sest olin küps preestriks pühitsemiseks, nii tühine ja tähtsusetu talitus kui see ka oli. Kuid ka niisugusena tõstis see mind lähinaabritest ja eakaaslastest kõrgemale.
Kipa oli andnud oma parima, kuid mesileibadel ei olnud mu suus õiget maiku ning naabrite rõõm ja rämedad naljad ei pakkunud mulle lõbu. Õhtul, kui naabrid olid lahkunud, valdas kurvameelsus ka Senmutit ja Kipat. Senmut hakkas jutustama minu sündimise lugu, Kipa aitas tal meenutada ja mina silmitsesin nende sängi kohal rippuvat kõrkjalootsikut. Selle tumedaks tõmbunud, murdunud kõrred tegid mu südamele haiget. Mul ei olnud siin maailmas tõelist isa ja ema. Olin üksi tähtede all suures linnas. Võib-olla olin Kemimaal üksnes vilets võõramaalane. Võib-olla oli mu sünnipära häbiväärne saladus.
Mu südames oli haav, kui läksin templisse, kaasas Kipa hoole ja armastusega valmistatud pühitsemisrõivad.
2
Meid oli kakskümmend viis noorukit ja noormeest, kes me pühitsemiseks valmistusime. Kui olime templi veesilmas kümmelnud, aeti meie pead paljaks ja me panime selga koredad rõivad. Meie pühitsejaks osutus preester, kes ei ajanud just täpsust taga. Vana kombe kohaselt oleks ta võinud sundida meid mitmesuguseid alandavaid kombeid täitma, aga meie hulgas oli kõrgestisündinud poisse ja juba õigusteaduskonna eksamid sooritanud täiskasvanud mehi, kes oma karjääri kindlustamiseks Amoni teenriteks alistusid. Neil oli kaasas külluses moona, nad jootsid preestrile veini ja mitmed käisid öösel lõbumajades, sest pühitsemine ei tähendanud neile kõige vähematki. Mina olin ärkvel, haav südames, ja mõtlesin kurval meelel mitmesuguseid mõtteid. Leppisin leivatüki ja tassi veega, mis pidi kombekohaselt olema meie söömaaeg, ja ootasin, ühtaegu lootusrikkalt ja sünge kahtluse võimuses, mis tulema pidi.
Olin nimelt nii noor, et oleksin sõnulkirjeldamatult meelsasti tahtnud uskuda. Räägiti, et pühitsemise ajal ilmutab end Amon ja kõneleb iga taotlejaga, ja minule oleks olnud kirjeldamatu kergendus, kui oleksin suutnud vabaneda iseenesest ja aimata, et kõigel sellel on otstarve. Kuid arsti ees on ka vaarao alasti. Isa kõrval olin juba poisikesena haigust ja surma näinud ning mu pilk oli teritunud nägema oma eakaaslastest rohkem. Arstile ei saa miski olla liiga püha ja ta ei kummarda millegi ees peale surma, niisugune oli mu isa õpetus. Seetõttu ma kahtlesin, ja kõik, mida olin kolme aasta jooksul templis näinud, oli mu kahtlust kasvatanud.
Kuid siiski, mõtlesin, vahest on teisel pool eesriiet, kõige pühamas pimeduses midagi, mida ma ei tea. Vahest ilmutab Amon end mulle ja toob mu hinge rahu.
Sellele kõigele mõtlesin, ekseldes templi ilmalikele lubatud koridorides, vaadates värvilisi pühi pilte ja lugedes pühi kirjapanekuid, milles jutustati, kui tohutu suuri kingitusi olid vaaraod Amonile jumalate osana sõjasaagist sõdadest kaasa toonud. Siis tuli mulle vastu ilus naine, kelle rüü oli kõige peenemast linasest, nii et tema rinnad ja niuded sellest läbi paistsid. Ta oli sirge ja sale, tema huuled, põsed ja kulmud olid värvitud ning ta vaatas mind uudishimulikult ja häbenemata.
„Mis on su nimi, ilus noormees?” küsis ta ja vaatas oma roheliste silmadega mu halli õlarõivast, mis tunnistas, et valmistun pühitsemiseks.
„Sinuhe,” vastasin hämmeldunult ja ei julgenud talle silma vaadata. Kuid ta oli nii ilus ja tema laubale piserdatud õli lõhnas nii võõralt, et ma soovisin, et ta paluks mind templis teejuhiks. Seda tuli templis õppijatega sageli ette.
„Sinuhe,” ütles ta mõtlikult ja vaatas mind hindavalt. „Sa niisiis kohkud ruttu ära ja põgened, kui sulle saladus usaldada.”
Ta