Keelatud armastus. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
kummitab teda päeval ja ilmub peaaegu igal ööl ka unenägudes.
Londonisse sõites oli ta arvestanud, kui palju tema elamiskulud olla võiksid. Isegi kõige odavam võõrastemaja maksaks vähemalt kolm gini nädalas ja lisaks veel söök. Ta ohkas kergelt ja tundis oma isu pärast piinlikkust. Ta oli tihti näljane ja hoolimata sellest, kui palju ta sõi, kaalus ta ikka juurde ei võtnud.
Aria vaatas end peeglist. Must mantel ja seelik, mille ta oli ostnud Pariisist isaga viimasel talvel seal elades, olid ikka veel moodsad ja elegantsed. Õnneks oli ta saanud osta mustad riided. Paljud tema rõivad oli liiga plikalikud.
Kui nad kuulsid, et vanaema on surnud, oli Sir Gladstone alguses laitnud Aria soovi leinariideid kanda, ent lõpuks nõustunud ostma piisaval hulgas musti riideid, mida kanda kohtumisel nõoga, kes pidi pärast matuseid Pariisist läbi sõitma.
Nõbu oli läinud elama Lõuna-Aafrikasse ning see naine oli ainuke sugulane, keda Aria mäletas peale oma venna. Nende ema ja isa olid olnud üksikud lapsed ning kui neil veel oli elus sugulasi, siis olid Charles ja Aria nendega igasuguse sideme kaotanud.
“Nüüd oleme me kahekesi terve maailma vastu,” tähendas Aria kõval häälel ja nähes peeglis oma huuli liikumas, naeratas ta kergelt justnagu iseenda rumaluse üle.
Ta ei osanud kaua masenduses olla. Tema meeleolu paranes. Ta sättis väikese musta kübara, mida ta oma punaste kiharate peal kandis, pisut paremale kulmule viltu, võttis siis oma kosmeetikakotikese ja puuderdas nina. Enne agentuuri trepist üles minekut oli mõistlik võimalikult hea välja näha. Kes teab, mis teda seal ees ootab?
Ta tegeles parasjagu unistamisega, nagu Nanny seda nimetas, kui kuulis inimesi trepist alla tulemas. Ta tõstis pilgu ning nägi meest ja naist.
“Parim, mida me teha saame,” lausus mees, “on anda oma sissetulek teenijatele ja paluda neil meile paar šillingit taskuraha maksta.”
“Oh, ära ole rumal, John!” hüüatas naine pahaselt. “Sa tead, et meil on majja kedagi vaja. Me ei saa niimoodi jätkata.”
Naine möödus Ariast ärritunud ilmel, talle järgnes tema üsna tüdinenud näoga abikaasa ja uks lendas nende järel pauguga kinni.
Aria heitis endale peeglis viimase pilgu ja läks trepist üles. Proua Bensteadi agentuur oli täpselt samasugune nagu kõik eelmised, milles ta sel hommikul oli käinud. Seal oli sama gaasi ja seisnud tubaka lõhn, samasugused luitunud pruunid seinad ja kooruv värv ning terves agentuuris valitses samasugune üldine masendav õhkkond.
Aria vestles laua taga istuva üpris ükskõikse ja mossis näoga tüdrukuga, kes elavnes pisut, kuuldes, et ta otsib tööd, mitte töötegijaid.
“Proua Benstead võtab teid kohe vastu,” ütles ta. “Võtke istet.”
Aria istus ebamugavale toolile, mille üks jalg oli teisest lühem ja mis toetus vastu seina vahetult ukse kõrval. Tüdruk asus taas trükkima ja tagus klahve peaaegu mõnitavalt, nagu pilgates kõiki, kes tulevad sellisesse paika midagi ebatavalist ja huvitavat otsima.
Ruumi vastasseinas olev uks avanes ja suurt kasvu, toretseva välimusega äärmiselt erksaks värvitud suuga naine roheliste sulgedega kübaras marssis välja. Ta sammus reipalt läbi ruumi, pilgutas laua taga istuvale tüdrukule silma ja sõnas: “Nägudeni, kullake. Kohtumiseni.” Siis virutas ta ukse enda järel kinni sellise mürtsuga, et terve kontor tundus vappuvat.
Mõni hetk hiljem ilmus kabineti uksele proua Benstead. Ta oli keskealine naisterahvas sarvraamidega prillide ja suunurgas rippuva sigaretiga. Kollased nikotiiniplekid sõrmedel ja odavate sigarettide kohutav lehk tema kabinetis andsid mõista, et see oli tema ammune harjumus.
“Ma võtan teid nüüd vastu,” ütles ta järsult Ariale, lisades üle õla tüdrukule: “Saatsin Lucy Jarvise Leedi Grimplethorpe’i juurde. Helista ja teata, et ta on teel.”
