Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris toimuvat, võime mõista kui suhteid. Kahe või ka mitme seisukoha vastastikune seotus, mida iseloomustab ühine püüdlus, ent kus säilib ka terve hulk vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus. Meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamine ja kogemine hälbinud elususe kogemisest. Armastust ei peeta mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks. Weber näitab aga tegelikkust kui loovat, poeetilist ühendust, kus tung, iha ja igatsus nii seotuse kui ka samal ajal autonoomia järele on üldkehtiv põhimõte. Hädavajalik, et tajuda, edasi kesta, kasvada. Ajalugu tunneb sellist tungi Erose nime all. Selle raamatu keskne mõiste on erootiline ökoloogia. Raamat kirjeldabki ökoloogilist tegelikkust kui suhete süsteemi. Ja uurib armastust kui ökoloogilist praktikat. Weberi veendumus on, et elu oma intensiivsel kujul on alati armastus. Kui me õpime oma olemasolu taas käsitama kui armastuse kogemust, suudame uutmoodi mõista neid tohutuid ökoloogilisi ja humaanseid vastuolusid, millega me 21. sajandi teisel kümnendil silmitsi seisame. Hästitoimiv suhe tähendab alati kahte asja: olla hirmu tundmata elus – ja õppida vapralt surema.
