Aina suuremaks paisuvat ettevõtet kipub ühel hetkel organisatsiooniline jäikus tabama ja nii jääbki algusaegade innovaatilisest särast vaid kahvatu vari järele: uuendused loovad sooda pinnase kasvuks, mis definitsiooni järgi tähendab suurenemist, muutes uuendamise nõnda veelgi raskemaks. Paradoksaalsel kombel paisub koos kasvuga ka vajadus uuendada, sest konkurents surub armutult peale: nad kas püüavad sind kopeerida või millegi veelgi võimsamaga pikali joosta. See on nagu koormustest, kus meedikud lisavad jooksulindile kiirust juurde nii pea, kui hakkad end piisavalt mugavalt tundma. Firmade tüüpiliseks „surma“ põhjuseks on võimetus pidada sammu uuendustega, millele nad ise on oma kõrghetkel hoo sisse lükanud. Saatuslikuks saanud „haigusteks“ on inerts ja bürokraatia, riskitaluvuse kadumine, hirm olemasolevate toodete kannibalismi ees, jäigalt juurdunud arendusprotsessid, vanadest ärimudelitest pimesi kinnihoidmine, liigne puudulike finantsmõõdikute usaldamine ja juhtimise lühinägelikkus. Hüpotees, et ka suuremad organisatsioonid võivad uuenduslikud olla, on pakkunud Gary P. Pisanole pikki aastaid rohkelt tegevust. Nii tema kui ka teiste teadlaste tööd on viinud järeldusele, et eduka uuendamise aluseks on strateegia, korralduslike süsteemide ja kultuuri kombinatsioon, mille loob õige juhtimine. „Ettevõtte loov arendamine“ uurib, kuidas organisatsioone teisiti kujundada ja juhtida, et nende uuenduste elluviimise võimekus ei väsiks.
