Camino saar. John GrishamЧитать онлайн книгу.

      ESIMENE PEATÜKK SISSEMURDMINE

      1

      Pettur oli laenanud endale Portlandi osariigiülikooli Ameerika kirjanduse õppejõu ja tulevase Stanfordi doktorandi Neville Manchini nime. Perfektselt võltsitud kolledži kirjaplangil kuulutas „professor Manchin” end paljulubavaks F. Scott Fitzgeraldi uurijaks ja soovis Idarannikut külastades kangesti suure kirjaniku „käsikirju ja dokumente” näha. Kiri oli adresseeritud Princetoni ülikooli Firestone’i raamatukogu käsikirjade osakonna haruldaste raamatute ja erikogude sektori juhatajale dr Jeffrey Brownile. See saabus muude kirjade seas, liigitati ja anti kohusetundlikult edasi, kuni maandus lõpuks elupõlise nooremraamatukoguhoidja Ed Folki laual, kelle üheks ülesandeks muude kõrval oli kontrollida kirja saatja tausta.

      Ed sai mitu sellist kirja nädalas, kõik üsna sarnased, kõik isehakanud Fitzgeraldi fännidelt ja harrastusuurijatelt, ning sekka ka mõne kirja päris teadlase käest. Eelmisel aastal oli Ed kõlblikuks kuulutanud ja raamatukokku lubanud 190 sellist isikut. Nad saabusid kõigist maailma otstest, silmad pärani ja suu lahti, nagu palverändurid reliikvia ette. Ed oli istunud kolmkümmend neli aastat ühe ja sama laua taga ning kõik nad läbi kontrollinud. Ja nende voog ei kahanenud. F. Scott Fitzgerald erutas inimesi endiselt. Huviliste tulv oli sama tugev kui aastakümnete eest. Kuid nüüd imestas Ed endamisi, mis küll võiks suure kirjaniku elus veel leiduda, mida poleks läbi rehitsetud, põhjalikult uuritud ja raamatusse raiutud. Hiljaaegu oli üks päris teadlane Edile öelnud, et nüüdseks on Fitzgeraldist kui inimesest ja kirjanikust, tema teostest ja hullust naisest kirjutatud vähemalt sada raamatut ning üle kümne tuhande teadusliku artikli.

      Ja ta jõi end surnuks neljakümne neljaselt! Mis siis, kui ta oleks elanud kõrge eani ja muudkui kirjutanud? Ed oleks siis vajanud assistenti, võib-olla kaht, võib-olla isegi tervet meeskonda. Kuid Ed teadis sedagi, et varane surm oli sageli hilisema tunnustuse võti (rääkimata kõrgematest honoraridest).

      Mõne päeva pärast jõudis Ed järjega professor Manchini juurde. Kiire pilk raamatukogu registrisse kinnitas, et tegemist on uue isiku ja uue taotlusega. Mõned veteranid olid juba nii palju kordi Princetonis käinud, et nad lihtsalt helistasid talle ja ütlesid: „Terekest, Ed, ma tulen järgmisel teisipäeval.” Mis Edile sobis. Kuid Manchini puhul mitte. Ed avas Portlandi osariigiülikooli kodulehe ja leidis sellenimelise mehe. Lõpetanud Oregoni ülikooli Ameerika kirjanduse erialal; magistrikraad Los Angelese Kalifornia ülikoolist, kolm aastat abiõppejõud. Fotol võis näha üsna ilmetut noort, ehk nii kolmekümne viie aastast meest ilmselt ajutises habemetüükas, ees kitsad raamideta prillid.

      Kirjas palus professor Manchin isikul, kes talle vastab, teha seda e-kirjaga, ja andis selleks oma isikliku meiliaadressi. Ta ütles, et vaatab ülikooli aadressil tulnud kirju harva. „Seda seepärast, et sa oled üks teisejärguline abiõppejõud ja sul pole ilmselt isegi oma kabinetti,” oletas Ed. Sellised mõtted tulid tal sageli pähe, kuid loomulikult oli ta liiga professionaalne, et neid valjult välja öelda. Ettevaatusest saatis ta järgmisel päeval vastuse Portlandi ülikooli serveri kaudu. Ta tänas professor Manchinit kirja eest ja kutsus teda Princetoni ülikooli. Ed küsis ühtlasi, kunas ta umbkaudu tulla võiks ja tutvustas mõningaid Fitzgeraldi fondi puudutavaid põhilisi reegleid. Reegleid oli palju ja Edi soovitus oli, et professor Manchin uuriks neid raamatukogu koduleheküljelt.