“Leedi Grimplethorpe soovis abielupaari,” sõnas tüdruk.
“Ta võtab vastu, keda me saadame ja on rahul,” kuulutas proua Benstead.
Viimase lause karjus ta oma laua tagant ja viipas Ariat laua ees olevale toolile istuma.
“Nii, vaatame; olete te siin varem käinud?” päris ta.
“Ei,” vastas Aria.
“Sel juhul pean kirja panema teie andmed,” tähendas proua Benstead porisedes nagu tekitanuks Aria talle tohutult probleeme.
Proua Benstead sobras oma laual oleva paberipahna seas, kuni leidis poole tosina ühesuguse kausta hulgast just selle, mida vaja.
“Nimi?” küsis ta.
“Milbank,” vastas Aria.
Ta oli eelmisel õhtul otsustanud oma nime mitte kasutada. Nagu ta Nannyle ütles, oli äärmiselt peenutsev mõelda, et keegi võis olla temast midagi kuulnud. Kuid Charles oli siiski baronet ja nende isa oli tundnud väga paljusid inimesi. Aria ei teadnud miks, aga ta ei soovinud kellelegi selgitada, miks ta otsib tööd ega rääkida oma isa surmast.
Aria ei suutnud unustada õudust, mille tekitasid ajalehtede pealkirjad ning sensatsioonihõngulised ja räpased artiklid koos fotodega tema isast ja naisest, kellega koos ta suri, ning koguni Queen’s Follyst.
Aria nägi praegugi vaimusilmas ajalehepealkirju:
Ta polnud õieti suutnud oma silmi uskuda. Tundus mõeldamatuna, et tema isa, keda ta oli kõigest eelmisel õhtul näinud, oli surnud. Ent kui reporterid hotelli tunglesid, helises telefon pidevalt: teda küsitles politsei, ajakirjanikud, hotelli juhtkond – kõik, kes muudkui uurisid, mis oli juhtunud – kuni Aria tundis, et viibib mingis jubedas, tontlikus painajas, millest ta ei suuda ärgata.
Mitte keegi ei saa iial teada, milline kergendus oli tema jaoks saabumine Victoria vaksalisse ühel vihmasel ja udusel märtsihommikul ning näha Charlesi platvormil seismas. Tol hetkel oli Aria pidanud venda kellekski, kes päästab ta viletsuse küüsist, kellelt ta saab jõudu ja abi. Siis ei taibanud ta veel, et peab olema ise tugev, see kalju, mille külge Charles klammerdub.
Nad pagesid koos Queen’s Follysse. Nad jätsid maha skandaalsed lood Sir Gladstone’i pöörastest tegudest: üksikasjad selle kohta, kuidas ta võitis ühel õhtul Monte Carlos terve varanduse ja raiskas selle järgmisel õhtul ära; tema uhketest pidudest, kuhu toodi meelelahutajaid tervest maailmast külalisi lõbustama; tema kihlvedudest meeletute summade peale; ja tema enda ebatavalise, kummalise isiku kohta, mistõttu igat tema sammu kajastati ka ajakirjanduses.
“Unusta see,” ütles Charles talle rongis Queen’s Folly poole sõites ning Aria nuuksus endast välja kogu selle viletsuse ja õuduse, mis oli teda täitnud sellest saadik, kui nende isa surm oli jõudnud ajalehtede esikaantele.
“Unusta see… ja tema!” lisas ta vend vaiksemalt, nagu oleks tal piinlik seda öelda.
Hoides kõvasti venna käest kinni oli Aria uskunud, et see on võimalik. Seni, kuni nad jõudsid Queen’s Follysse. Ta ei unustanud iialgi Charlesi nägu, kui nad tühja majja astusid.
“Ta on vist mööbli kusagile hoiule lasknud viia,” sõnas Charles hämmeldunult.
Kuid Aria oli taibanud tõde juba enne kui Nanny, kes oli kõik nende eemaloldud aastad seal majapidajanna olnud, astus trepist alla ja jutustas, mis oli juhtunud.
“Kõik läks vähehaaval, kullakesed,” ütles ta. “Londonist saabus auto ja mehed andsid mulle teie isa kirja, mis käskis mul ära anda Sheratoni toolid või Elizabethi-aegse hõbepeegli.”
“Kas see on läinud?” küsis Charles järsult.
Nanny noogutas.
“See müüdi kaks aastat tagasi Christiesi oksjonil. Selle eest sai kolm tuhat naela.”
“Ma ostan selle tagasi!” oli Charles karjunud. “Ma ostan kõik tagasi. Need asjad olid minu omad, minu – kuulete!?”
Tema