Täiuslikku püüdes. Esimene raamat. Susan MalleryЧитать онлайн книгу.

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      Chasing Perfect

      2010

      Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Lii Vool

      © 2010 by Susan Macias Redmond

      Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10470

      ISBN (PDF) 978-9949-20-163-1

      ISBN (ePub) 978-9916-11-147-5

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Francisco de Leònile, esimesele oma tütarde südames.

      ESIMENE PEATÜKK

      Charity Jones armastas head katastroofifilmi niisama palju kui iga teine – ta eelistanuks lihtsalt, et kõnealune katastroof ei leiaks aset tema elus.

      Raekoja kolmanda korruse nõupidamissaalis kostis lühiühenduse terav raksatus, millele järgnes kõrbemislõhn. Charity sülearvutist kerkis peenike suitsujuga, tehes lõpu igasugusele lootusele, et tema PowerPointi esitlus laabuks sujuvalt. Esitlus, mille täiustamiseks ta oli peaaegu terve öö üleval olnud.

      See on minu esimene tööpäev, mõtles Charity, hingates sügavalt sisse, et paanikat peletada. Esimese tööpäeva esimene tund. Kas talle ei saa osaks kas või kübemesuurust saatuse soosingut? Mingit tillukestki halastuse märki universumilt?

      Nähtavasti mitte.

      Charity tõstis oma ikka veel suitsevalt arvutilt pilgu California ülikooli Fool’s Goldi kampuse kümneliikmelise nõukogu poole, kes ei paistnud just eriti rõõmsad. Osalt muidugi seetõttu, et nad olid töötanud ligi aasta eelmise linnaplaneerijaga ja neil ei olnud ikka veel lepingut uue uurimisasutuse ehitamiseks. Lepingut, mille sõlmimise eest vastutas nüüd Charity. Teine põhjus, miks nad toolidel nihelesid, oli arvatavasti ebameeldiv lõhn.

      “Võib-olla peaksime nõupidamise edasi lükkama,” arvas härra Berman. Ta oli pikka kasvu, hallinevate juustega ja prillidega mees. “Kui te olete…” ta osutas suitseva arvuti poole, “paremini valmistunud.”

      Charity naeratas soojalt, ehkki tahtnuks tegelikult midagi loopida. Ta oli valmistunud. Ta oli olnud sellel töökohal – Charity heitis pilgu seinakellale – täpselt kaheksa minutit, kuid ta oli ennast ette valmistanud sestsaati, kui võttis kahe nädala eest linnaplaneerija koha vastu. Ta teadis, mida ülikool vajab, ja seda, mida linnal on pakkuda. Ta võis olla oma ametis uus, kuid sellegipoolest pagana hea.

      Ülemus, linnapea, oli teda selle seltskonna suhtes hoiatanud ja pakkunud, et võib nõupidamise edasi lükata, ent Charity oli tahtnud ennast tõestada. Ja nüüd keeldus ta seda veaks tunnistamast.

      “Me oleme kõik siin,” ütles ta ja naeratas nii enesekindlalt, kui suutis. “Võime teha seda vanamoeliselt.”

      Ta tõmbas arvuti vooluvõrgust välja ja viis selle koridori, kus see kahtlemata kogu ülejäänud hoone kõrbehaisuga täitis, kuid tema jaoks oli nõupidamine kõige tähtsam. Ta oli otsustanud alustada uues ametis võiduga ja see tähendas, et California ülikooli Fool’s Goldi linnak peab lepingu alumisele reale alla kirjutama.

      Nõupidamisruumi naastes astus Charity valge tahvli juurde ja võttis selle alt restilt jämeda sinise markeri.

      “Niipalju kui mina asjast aru saan,” alustas ta, kirjutas tahvlile number ühe ja tõmbas sellele ringi ümber, “on probleeme kolm. Esiteks rendiperioodi pikkus.” Ta kirjutas number kahe. “Teiseks hoonestusõiguse enda nimele kandmine ehk siis hoone ise. Ja kolmandaks kiirteelt väljasõidutee valgusfoor.” Ta pöördus uuesti kümne teda jälgiva hästi riietatud inimese poole. “Kas olete minuga nõus?”

