Armastuse otsus. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
tegi pausi, enne kui jätkas:
“Tema armulood kogu ta Walesi printsiks oldud aja vältel on olnud halvaks eeskujuks, tema hukatuslik abielu ning asjaolu, et ta on hetkel hull leedi Conynghami järele, ei tee Beau Monde’st hetkel just parimat paika, kus kedagi sinusugust esitleda.”
“Miks just minusugust?” küsis Astara.
“Kui sa tõtt kuulda tahad,” vastas Sir Roderick, “siis seetõttu, et sa pole mitte ainult kaunis, mu kullake, vaid ka puhas, ning ma arvan, et mis mehi puudutab, ka süütu.”
Mees nägi, kuidas neiu põsed õhetama lõid.
“Ma võin vahest jultunud olla,” jätkas ta, “ning sa pead mulle andestama, kui see nii on, kuid ma tahaksin teada, kas sind on kunagi suudeldud?”
“Ei, muidugi mitte!” ütles Astara kiiresti.
Siis, mõistes, et onu ootab selgitust, lisas ta:
“Kui aus olla, onu Roderick, ei ole ma kunagi kohanud kedagi, kellel oleksin tahtnud lasta end suudelda. Üsna paljud mehed on küll üritanud, kuid ma olen alati tundud, et suudlus on midagi nii… intiimset… et annaksin oma huuled ainult mehele… keda armastan.”
Astara malbes hääles oli midagi nii liigutavat, et Sir Roderick võidunoodiga hääles lausus:
“Ma arvasingi, et sa nii tunned, ning seetõttu tahaksin, et sa oleksid abielus või vähemalt kihlatud, enne kui sind Londonisse viin.”
“Kas sa kardad tõepoolest… et minuga võiks midagi juhtuda?”
“Tugev tuul võib lilleõielt kroonlehed viia,” vastas Sir Roderick, “ning ühtlasi tunnen ma tugevat vastumeelsust mõtte juures, et sinust kui “võrratust”, mida sa muidugi oled, võiks kõnelda St. Jamesi klubidesse kogunevad purjus keigarid.”
“Sa võid olla Londonist teisi asju kuulnud kui mina,” lausus Astara mõne hetke pärast, “kuid ma ei tahaks olla teadmatuses omaenda kodumaa pealinna osas, samal ajal kui sa oled mulle tutvustanud Roomat ja Pariisi.”
Ta plaksutas käsi, enne kui jätkas:
“Ma olen inglanna ning ka sina oled inglane, me ei pruugi kõike heaks kiita, mida kuuleme või näeme, kuid see on paratamatult osa meist endist.”
“Sul on õigus,” nõustus Sir Roderick. “Muidugi on sul õigus! Kuid ma palun sul siiski mu soov täita ning enne Londonisse sõitu mu vennapoegadega kohtuda.”
“Sa tead, et ma teen kõike, mida sa minult palud,” vastas Astara. “Kuidas võiksingi ma keelduda, kui sa oled mu vastu nii lahke olnud ja ma sind armastan?”
“Sel juhul oleme kokku leppinud,” lausus Sir Roderick, “ja homme, et mu vanu silmi säästa, lasen sul kirjutada kolm kirja, mis, ma luban sulle, toovad mu vennapojad siia nii kiiresti, kui hobused neid kanda jõuavad!”
“Sa rääkisid mulle kahest vennapojast,” lausus Astara, justkui oleks ta ootamatult sellele mõttele tulnud, “kolmandast ei maininud sa midagi. Paris pidi valima kolme jumalanna vahel.”
“Mul on kolm vennapoega, kuna mul oli kolm venda,” lausus Sir Roderick, “kuid kolmas ei puuduta meid eriti.”
“Miks mitte?”
“Kuna mu noorim vend Luke oli äbarik.”
“Ma sain aru, et te kõik olite edukad.”
“Kõik peale ühe,” sõnas Sir Roderick, “ning ta oli mu isale suureks pettumuseks.”
“Mida ta tegi?” küsis Astara uudishimulikult.
“Nagu suurtes perekondades ikka,” vastas Sir Roderick, “oli kombeks, et vanim poeg pühendas end riigile, teine asus tegevusse poliitika alal, kolmas sõjanduses ning neljas kiriku rüpes.”
“Ning kas su noorim vend keeldus?”
“Ei, Luke oli nõus,” vastas Sir Roderick, “ning tal oli valida viieteistkümne kogukonna vahel, mis mu isa valdustesse jäid.”
