Keelatud armastus. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
täna?” uuris Aria.
“Täna või homme. Ma korraldan nädalavahetusel Summerhillis koduse peo ja tahan, et keegi seda organiseeriks.”
“Pean minema koju ja oma riided ära tooma,” selgitas Aria. “Ma võin alustada homme, kui see teile sobib.”
“Tulge siis nii ruttu kui saate,” sõnas Dart Huron. “Telefoninumber on 8877 Guildfordi suunaga. Kui helistate ülemteenrile ja teatate, millal saabute, saadab ta teile auto jaama vastu. Mina ise tulen lõuna paiku. Siis arutame, mida on vaja teha.”
“Tänan,” ütles Aria ja lisas, sest lõi äkki kartma kogu seda vastutust, mis teda ees ootas: “Ma annan endast parima.”
“Tänan teid, preili Milbank.”
Huron tõusis, nagu oleks vestlus lõppenud. Kui Aria tõusis, lõi mees justkui kõhklema ja surus huuled kokku, jõudes nagu mingile ootamatule otsusele.
“Ma tahan veel ühe asja selgeks rääkida,” alustas ta.
Aria ootas ja mees jätkas:
“Ma pean õigemaks teiega avameelne olla, preili Milbank. Mul on olnud inglise majapidajannadega probleeme – kuidas seda nüüd öeldagi? – sest nad on minusse isiklikult kiindunud. Ameerikas on mul õnneks erakordne sekretär, keda ma austan täielikult. Ta korraldab imetlusväärselt minu asju ega sunni ennast mulle peale. Kahjuks on ta hetkel haige ja kuna ta peab minema operatsioonile, viibib ta ilmselt paar kuud haiglas.”
Dart Huron raputas sigareti otsast tuha ära ja jätkas:
“Ma tunnen temast puudust mitte ainult esmaklassilise töö, vaid ka sellepärast, et ta suhtub minusse äärmiselt erapooletult. Te ilmselt mõistate, mida ma öelda tahan.”
Ta vaatas Ariat naise meelest väga põlglikult. Aria ajas vaistlikult lõua ette.
“Võite kindel olla, härra Huron,” sõnas ta hetke pärast jäigalt, “et mina teid soovimatu tähelepanu ega kiindumusega ei tülita. Minu positsioon teie majapidamises on loomulikult selline, nagu teie määrate ning minu suhe teiega on puhtalt alluva ja tööandja suhe.”
“Väga hea, preili Milbank,” tähendas Dart Huron. “Nagu öeldud, on mul varem haruldaselt viltu vedanud.”
Ariale meenus Baker Streeti tolmuses kontoris lohutamatuna istunud proua Cunningham ja ta tundis end pisut halvasti.
“Ma kinnitan, et mind huvitab vaid minu töö,” kordas ta ja kuulis oma hääles teravust, mis reetis tema sisemist põlgust ja kasvavat ärritust.
Kui Dart Huron seda ka märkas, ei näidanud ta midagi välja.
“Ma loodan siis teie terve mõistuse peale, preili Milbank.”
“Tänan.”
Aria pööras selja ja suundus ukse poole. Ta ei pakkunud mehele kätt, teades, et oleks sel hetkel valmis mehele ütlema, et on meelt muutnud ega soovi pakutud töökohta.
Aria tundis peaaegu kiivat igatsust näha mehe näol üllatust, mõistmist, et mitte ainult tema ei saa valida, vaid seda teevad ka teised. Aga siis meenus talle Charlesi murelik ilme ja see takistas teda huultel värelevaid sõnu välja ütlemast. Kui Aria ukse juurde jõudis, vaatas ta väärikal moel tagasi ja lausus vaikselt:
“Nägemiseni, härra Huron.”
“Head päeva, preili Milbank.”
Mees polnud end liigutanud ja läbi kardinate paistva valguse käes jäi Ariale muljele, et mehe pilk oli kalk ja näoilme karm.
Siis sulges ta enda järel ukse. Toapoiss ootas teda esikus.
“See on meie maamaja aadress, preili,” ütles ta. “Arvasin, et te soovite nii seda kui ka telefoninumbrit. Ma panin kirja ka ülemteenri nime – härra McDougall.”