      Kõik vaatasid härra Bermani poole, kes noogutas aeglaselt.

      “Tore.” Charity oli kõik varasemate kohtumiste märkmed läbi lugenud ja rääkinud nädalavahetusel Fool’s Goldi linnapeaga. Millest ta aru ei saanud, oli see, miks läbirääkimisprotsess nii palju aega võtab. Nähtavasti oli eelmine linnaplaneerija soovinud rohkem, et temal oleks õigus, kui et linn saaks endale uue teadusrajatise. Ent linnapea Marsha Tilson oli olnud Charityle kohta pakkudes väga selgesõnaline – too Fool’s Goldi töökohti ja tee seda kiiresti.

      “Mina olen valmis pakkuma järgmist,” ütles ta teist tulpa alustades. Ta käis läbi kõik kolm probleemi ja pani kirja lahendused, kaasa arvatud täiendavad viis sekundit aega vasakule pööramiseks väljasõidutee otsal oleval valgusfooril.

      Nõukogu liikmed kuulasid ja kui Charity lõpetas, vaatasid uuesti härra Bermani poole.

      “Kõlab hästi,” alustas mees.

      Kõlab hästi? See oli parem kui hästi. See oli elu võimalus. See oli kõike seda, mida ülikool oli tahtnud. Nullkalorsusega šokolaadiküpsis koos jäätisega.

      “On siiski üks probleem,” jätkas härra Berman.

      “Ja see oleks?” küsis Charity.

      “Küsimuse all on poolteist hektarit maad.” See oli kellegi hääl lävelt.

      Charity pöördus ja nägi nõupidamisruumi astuvat meest. Mees oli pikka kasvu ja heledapäine, nõnda hea välimusega, et tundus kuuluvat mingisse teise liiki, ning ta kõndis niisuguse kerge sportliku graatsiaga, mis pani Charity end kohe kohmakana tundma. Mees tundus ähmaselt tuttav, kuid Charity oli kindel, et nad polnud varem kohtunud.

      Mees saatis Charityle põgusa naeratuse. Hammaste sähvatus ja millisekund tähelepanu oleksid naise peaaegu jalust löönud. Kes see mees ometi oli?

      “Tere, Bernie,” ütles võõras ja suunas oma megavatise naeratuse rühma juhi poole. “Kuulsin, et oled linnas. Sa ei helistanudki, et koos õhtust süüa.”

      Härra Bermani ilme reetis huvitatust. “Arvasin, et oled ametis oma viimase vallutusega.”

      Heledapäine mees kehitas tagasihoidlikult õlgu. “Ülikooli inimeste jaoks on mul alati aega. Tere, Sharon. Tere, Martin.” Ta tervitas kõiki laua ümber istujaid. Surus paaril kätt, pilgutas silma vanaprouale laua otsas ning pöördus siis uuesti Charity poole.

      “Vabandust, et segasin. Olen kindel, et tavalises olukorras lahendaksite selle probleemi silmagi pilgutamata. Kuid põhjus, miks lepingut veel ei ole, ei seisne hoonestusõiguse ülekandmises ega valgusfooris.” Mees astus lähemale ja võttis Charity käest markeri. “Küsimuseks on poolteist hektarit maad, mida ülikoolile pakkus ühe väga rikka vilistlase perekond. Nad soovivad hoonele oma nime ja on valmis selle eest maksma.”

      Ta saatis Charityle veel ühe naeratuse ja pöördus uuesti nõukogu poole. “Ma selgitan kohe, miks see on halb mõte.”

      Ja ta hakkas rääkima. Charityl polnud aimugi, kes ta on, ja ilmselt oleks ta pidanud käskima mehel lahkuda, kuid tundus, et ta ei suuda end liigutada ega midagi öelda. Tundus, nagu oleks mees projitseerinud mingi tulnukate välja, mis muutis Charity