Armunäljas. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
kartsin, et sind polegi kodus,“ lausus Araminta. „Oh, onu Alex, ma lihtsalt pidin sind nägema!“
„Harry mainis, et te tulete Londonisse. Tegelikult oli mul plaanis sinu ema juba täna õhtupoolikul külastada.“
„Tal oleks väga hea meel sind näha,“ vastas Araminta, „aga mulle oli ülimalt tähtis kohtuda sinuga nelja silma all.“
Kindral juhtis Araminta vana, kuid mugava sohva juurde, mis seisis kamina kõrval.
„Mis on juhtunud?“ küsis ta murelikult.
Araminta tundus hetke kõhklevat, siis aga sõnas:
„Onu Alex, me oleme alati arvanud, et sa tunned kõiki kõrgseltskonda kuuluvaid inimesi.“
Kindral vaatas Aramintat veidi hämmeldunult.
„Inimesed on minu vastu väga kenad olnud. Ma võin ilma hooplemata väita, et ma olen oodatud külaline nii kõigis moodsates majapidamistes kui ka enamikul vastuvõttudel ja kokkutulekutel.“
Veidi kahetsevalt naerdes lisas ta:
„Minu eas mehel, kes on pensionil ja kellel pole perekonda, pole suurt muud teha, kui klubis istuda.“
„Mis teadagi on White’s!“ ütles Araminta veidi kalgi häälega.
„Just nii,“ vastas kindral, „mul on väga hea meel, et Harry meie klubi liikmeks võeti. Bedfordi hertsog pakkus tema kandidatuuri välja ja mina olin talle teiseks soovitajaks. Pärast seda oli võimatu teda liikmeks mitte valida.“
„Harry oli liikmeks saamise üle väga rõõmus ja erutatud,“ märkis Araminta. „Ja samas, onu Alex, just tänu klubile on ta nüüd kitsikuses.“
Kindral kangestus.
„Kaardimäng?“ küsis ta.
„Kahjuks küll.“
Esialgu ei mõistnud Araminta kindrali murelikku ilmet, siis aga hüüatas ta kohkunult:
„Oo ei, onu Alex! Ei, ma ei mõelnud seda nii! Sa tead, mis ka ei juhtuks, me ei paluks sinult kunagi raha! Ma vajan sinu abi ühes hoopis teises asjas.“
Araminta nägi, kuidas kindrali lihased lõtvusid, kui ta lausus:
„Sa tead, Araminta, et kui minu võimuses on sind kuidagi aidata, siis olen ma sinu käsutuses.“
„Ma tean, et sa ei jäta mind hätta, onu Alex,“ ütles Araminta. „Sa aitasid meid, kui papa suri. Ma tean, et papa austas sind. Ta ütles alati, et sinu väesalk oleks järgnenud sulle ka põrgusse, ja ma olen kindel, et nii see oligi.“
„Sa liialdad, mu kallis,“ vastas kindral, „aga ma olin tõepoolest sinu isasse väga kiindunud. Ja sa tead, et ma armastan nii sind kui ka Carot. Aga räägi mulle Harryst.“
„Ta kaotas suure summa raha,“ seletas Araminta, „ning meil pole eriti palju aega, et seda kokku saada. Aga, onu Alex, mul on idee!“
Kindral ei vastanud, vaid jälgis Aramintat, kui see jätkas:
„Sa käisid meil Bedfordshire’is tihti külas. Mis on see asi, mis sulle esimesena meenub, kui sa nendele külaskäikudele mõtled?“
Kindral naeratas.
