Kevadohver. Андерс де ла МоттЧитать онлайн книгу.
seisab lävel. Ta liigutab suud, aga Thea ei kuule sõnu. Aju on ikka veel kokku varisevas haiglas. Ta vaarub läbi rusude ja hävitustöö, komistab surnute otsa …
Siis tunneb ta mehe käsi oma õlgadel. Mees raputab teda ettevaatlikult. Õudusunenägu taganeb ja kuulmine taastub.
„Thea,” ütleb mees leebelt. „Kas sa oled üleval?”
Tal õnnestub noogutada, samal ajal märkab ta, kui pime toas on. Öölamp ukse kõrval on kustunud, akende taga on pime. Üksnes kuu nõrk kuma, mis muudab Davidi näo kriitvalgeks.
Mees tõmbab ta enda vastu. Alles siis taipab Thea, et ta keha on vappuma hakanud. Algul natuke, seejärel üha tugevamini, kuni hambad plagisevad ja tal on raske püsti püsida. Rinnakorv tõmbub kokku, hingamine on pinnapealne.
„Pole midagi,” sosistab mees talle kõrva. „See oli ainult pikselöök. Siin oled sa kaitstud, Thea. Hinga kenasti rahulikult.”
Ta püüab mehe soovituse järgi talitada. Hingab sügavalt, surub end kogu jõust mehe vastu. Surve rinnus annab järele, vappumine väheneb, kui õudusunenägu aina kaugemale taandub.
„Kas sinuga on kõik korras?”
Ta noogutab, tõmbub eemale ja pühib viimased pisarad randmega ära.
„Ma pean lossi minema,” ütleb mees. „Vool läks ära. Kas tuled kaasa?”
Ta noogutab uuesti. Ta ei taha mingil tingimusel üksi siia pimedusse jääda.
„Kas sa tead, kus vihmariided on? Väljas kallab.”
Ta läheb mehe järel elutuppa, joob köögis klaasi vett. Taipab otsekohe, et midagi on puudu.
„Kas sa oled Emeed näinud?”
„Ta lipsas minust mööda, kui ma välisukse avasin.”
„Millal?”
„Kohe pärast pikselööki. Pistsin pea välja, et vaadata, kas lambid lossi juures põlevad, ja ta pressis end välja. Igal pool on kottpime.”
David muretseb tunduvalt rohkem lossi kui koera pärast. Tema mobiiltelefon hakkab helisema.
„Turvafirma,” ütleb ta ja vastab telefonile.
Thea avab välisukse. Vihm piitsutab selle ees kruusa ja kõnniteeplaate.
„Emee!” hüüab ta ja saab aru, et tema hääl ei kosta isegi üle õue.
„Lossis läks tööle nii tulekahju- kui ka sissemurdmisalarm,” ütleb David. „Tõenäoliselt lühis. Me peame kohe sinna sõitma.” Ta otsib sahtlist taskulambi.
„Aga Emee …”
„Me leiame ta kindlasti tee peal üles. Tule!”
David lükkab ukse pärani ja jookseb küürutades auto poole. Pärast hetkelist kõhklemist tõmbab Thea kingad jalga ja jope selga ning järgneb talle.
Kutsarimaja ja lossi vahel on ainult kakssada meetrit kruusateed. David vajutab gaasi põhja, keerab ühe käega rooli ja närib teise käe pöidlaküünt. Thea otsib pilguga Emeed, kartes, et mees võib talle kogemata otsa sõita. Aga ta on tänavakoer, kinnitab ta endale. Emee teab, et autod on ohtlikud.
Loss tundub mingil moel veelgi pimedam kui nende väike maja. Justkui muudaksid selle kõrged seinad, tornid ja järsu kallakuga katus pimeduse veelgi pilkasemaks.
David pidurdab järsult idapoolse tiiva köögiukse ees. Luku kallal kohmerdades hoiab ta taskulampi suus. Sees kiviseinte vahel kaiguvad häiresireenid.
„Köögis on hädaolukorra jaoks avariituli. Mine lihtsalt valguse järgi!” hüüab David üle õla ja jookseb keldritrepist alla.
Theal on hea meel, et mees ei palunud tal kaasa tulla. David teab, et ta jälestab keldreid. Nende lõhna, ahistavat suletust ja pimedust. Ta vihkab pimedust.
Ta läheb avariilambi nõrga kuma suunas, vajutab selle põlema ja peaaegu jookseb mööda serveerimiskäiku suurde söögisaali. Võibolla läks Emee silla ja lossimetsa poole? Sel juhul peaks teda hoone tagant terrassilt näha olema.