      Sellele tuli automaatvastus, mis informeeris Edi, et Manchin ei viibi paar päeva kontoris. Üks Manchini kaasosaline oli piisavalt sügavale Portlandi osariigiülikooli serverisse häkkinud, et manipuleerida ingliskeelse kirjanduse osakonna e-kirjade serveriga, mis oli peenemat sorti häkkerile lihtne töö. Ta sai koos petturiga otsekohe teada, et Ed on vastanud.

      Oh-jah, mõtles Ed. Järgmisel päeval saatis ta sama e-kirja professor Manchini era-aadressile. Tunni aja pärast oli tal käes Manchini entusiastlik ja tänulik vastus, milles kinnitati, et ta ei jõua ära oodata, millal ta sinna saab, ja nii edasi. Lobises pikalt-laialt, kuidas ta on uurinud raamatukogu veebilehte, istunud tundide kaupa digitaalses Fitzgeraldi arhiivis, ostnud endale juba aastate eest mitmeköitelise sarja suure kirjaniku esimeste käsikirjaliste visandite faksiimilekoopiatest ja kuidas teda eriti huvitavad esimese romaani „Teisel pool paradiisi” kriitilised arvustused.

      Äge, mõtles Ed. Ta oli sellist asja küllalt näinud. Mees üritab talle juba enne kohalejõudmist muljet avaldada, mis polnud põrmugi haruldane.

      2

      F. Scott Fitzgerald immatrikuleeriti Princetoni ülikooli 1913. aasta sügisel. Ta oli kuueteistkümne aastane, unistas „suure Ameerika romaani” kirjutamisest ja oli ka tegelikult alustanud tööd oma „Teisel pool paradiisi” esimese versiooni kallal. Neli aastat hiljem kukkus ta ülikoolist välja ja astus sõjaväkke, et minna sõdima, kuid sõda lõppes enne, kui ta rindele jõudis. Tema klassikaline „Suur Gatsby” ilmus 1925. aastal, kuid sai kuulsaks alles pärast tema surma. Ta võitles kogu oma karjääri jooksul finantsraskustega, jõudis 1940. aastaks Hollywoodi, vorpis viletsaid stsenaariume ja käis füüsiliselt ning loominguliselt alla. 21. detsembril suri ta südamerabandusse, mis oli põhjustatud aastatepikkusest raskekujulisest alkoholismist.

      1950. aastal andis ta tütar ja ainus laps Scottie tema originaalkäsikirjad, märkmed ja kirjavahetuse – ühesõnaga „paberid” – Princetoni ülikooli Firestone’i raamatukogule. Scott Fitzgeraldi viis romaani olid kirjutatud käsitsi odavale paberile, mis ajale kuigi hästi vastu ei pannud. Raamatukogus mõisteti kiirelt, et ei oleks tark lasta uurijail neid oma käega puudutada. Valmistati eriti hea kvaliteediga koopiad ning originaalid viidi varjule turvalisele keldrikorrusele, kus õhku, valgust ja temperatuuri hoolikalt kontrollitakse. Aastate jooksul oli neid sealt vaid mõnel üksikul korral välja toodud.

      3

      Professor Neville Manchinina esinev mees saabus Princetoni ühel ilusal sügispäeval oktoobri alguses. Ta juhatati haruldaste raamatute ja erikogude sektorisse, kus ta kohtus Ed Folkiga, kes juhatas ta edasi teise abiraamatukoguhoidja juurde; viimane vaatas üle ja kopeeris tema Oregoni juhiloa. See oli muidugi võltsing, aga suurepärane võltsing. Võltsija, ühtlasi üks ja sama isik häkkijaga, oli väljaõppe saanud CIA’s ning tal oli seljataga pikk karjäär eraspionaaži hämaras maailmas. Ühe kampuse turvameetmete murdmine polnud talle mingi probleem.

      Seejärel professor Manchinit pildistati ja anti talle turvamärk, mis pidi alati näha olema. Ta järgnes abiraamatukoguhoidjale teisele korrusele, suurde saali, kus asus kaks pikka lauda ja seinu palistasid sisselükatavad terassahtlid, mis kõik olid lukus. Manchin märkas üleval saalinurkades vähemalt nelja turvakaamerat, mis pididki hästi näha olema. Ta oletas, et ülejäänud on hästi ära peidetud. Manchin üritas töötajat lobisema meelitada, kuid talle vastati napilt. Ta küsis naljatades, kas ta võiks ka „Teisel pool paradiisi” originaalkäsikirja näha. Raamatukoguhoidja poetas rahuloleva muige ja vastas, et see pole võimalik.

      „Kas te ise olete originaale näinud?” küsis Manchin.

      „Ühe