Kevadohver. Андерс де ла МоттЧитать онлайн книгу.
näeb, kuidas produtsent kella vaatab, seejärel uurib ta taevast, kus hall viirg on lähemale nihkunud.
„Teeme lühikese pausi. Joo natuke vett, David.”
Produtsent ja Ingrid peavad jälle nõu. David rüüpab pudelist vett. Meikar peab tema higise laubaga ebavõrdset võitlust.
„Kõik läheb kuradile,” pomiseb David. „Veel enne, kui me oleme õieti alustanudki.”
Thea võtab jälle ta käe. „Sa tuled sellega toime. Püüa ennast lihtsalt lõdvaks lasta.”
„See ei õnnestu. Me peame midagi muud välja mõtlema. Midagi muud tegema.” Ta pigistab naise kätt, vaatab talle anuvalt silma ja kergitab veidi kulmu, et Thea ikka kindla peale aru saaks, mida ta mõtleb. „Ma ei tule sellega ilma sinuta toime, Thea. Palun …”
Thea neelatab, püüab kõiki riske kaaluda.
Ingrid katkestab tema mõtted.
„Jah, Thea. Me arutasime Peteriga ja oleks hea, kui ka sina klipis kaasa teeksid.” Ta viipab produtsendi poole. „Toetav abikaasa, piirkonna uus perearst ja nii edasi.”
Thea tunneb, kuidas kõikide pilgud on temale pööratud. Kõhtu tekib külm klomp, suu on kuiv. David pigistab jälle tema kätt. Üha kõvemini ja kõvemini, kuni Thea enam vastu ei suuda pidada.
Ta hingab sügavalt sisse.
„Okei,” ütleb ta ja kahetseb seda peaaegu otsekohe. Aga nüüd on juba liiga hilja.
Margaux’ kähe hääl kajab jälle kõrvus.
Kõigil on oma kummitused, Thea. Mõnel on neid rohkem kui teistel.
Kuskil väga kaugel, üha hallimaks muutuva horisondi taga kõmiseb ähvardavalt äike.
2
„Sind huvitab kindlasti, kuidas Emeel läheb. Ta laseb otsekohe jalga, kui ma ta rihma otsast lahti päästan. Kaob metsa ega tule kutsumise peale tagasi. Ma usun, et ta otsib sind, Margaux. Igatseb sinu järele. Me mõlemad igatseme. Kas sina igatsed meie järele? Anna andeks, see oli rumal küsimus.”
Thea läheb pukspuude vahelt läbi ja üle lossitaguse muru. Emeele on tee juba tuttav. Koer kipub edasi ja tirib rihma pingule.
Vallikraav on lossi taga laiem. See moodustab pikliku tiigi või koguni järve, mille poolitab metsa viiv kivisild. Sild on kõigest paar meetrit lai. See on ehitatud üheksateistkümnenda sajandi algupoolel, arvatavasti selleks, et härrased saaksid otse lossist metsa ratsutada.
Silla all on vesi pudelroheline ja vool aeglane, veepind on kaetud taimede ja kleepuva vetikakihiga. Vesi tuleb Tornaby soost, selle erilist lõhna on Thea varem ja mujalgi tundnud. Nigeeria džunglites, Etioopia kuival kõrbemaastikul, Solna patoloogiaosakonnas ja Süüria varemete vahel. Mulla ja pärmi, raua ja ammoniaagi lõhn, mille panevad liikuma kõdus elavad ussid ja putukate värelevad tiivad.
Thea väristab õlgu. Emee aevastab, justkui tahaks ka tema läpatavast veest eemale pääseda. Kohe, kui nad üle silla jõuavad, päästab Thea rihma lahti ja koer tormab puude vahele nagu hall nool.
Thea läheb mööda rada kõrgete puude alla ja süütab sigareti alles siis, kui teda lossist enam näha pole. Ilma filtrita Gauloises, need hakkasid talle meeldima, kui Margaux talle suitsetamist õpetas, Davidile oli ta aga öelnud, et jättis suitsetamise maha.
Ta tõmbab sügava mahvi. Hoiab hinge veidi aega kinni, kuni hingamisteedes kriipima hakkab.
Mis on hullem kui arst, kes suitsetab? küsis Margaux vanasti. Loomulikult kaks arsti, kes suitsetavad!
Tobe nali, kuid Margaux’l tuli see alati hästi välja. Piisas vaid, kui ta pea langetas ja pilgu sirge, koomiksitegelast meenutava tuka taha varjas, ja kõik puhkesid naerma.
Tänane teleintervjuu valmistab Theale muret. Ta püüab endale kinnitada, et see on vaid mõneminutiline pildimaterjal, on ju möödunud juba kakskümmend viis aastat ja keegi ei tunne teda enam ära. Pealegi polnud tal valikut. David poleks omapead toime tulnud. Avamispäev jõuab aina lähemale, mees on pikki päevi tööd teinud ja telefon heliseb vahetpidamata. Ta on tohutu pinge all.