Sireen vaikib järsku. Söögisaal on pime ja tühi. Uued lauad ja toolid on ikka veel virna laotuna ühes nurgas. Seinad on kaetud hiljuti puhastatud kullatud paneelidega. Ta suunab tugeva lambivalguse laemaalingute poole. Kreeka motiiv, pikkades stoolades noored naised metsas. Loodusolendid keerlevad nende ümber, seal on saatürid, kentaurid ja teised, kelle nime ta ei tea. Mitmed puud näevad välja nagu elusolendid. Talle meenub Võllatamme nägu. Lehemees, kellele ta ülaseid ohverdas. Tagantjärele mõeldes täiesti idiootlik mõttevälgatus.
Ta avab klaasuksed. Sadu on vist veidi järele andnud ja muutunud tavaliseks kevadiseks seenevihmaks. Ta tõmbab jope kapuutsi pähe ja läheb kiviterrassile. Libistab lambi valgusvihu üle pukspuuaia madalate hekkide ja muruplatsi.
„Emee! Emee!”
Tugev välgusähvatus valgustab tervet aeda. Punaste äärtega sinivalge nool lõhestab pimeduse ja lööb teisel pool vallikraavi metsa. Mürin järgneb peaaegu samal hetkel, see on nii tugev, et Theal jääb hing kinni.
Õudusunenägu tuleb tagasi. Lööklaine, paanika, tunne, et ta ei pääse üles, et ta lämbub. Keha hakkab taas vappuma. Ta kükitab, langetab pea, püüab rahulikult hingata.
Sisse ja välja. Siiissse ja vääälja …
Midagi puudutab Thea selga. See on Emee. Koer pistab koonu talle pihku ja niutsub vaikselt. Ta tõmbab looma kõvasti enda vastu, kummalisel kombel ei avalda Emee vastupanu, vaid seisab rahulikult ja laseb ennast kallistada.
Vihm tungib jope alla. Thea hingab sügavalt ja aeglaselt, mõne minuti pärast annab paanikahoog järele. Ta pühib pisarad ja vihmapiisad jopevarrukaga näolt ära.
„Nii-nii, tüdruk,” sosistab Thea koerale kõrva. „Varsti läheb paremaks. Me peame ainult natuke kannatama.”
Silmanurgast märkab ta valgust vilksatamas. See tuleb läänepoolsest tiivast. Hetkeks arvab ta, et see on David. Kuid mehel pole läänetiivale juurdepääsu ja isegi kui oleks, poleks ta nii lühikese ajaga sinna jõudnud. Lisaks on valgus taskulambi kohta liiga nõrk ja värelev.
Keegi seisab üleval akna juures. Väikest kasvu mees, küünal käes, poolenisti kardina taga varjus. Nende pilgud kohtuvad läbi vihmasaju.
See, mida Thea mehe pilgust välja loeb, on talle väga tuttav, ta näeb seda igal hommikul ja õhtul oma vannitoa peeglis.
See on lein.
Mees noogutab talle kergelt, puhub küünla ära ja pimedus neelab ta endasse.
5
Volbriöö 1986
Tornabys ei pääse keegi mineviku käest. Kõik kordub, ikka ja jälle, ainult näod on uued. See on nagu üksainus pikk rituaal.
Aga täna öösel kõik muutub. Ratas on veerema lükatud ja Lehemees ratsutab läbi metsa.
Kas kuulete teda lähenemas? Kuulete, kuidas ta mu nime sosistab?
Elita Svart, Elita Svart …
Arne keeras Tornaby teele, keris politseiauto aknaklaasi alla ja toetas küünarnuki aknale. Ta sõitis meelega aeglaselt, noogutas mõõdukalt kõikidele, keda ta nägi, talle vastati üllatunud noogutustega. Ehituspoe omanik, maaler, pahur postkontorimutt. Inimesed, kes tavalisel puhul poleks teda eluski tervitanud. Ta pööras otsa ringi ja sõitis veel paar korda edasi-tagasi. Parkis seejärel panga ette ja tuli autost välja.
Platsil seisis veel kaks autot. Krahvi roheline Land Rover ja lossivalitseja Erik Nybergi valge pikap. Tavaliselt poleks Arne hakanud panka sisse astuma. Ta oli lapsest saadik Rudolf Gordonit kartnud. Vanemad lapsed olid üksteist hirmutanud