Ma sattusin Raudiku külla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud võõrast igal sammul valvati ja jälgiti, sest suur Nõukogude riik oli oma piiride puutumatuse pärast alalises hirmus. Mind võlus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid võõrastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem käinud Raudikul kümnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikuküla allakäigule ja tundnud rõõmu, et lõpuks on elu selles kodututega asustatud külas hakanud ülesmäge minema. Ärgu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus võib toimuda mis tahes põhjaranniku külas. Meie maarahva käekäik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt ühetaoline olnud.
