Mägede jumalanna. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
printsessi põski voolasid pisarad.
Siis mõtles ta taas Merkuurile.
Sellele, kui puhtalt ta hommikul takistusi oli ületanud.
Sellele, kuidas ta alati tervituseks nuhutas.
Kuidas ta kutse peale alati kohale kappas.
Merkuur! Merkuur! Kuidas suudab ta hobuse kaotust taluda?
Thea läks akna juurde ja vaatas välja.
Oli alles kevad, oli käes loojanguaeg ning taevas hõõgus kuldsetes ja punastes toonides.
Loojuva päikese viimsed kiired panid lume mäetippudel särama, kuid taevasse olid ilmunud juba esimesed tähed.
Võrreldes pimedusega, mis printsessi südant täitis, oli see hingematvalt kaunis.
Theale tundus, et nüüdsest on elu ainult üks õuduste, alanduste ja vastikuse rada.
Kõrgel ootas teda paradiis. Kui ta ainult selleni ulatuks!
Printsess kujutles, kuidas Apollo sõidab kaarikus, mida veavad suurepärased hobused, üle taevalaotuse, ja toob valgust neile, kes viibivad pimeduses.
Ta ei valgusta mitte ainult õnnetute hingi, vaid ka nende meeli.
Thea kujutles end Merkuuri seljas üle kuldpunase taevalaotuse kappamas.
Kui loojangu värvid tuhmusid ja saabus pimedus, tuli neiule hea mõte.
See oli nii pöörane, nii revolutsiooniline, et Theal jäi hetkeks hing kinni.
Nuttes tõstis ta käed kõrge tähistaeva poole.
Tähed olid andnud talle vastuse, valgustanud ta mõtteid.
“Ma teen seda!” hüüdis ta. “Just seda ma teen!”
Teine peatükk
Thea lamas pimeduses ja mõtles põgenemise üksikasjad läbi.
Ta võtab Merkuuri ja põgeneb enne kuningas Otho saabumist.
Isa on kindlasti raevus, kuid uue ametliku visiidi korraldamine võtab aega.
Thea teadis väga hästi, et riigipea külaskäiguga kaasneb hulganisti auavaldusi, bankette ja vastuvõtte.
Ta oli neid alati surmigavateks pidanud.
Kuid isale need meeldisid, sest nii sai ta näidata, milleks Kostas on võimeline.
Ilmselt läheb isa kohe pärast õhtusöögi lõppu tagasi oma kabinetti kuningas Otho vastuvõttu planeerima.
Theal käis peast läbi mõte, et isale on “Tuhande ja ühe öö” muinasjutud tugeva mulje jätnud.
Kindlasti korraldab ta paraadi, kus marsib viimane kui üks mees nende väikesest armeest, ja kahurid annavad saluudi.
Kuid kõik, mida ta ka ette ei võtaks, kahvatub hetke kõrval, kui tütre kihlus välja kuulutatakse.
“Ma ei tee seda! Ei tee!” ütles Thea enda julgustamiseks kõvasti.
Ta teadis, et see, mida ta teeb, on pöörane ja revolutsiooniline.
Isa on kindlasti tema käitumisest surmani kohkunud.
Ometi oli Thea kindel, et peab oma plaani ellu viima, et isa lõpuks mõistaks, et tütre elu kuulub talle endale.
Ometi tundis Thea end abituna.
Kuhu ta peaks minema? Ja mis veel tähtsam – kust ta raha saab?
Thea mõtles mõnda aega selle üle, tõusis siis voodist, läks akna alla ja vaatas tähti.
“Te peate mind aitama,” ütles ta. “Peate mulle teed näitama.”
Theale meenus, kuidas täht oli juhtinud kolm hommikumaa tarka Petlemma. Tema vajas nüüd samasugust abi.
Nagu vastuseks Thea palvele meenus talle miski, mille ta oli unustanud.
Tal polnud raha, sest ta ei vajanud seda.
Kui ta midagi poest ostis, saadeti arve paleesse.
