100 valitud novelli. 3. raamat. O. HenryЧитать онлайн книгу.
haritud siga. Leidsin ta täna hommikul oma koduõues lillepeenral tuhnimas. Kui võimalik, võtaksin oma viis tuhat dollarit suurtes rahatähtedes.”
George B. kiirustas telgist välja ja käskis mul kaasa tulla. Läksime telgi juurde, kus anti kõrvaletendusi. Nägin punase rihmaga pigimusta siga, kes mõnules heinapahmakal ja laskis hea maitsta porganditel, mida üks mees talle ulatas.
“Hei, Mac,” hüüdis G. B. “Kas oled täna hommikul märganud, et meie staariga on midagi lahti?”
“Temaga? Ei,” vastas too. “Tal on isu nagu tantsutüdrukul kell üks päeval.”
“Kus teil see idee tuli?” küsis Tapley minult. “Sõite eile õhtul liiga palju sealiha?”
Võtsin põuetaskust ajalehe ja näitasin talle kuulutust.
“Võltsing,” teatas Tapley. “Minul pole sellega midagi pistmist. Näete oma silmaga, et hiilgav ja maailmakuulus neljajalgsete kuningriigi ime, kes sööb üleloomuliku tarkusega oma pühitsetud einet, pole ei hulkuma läinud ega ka varastatud. Head päeva.”
Mu silmad hakkasid lahti minema. Võtsin voorimehe ja käskisin onu Nedil mind sõidutada lähimale puiesteele. Seal võtsin ma sea, vaatasin ümbruse hoolikalt üle, sättisin kesiku kärsaga piki puiesteed ja andsin loomale sellise laksu, et too lidus ühe jutiga kiunudes kakskümmend jalga mööda puiesteed kaugemale.
Maksin onu Nedile viiskümmend senti ja läksin ajalehe toimetusse. Tahtsin karmi tõde kellegi teise suust kuulda. Reklaami eest vastutava mehe leidsin akna alt.
“Kas veame kihla,” ütlesin ma, “et mees, kes tõi eile õhtul selle kuulutuse, oli lühike, paks, pikkade mustade vurrude ja kompjalaga?”
“Ei,” vastas reklaamitoimetaja. “Ta oli umbes kuus jalga ning neli ja pool tolli pikk, maisivärvi lenduvate juustega ja riides nagu kasvuhoonekannike.”
Lõuna ajal läksin tagasi proua Peevy juurde.
“Kas peaksin supi härra Tatumi jaoks niikaua sooja hoidma, kui ta tagasi tuleb?” küsis naine.
“Kui seda teete, ma’am,” laususin, “raiskate rohkem küttematerjali kui maapõues on sütt või maailma metsades puid.”
“Niisiis näed,” võttis Jeff Peters oma jutu kokku, “kui raske on leida väärikat ja ausat äripartnerit.”
“Kuid,” alustasin mina vabadusega, mida võimaldas meie pikk tutvus, “kas see reegel ei peaks mitte mõlema osapoole kohta käima? Kui oleksid kohe alguses ka teisele kasuprotsenti pakkunud, oleksid vältinud, et…”
Jeff segas väärika etteheitega vahele.
“Neid printsiipe ei saa võrrelda,” lausus ta. “Minu poolt oli see seaduslik ja moraalne püüe spekulatsiooniga kasu saada. Osta odavalt ja müü kallilt – kas mitte niisugune pole Wall Streeti põhimõte? Härjad3, karud4, sead – mis vahet seal on? Kas harjased pole sama head kui sarved ja karv?”
PUHTALT ÄRI
EELDAN, et oled kursis lava ja lavainimestega. Oled kas näitlejatest kuulnud või nendega kokku puutunud ning lugenud nädalalehtedest kriitikat või nalju Rialto, kooritüdrukute ja pikajuukseliste draamanäitlejate kohta. Arvatavasti on see kahandanud su imetluse lavainimeste vastu millekski selletaoliseks:
Naisstaaridel on viis meest, võltsteemandid ja figuur, mis polstrita pole karvavõrdki parem sinu omast (madam). Tantsutüdrukud on lahutamatud peroksiidist, Panhardsist ja Pittsburgist. Kõik etendused tulevad tükkis pruunides kottpükstes ja proovireisija lipsudes näitlejatega lõpuks tagasi New Yorki. Laitmatu kuulsusega näitlejannad reserveerivad Broadwayl toimuvatel etendustel koomilise majaperenaise osa oma emadele ning turneedel võõrastädidele. Kyrle Bellew’ kodanikunimi on Boyle O’Kelley; John McCullough’ märatsev plaadijamps on plagiaat, mis on varastatud Ellen Terry mälestuste esmatrükist; Joe Weber on naljakam kui E. H. Sothern ja Henry Miller saab vanemaks kui ta oli.
Kõik teatriinimesed suunduvad pärast õhtust etendust šampanjat jooma ja homaare sööma ning pidutsevad järgmise päeva lõunani. Liikuvad pildid teevad kogu kamba maatasa.