„Sellele küsimusele on lihtne vastata, Araminta. Sinu isa pakkus oma külalistele alati suurepärast toitu. Teie kodus pakutud imehead eined on unustamatud.“
„Ma lootsingi, et sa seda ütled,“ sõnas Araminta, „kas sa ka tead, kes neid toite pärast vana vaese Bouvais’ surma valmistas?“
„Kipun arvama, et sina, Araminta.“
„Tõepoolest!“ noogutas Araminta. „Papa mahitusel õppisin ma Bouvais’lt kõike, mida ta oskas. Papa ütles alati, et ta ei suudaks enam kunagi ühtegi prantsuse kokka palgata. Aga tal polnud tahtmist hakata seda „seasolki“ sööma, mida enamikus inglise majapidamistes pakutakse.“
„Sinu isa oli suur gurmaan!“ ütles kindral. „Mul oli alati kahju, et tal ei olnud võimalik suuremat seltskonda võõrustada.“
„Võib-olla oli see hoopis hea,“ naeratas Araminta. „Muidu oleksime me kõik üleliia paksuks läinud. Aga kas sulle maitsesid meie toidud alati, kui sa meil käisid?“
„Minu arvates olid need rohkem kui maitsvad,“ vastas kindral. „Sinu isa oli õnnega koos, et tal oli selline andekas tütar.“
„See on tõesti minu anne,“ lausus Araminta, „ja hetkel ainus asi, mis on müüa.“
Kindral vaatas Aramintat ootavalt. Araminta jätkas:
„Isa rääkis alati, et vaid väga rikkad inimesed suudavad palgata tõelist prantsuse kokka.“
„See on tõesti nii,“ nõustus kindral, „nii esimese revolutsiooni kui ka Napoleoni sõdade ajal toimus prantsuse kokkade väljaränne, kuna vaesunud maal ei leidunud enam eriti palju grands seigneurs’e, kes oleksid neid palgata suutnud.“
„Papa rääkis alati,“ jätkas Araminta, „et Londonis on prantsuse kokkade järele suur nõudmine.“
„See on tõsi,“ nõustus kindral. „Paljud kokad, kes tulid Inglismaale, eelistasid avada restorane või töötada klubides, selle asemel et asuda erateenistusse. Näiteks restoran Reform on väga kuulus oma köögi poolest.“
„Aga sellest hoolimata on siiani püsinud nõudmine esmaklassiliste prantsuse kokkade järele?“ käis Araminta peale.
„Nende järele on alati nõudmine,“ vastas kindral. „Kõigist prantsuse kokkadest kõige kuulsam on Carême, kes töötab asevalitseja enda alluvuses. Tema valmistatud toidud on fantastilised, aga mitte sugugi paremad kui sinu omad, mu armas.“
Araminta lõi käsi kokku.
„Onu Alex, sa ütlesid täpselt seda, mida ma kuulda tahtsin! Kas sa nüüd mõistad, miks ma sinu poole pöördusin.“
„Ma võin küll tunduda väga pikaldase aruga,“ lausus kindral, „aga mul pole tõepoolest õrna aimugi, mida sa silmas pead.“
„Ma tahaksin, et sa soovitaksid mind,“ jätkas Araminta, „mõnele oma silmapaistvale sõbrale… kui kokka!“
„Sa oled vist hulluks läinud!“ prahvatas kindral.
„Ei, ma olen hoopis väga mõistlik!“ vastas Araminta. „Isegi siis, kui me liidaksime juba kokkusaadud summale ema kihlasõrmuse müümise eest saadava raha, jääks meil sada naela puudu, et kogu Harry võlg tagasi maksta! Ma olen veendunud, et suudan toidutegemisega nii palju teenida.“
„See on kaval mõte,“ nõustus kindral, „aga kas sa tõesti arvad, et suudaksid töötada mõne aadliku köögis kui kõige tavalisem teenija?“
„Mitte püsivalt,“ vastas Araminta, „aga lühiajaliselt küll. Näiteks valmistaksin ma igas majapidamises vaid ühe pidusöögi. Papa rääkis tihti, et mainekas restoranis maksab tõeliselt hea toit eriti palju. Ma mõtlesin, et võiksin ühe söögikorra eest küsida… viis naela.“
Araminta vaatas uurivalt kindralit, kartes, et selline pakkumine jahmatab meest.
„See on tõepoolest hea idee,“ vastas kindral pärast lühikest pausi. „Sa küpsetad sama hästi, kui mitte paremini kui ükspuha milline kokk, kelle saavutustega tööandjad kiidelda armastavad.“
„Siis aita mind… palun sind, onu Alex, aita mind,“ anus Araminta. „Kas sa võiksid oma sõpradele klubis öelda, et sa tunned tõeliselt esmaklassilist prantsuse kokka. Kokka, kes on suuteline pakkuma nende endi kodus toitu, mille sarnast nad pole maitsnud tervel kontinendil.“
Kindralile anuvalt otsa vaadates jätkas ta:
„See võimaldaks mul väga lühikese ajaga koguda summa, mis Harry võlast puudu jääb.“
Kindral jäi mõttesse.
Need, kes olid armees tema juhatuse all teeninud, oleksid tema kortsus