Juhul, kui ta tahtis midagi turult osta või anda kerjusele almust, küsis ta raha oma seltsidaamilt.
Too oli tal sisseoste tehes alati kaasas.
Tänaseni polnud Theale hetkekski pähe tulnud, et tal pole ühtki penni oma raha ja tõtt-öelda oli seda nüüd ebameeldiv tõdeda.
Thea oli kindel, et need olid tähed, mis talle meenutasid, et mingi raha tal siiski on.
Igal aastal jõulude ajal oli Thea ertshertsogist ristiisa kinkinud talle Kostases kõige suurema väärtusega kuldmündi.
Polnud möödunud ühtki aastat, kui ta seda poleks teinud.
Kuna printsess oli kaheksateistkümneaastane, oli tal ka vastav arv kuldmünte.
See rahasumma ületaks tosin kordi kõik tema võimalikud vajadused.
Thea otsustas kümme münti kaasa võtta ja jätta ülejäänud oma aardelaekasse.
Laegas asus tema elutoas.
Peale kuldmüntide sisaldas see kaunist nuusksoolatoosi, mille Georgi oli õele viimati Pariisist tulles kingituseks toonud.
Lisaks oli laekas veel kaks keed.
Üks oli konnakarpidest, mille Thea oli ise teinud, kui ta aastaid tagasi mere ääres oli puhanud.
Teine kee oli kirsikividest ja selle oli talle andnud üks mustlanna.
Mustlased käisid Kostases tavaliselt suvel.
Kuna Thea isa oli erinevalt mõnest teisest riigipeast lahke meelega, olid mustlased tema valdustes alati teretulnud.
Mustlased olid Theast sisse võetud.
Thea viibis sageli nende juures ja õppis romaani keele ära.
Ükskord oli üks noor mustlastüdruk Theale kirsikividest keed näidanud.
“See, teie kuninglik kõrgus,” oli ta öelnud, “on võlukee.”
“Mismoodi?” küsis Thea.
“Kui mustlastüdruk soovib, et mõni mees temasse armuks,” selgitas tüdruk, “võtab ta niipalju kirsikive, kui tal on aastaid. Igal ööl pärast kuu loomist puurib ta ühte kivisse augu.”
“Ja mis siis juhtub?” küsis Thea.
“Täiskuuööl paneb ta kee ümber oma vasaku põlve ja magab kolmkümmend ööd järjest.”
Thea kuulas, kõrvad kikkis, tüdrukut, kes jätkas: “Kui kee on toonud talle mehe, kes talle abieluettepaneku teeb, hoiab ta keed oma elupäevade lõpuni alles.”
Mustlastüdruk vaatas Theale otsa ja ütles: “Mina olen oma noormehe leidnud. Armastan teda ja tema armastab mind. Võtke see kee, teie kuninglik kõrgus, ja see näitab oma võlujõudu, kui te seda vajate.”
Thea tänas tüdrukut, võttis kee koju kaasa ja pani laekasse.
Nüüd võttis ta selle välja ja hoidis käes.
“Aita mul leida mees, keda võiksin armastada ja kes mindki armastaks,” palus ta mõttes keed.
Siis pani ta kee tagasi laekasse.
Thea võttis kümme kuldmünti ja pistis taskusse.
Ta oli kindel, et kümnel viimasel aastal saadut on kerge asendada, kuid kaheksa esimesega, mis kandsid vanaisa pea kujutist, võis tekkida raskusi.
Nii või teisiti – tal oli nüüd raha ja ainult see luges.
Thea läks tagasi oma magamistuppa ja asus pakkima asju, mida kavatses kaasa võtta.
Ta ei saa rohkem kaasa võtta kui pambu, mis mahub Merkuuri sadula taha.
Peale selle pidi see kerge olema.
Thea võttis kapist ühe musliinkleidi, mida õhtuti selga panna.
Kleidile lisandus valge pluus, öösärk ja mõned hädatarvilikud asjad.
Thea