Ometi on Thea kindel, et mees kaotas ootamatust küsimusest pea. Kolmas surnud tüdruk, lähemas minevikus toimunud sündmus, millest reporter mesijutu veeretamise asemel oleks tahtnud rääkida. David pole sellest loost talle kunagi rääkinud. Ta peab õige hetke tabama, et mehe käest lähemalt uurida.
Lossimets kerkib ümbritsevast soost nagu väike kõrgendik. Tükk kindlat pinda, kus puud saavad suuremaks ja vanemaks kasvada kui mujal. Bokelundi sihtasutus on kogu raha lossi paigutanud ja metsa saatuse hooleks jätnud. Metsa sillapoolne osa meenutas kunagi tunduvalt rohkem parki, kuid kruusarajad on nüüd vallutanud umbrohi, vanad laternad postide otsas ei tööta ja istumiseks kõlbab veel vaid mõni üksik pink. Mitte et keegi seal istuks. Thea pole siin veedetud vähem kui nädala jooksul metsas ühtegi inimest näinud, see polegi ehk eriti imelik. Tornaby asub viis kilomeetrit eemal ja lossil on vähe naabreid. Siia ei tule õieti korralikku teedki. Justkui oleks maailm selle koha ära unustanud, selle lagunenud iluduse omapäi jätnud. Lehed puudel pole veel kuigi suured, päikesekiired ulatuvad maad katva ülasevaibani. Linnud laulavad ja tuul sahistab puulatvades. Kõik on uimastavalt kaunis. Samas on lagunemine veidi kurb. Võib-olla sellepärast talle siin meeldibki?
Viltune post suunaviitadega näitab, kui kaugel on siit loss (viissada meetrit lõuna poole sama teed mööda, kust ta tuli), Tornaby küla (viis kilomeetrit mööda peaaegu kinni kasvanud rada vasakule lääne poole), eelajalooline kiviring, mida ta pole jõudnud veel uurida (kuussada meetrit otse põhja poole) ja kanal (parempoolne rada viissada meetrit ida suunas).
David on rääkinud, et kanal on tegelikult lossimetsas asuv umbes kilomeetripikkune lai tiik, mis jääb metsa ja soo vahele ning juhib märgala vee vallikraavi. Ta plaanis restoraniparve soetamist. Sellega saaks sõita vallikraavist mööda kanalit selle lõpus asuva metsaülema majani. Thea mõtles endamisi, kas seisev vesi ja rabalõhn külalistel söögiisu ära ei võta. Aga loomulikult ei öelnud ta seda Davidile.
Ta läheb mööda itta viivat rada ja suitsetab aeglaselt, et sigaretist võimalikult pikaks ajaks jätkuks. Paari minuti pärast jõuab ta lagendikule. Selle ühes ääres kasvab krobelise tüve ja raskete kõverate okstega iidne puu. Tüvi on hall, kuid lagendikule paistvas päikeses tundub see peaaegu valge.
Selle asemel, et nagu tavaliselt rada mööda edasi minna, läheb ta üle lagendiku puu juurde. Tüve ümbermõõt on oma neli meetrit, võib-olla veelgi rohkem. Puu kõrval on määrdunud infotahvel, mida ta varem pole tähele pannud. Ta hõõrub vetikad maha, et teksti näha.
Tamm Quercus robur.
Tamm on Skandinaavia üks suuremaid puid, kasvab Skånest Gästriklandini. Siinset isendit nimetatakse Võllatammeks. Pole aga teada, kas puud tõepoolest hukkamisteks kasutati. 1998. aastal läbi viidud uurimise järgi hinnatakse tamme vanuseks rohkem kui üheksasada aastat, mis teeb ta eelajaloolise kiviringi kõrval kasvava tömbilehise viirpuu salu kõrval lossimetsa vanimaks puuks. Tüvel kasvavad kühmjaid moodustisi nimetatakse kisadeks ehk näsadeks, mida põhjustab arvatavasti geneetiline defekt, mistõttu puidukiud kasvavad tüve suhtes vales suunas.
Umbes kolme meetri kõrgusel tüve peal on kaks suuremat näsakühmu ja auk, mis ühtekokku moodustavad otsekui mehe näo kujutise. Rahvasuus nimetatakse seda Lehemeheks ja see on seotud kohaliku legendiga. Selle kohaselt on Lehemees loodusolend, kes võtab kevadöödel inimese kuju ja ratsutab talve ning pimedust eemale peletades läbi metsa. Sama legendi järgi tuleb Lehemehe suhu panna kevadohvreid, et kiirendada elu taastärkamist.
Thea vaatab üles tüve poole. Sildil kirjeldatud moodustist on lihtne leida. Kaks ovaalset, kõrgemate äärte ja sileda keskosaga kühmu, nende all must ümmargune auk. See näeb tõepoolest välja nagu tühjade silmade ja lahtise suuga moondunud mehenägu.
Maas, Thea