Astara kuulas tähelepanelikult ning Sir Roderick jätkas:
“Osa kogukondi oli muidugi paremas majanduslikus seisus ning mõned olid tähtsamad kui teised, kuid Luke valis ühe päris pisikese siinsamas lähedal ning abiellus juba enne, kui ta ametisse pühitseti.”
“Kas su isa pahandas?”
“Loomulikult,” vastas Sir Roderick. “Ta leidis, et Luke on liiga noor, et teada, mida ta tahab, ning peale selle osutus ta väljavalituks neiu, kellel peale äärmiselt kena välimuse midagi pakkuda ei olnud.”
Astara ootas.
“Isa otsustas siiski, et kui tahes sobimatu Luke’i käitumine ka ei olnud, ei tohi ta perekonnale pettumust valmistada. Kui temast saaks piiskop, võiks ta koos vendadega pea püsti hoida ning tema rutakas ja läbimõtlematu abielu vajuks unustusse.”
“Ma võin loo lõpu peaaegu ära arvata,” naeratas Astara.
Sir Roderick raputas pead.
“Luke valmistas tõelise pettumuse. Ta keeldus igast võimalusest karjääri teha, ehkki neid oli üksjagu palju. Ta keeldus lahkumast Little Mildenist ning jäi sinna oma elupäevade lõpuni.”
Sir Roderick hääl oli salvav, kui ta jätkas:
“Räägiti, et ta olevat ümbruskonnas jumaldatud olnud, kuid see ei vaigistanud sugugi mu isa, kes soovinuks näha poja tegevust tunduvalt suuremas ulatuses, kui Little Milden seda pakkuda suutis.”
“Ja mis tema pojast sai?” küsis Astara.
“Vulcan on, kurb on seda tõdeda, sama raske iseloomuga kui ta isa.”
“Vulcan? Kui kummaline nimi!”
“Eriti kummaline, nagu sa arvata võid, pastori poja jaoks,” vastas Sir Roderick. “Tegelikult ristiti poiss, mu isa esimene lapselaps, enne kui ta jõudis sekkuda. Ta muutus täiesti kaameks, kui kuulis, mis lapsele nimeks pandi.”
“Vulcanus oli piksejumal,” lausus Astara mõtisklevalt, “tule- ja perekonnajumalana hakati teda pidama eluandva soojuse toojaks.”
“Sul on kahtlemata hea mälu,” sõnas Sir Roderick kuivalt, “kuid ma ei ole sugugi kindel, et mu vennapoeg Vulcanil on ükski neist omadustest.”
“Millega ta tegeleb?” küsis Astara.
“Ta on praegu peaaegu kolmekümneaastane ning on enamiku neist aastatest veetnud mägedes ronides, mööda maailma ringi rännates, peamiselt, ma usun, jalgsi või muula seljas.”
“Isa oleks leidnud selle väga kiiduväärse ja põneva olevat!” hüüatas Astara.
“Sinu isa oli teistsugune!” vastas Sir Roderick kiiresti. “Kõigest, mida kuulnud olen, on Vulcan lihtsalt rändaja, kes naudib elu võõrastes paikades, kavatsemata oma teadmisi kuidagi kasulikult rakendada.”
“Vaatamata sellele on ta su trio kolmas liige, ehkki ma oletan, et temaga ei ole võimalik ühendust saada?”
“Põhimõtteliselt olen Barnesi kaudu kursis, et pärast minu venna surma kujundas ta mahajäetud veski Little Mildenis oma koduks. Kui ta on Inglismaal, peatub ta seal.”
“Ja sa arvad, et ta on praegu seal?”
“Barnes ütles mulle, et ta on kindlasti seal, nii et võime ta koos Williami ja Lioneliga siia kutsuda.”
“Mul on tunne, et sa eelistad Williamit.”
“Ma püüan olla erapooletu,” vastas Sir Roderick, “ja jätta autasu üleandmine täiesti sinu hooleks.”
“Kuid sa ei suuda jätta oma lemmikut esile tõstmata!” naeratas Astara.
“Ma usun, et olen tõesti üsna kade noorte meeste peale, kes on kuulutatud korintlasteks, kes suudavad juhtida kaarikut professionaalsusega, mida minul kunagi aega ei olnud omandada, ning kes on vilunud nii rusikavõitluses kui ka duelli pidamises.”
Astara