Kuid vähesed meist on kursis teatriinimeste tegeliku eluga. Kui oleksime, oleks see elukutse rohkem ülerahvastatud kui see juba niigi on. Vaatame näitlejaid patriootliku üleolekuga, kuid teatrist koju läinud, harjutame nende lühietteasteid ja liigutusi peegli ees.
Peaksime viimaks lavainimestest rohkem rääkima ja näitama neid uues valguses. Arvan, et sul on aeg teada saada, et tavaelus pole teatriinimesed hoopiski joomapidudel ringiaelejad või teemantinäljas loreleid, vaid äriinimesed, õppurid ja askeedid, kel on lapsed, kodu ja kinnisvara, ning mis puutub nende armuafääridesse, siis ajavad nad neid korralikult ja vaikselt nagu ükskõik kes meist, kes me oleme head linnakodanikud ning seotud gaasi-, rendi-, söe-, jää- ja ravijamehe võidukaariku rataste külge.
Ükskõik millisel vanal või uuel komöödia retsensioonil pole antud jutustuses kohta. Pakun sulle lugemiseks väikest lugu kahest rändnäitlejast. Ainus tõestus, et ma tõtt räägin, on väike kulunud koht Keetori vana vodevilliteatri lavale avaneva ukse sepisrauast lingi kohal – see on koht, kus kannatamatud kinnastatud sõrmed ei jõudnud kohmakat pöialt ära oodata, ning see on ka koht, kus nägin viimati Cherryt nagu pääsukest pesa vahet saalimas, kleidivahetus järgmiseks etteasteks minuti pealt välja arvestatud.
Vodevillitiim Hart & Cherry oli puhtalt juhuse asi. Bob Hart oli neli aastat rännanud koos tsirkusega nii idas kui ka läänes, esitades monoloogi, millele oli lisatud kolm valgusvahetust, laule, paar tuntud imitaatorite imitatsiooni ja soku-indiaanlaste tants, et juhtida vaataja heakskiitev pilk peaesinejalt eemale. See juhtus enam kui ühes majas ning pole paremat ja rahuldust pakkuvamat tõendit heast tööst kui see.
Näitlejale on suurim nauding vaadata viletsat etendust, mis peaks konkurendid lavalaudadelt pühkima. Bob Hart andus sellele lõbustusele sageli, hülgas Broadway päikeselise 34. ja 44. tänava nurga ja läks vaatama päevast etendust, mida pakkusid tema vähem andekad ametivennad. Kuid keegi luuletaja on naljaga pooleks öelnud, et iga Thespise-jüngri ellu saabub kord aeg, mil ta peab läbima raske katsumuse – see on tuntav ühe käe peopesa kontakt teisega.
Ühel pärastlõunal ilmus Bob Harti maksuvõimeline, tõsine ja tuntud vodevillinägu konkureeriva teatri piletikassa luugi taha ning hetke pärast ulatati talle pilet parteri esimesse ritta.
Esimesed neli etteastet läksid hästi ja mida aeg edasi, seda süngemaks härra Hart muutus. Ülejäänud publik kisas, trampis, vilistas ja plaksutas, kuid mitte Bob Hart. Ta vaatas “Härra Sinepi ja teiste show’d” pika näo ja harkiaetud kätega nagu poiss, kes on pandud vanaema lõngavihti hoidma, kui too lõnga kerib.
Ent kui tuli viies etteaste, ajas Bob Hart end äkki pulksirgeks. Kavalehes oli kirjas, et viiendas osas esineb Winona Cherry karakterlaulude ja interpretatsioonidega. Cherry etteaste oli lühike, kuid ta saatis edukalt roosa paelaga kokkuseotult kauba teele ja teenis oma raha ausalt välja. Esiteks ilmus ta lavale kui õrn süütu gingamriietuses maatüdruk, käes korv kirikakardega ja andis sulle teada, et elus on veel muidki asju peale nullide ja nimisõnade, mida ta õppis vanas palkmajas asuvas külakoolis, kui õpetaja teda pärast tunde jättis. Gingamist põllepaelte lehvides kadus ta lavalt, et ilmuda taas ülesvuhvitud pariislannana lavakuju oli niipalju ehtne, kui kunst ja vana punane veski Moulin Rouge seda võimaldavad. Ja siis…
Kuid ülejäänut tead sa isegi. Samuti teadis ka Bob Hart, kuid ta nägi lavakuju taga kedagi teist – Cherryt vaadates mõtles ta, et naine on ainus professionaal, kes sobib tema kirjutatud ja seni kohvri põhja susatud sketši Helen Grimesi ossa. Loomulikult oli Bob Hartil nagu igal teisel normaalsel näitlejal, vürtspoodnikul, ajakirjanikul, professoril, tänavakauplejal või farmeril endakirjutatud näidend, mis on kuhugi susatud. Nad topivad neid kohvritesse, puuõõntesse, lauasahtlitesse, heinaküünidesse, laegastesse, põuetaskutesse, seifidesse, portfellidesse ja söekeldritesse, oodates, millal härra Frohman neile helistab. Selliseid kirjamehi esineb viiekümne seitsmel
Härg – valuuta- ja väärtpaberikursside tõusmist ootav osapool, haussespekulant.
Karu – valuuta- ja väärtpaberikursside alanemist ootav osapool, baissespekulant.