“Kui lahke teist!” hüüatas Aria.
Teener naeratas.
“Kui me koostööd teeme, on kõigil lihtsam, preili. Mina ütlen seda ikka. Härra McDougall on väga usaldusväärne inimene.”
“Tänan teid!”
Aria võttis paberilehe ja pistis kotti.
“Kuna te ühinete nüüd meiega, tahaksin teile kõike head soovida,” sõnas teener.
Aria tänas teda ja surus mehe kätt.
Ta oleks tahtnud mehele hulgaliselt küsimusi esitada, aga arvas, et härra Huron võib neid kuulda ja ta eemaldus mööda koridori, tundes järsku hirmu, sest liisk oli langenud.
“Kakskümmend naela nädalas!”
Aria pidi seda endale kordama, et mitte enesekindlust kaotada ja püüda taas tabada seda erutustunnet, mis oli teda vallanud proua Bensteadi agentuurist lahkudes. Aga Aria teadis, et Dart Huroni käitumine oli tema esmase elevuse minema peletanud, nii et see ei tulnudki enam tagasi.
Kui Aria lifti astus ja end peeglist nägi, avastas ta oma põskedelt punased laigud. Viha oli need sinna toonud, mõtles ta. Viha mehe käitumise ja kõige selle vastu, millele Huron oli vihjanud.
Claridges’ist tänavamöllu astudes tundis Aria meeletut soovi tagasi minna ja öelda, et ta muutis siiski meelt. Talle tundus, et see kõik on üks suur viga, et sellest ei tule midagi head ja isegi raha pole väärt seda, mida ta võib olla sunnitud taluma.
Aria polnud just sageli masendunud, kuid nüüd tajus ta enda kohal raske pilvena nii masendust kui ka ootusärevust. Ta raputas end mõttes.
“Ma olen täiesti naeruväärne,” arvas ta siis. Ometi kees ta vihast ja põlgusest terve tee rongijaama, sest ebamugavustunne, et teda oli peenetundeliselt solvatud, ei jätnud teda rahule.
Hertfordi rong pidi minema veerand tunni pärast. Aria istus kolmanda klassi vaguni nurka ja üritas õhtust ajalehte lugeda. Sõnad tantsisklesid silmade ees. Ta nägi vaimusilmas mehe nägu, keda ta oli esmalt pidanud võluvaks, aga kes tegelikult, nagu ta nüüd otsustas, oli jälestusväärne. Mehe sõnad kajasid Aria kõrvus – külmalt ja eemalolevalt öeldud sõnad, mis olid seetõttu millegipärast veelgi ebaviisakamad kui oleks olnud otsene süüdistus, et Aria on temasse armunud.
“Kuidas võis proua Cunningham nii rumal olla?” küsis Aria endalt. “Ja kõik need teised naised, kes tema juures töötasid ja temasse armusid?”
Kui Huron suhtus neisse sama ebaviisakalt, pidid nad küll peast segased olema, et talle oma tõelisi tundeid avaldasid. Ja ehk oli mees enese teadmata olnud ka nende suhtes sama võluv nagu Queen’s Follys blondi kaunitariga vesteldes.
Õnneks ei küsinud ta mu aadressi, mõtles Aria. Sel juhul oleks Aria ilmselt taibanud anda farmi või siis mõne külas asuva majakese aadressi. Huron oli väga heauskne, et ta Aria niimoodi tööle võttis, aga ilmselt uskus ta pimesi proua Bensteadi ja Aria mõistis, miks viimane ei soovinud nii tulusat klienti kaotada.
Ta võttis kotist teenri antud paberilehe. See oli paks, valge ja kallis kirjapaber ning sellele oli pressitud kiri Summerhill House, Puddlefield Green, Guildfordi lähedal, Surrey.
Aria kortsutas kulmu. Talle tundus, et on Summerhillist varemgi kuulnud. Ta ei suutnud meenutada, kus ja hetke pärast avas ta otsustavalt taas ajalehe, üritades millelegi muule mõelda.
Kuid pealkirjad polnud kuigi huvitavad ja peagi võttis ta ette kuulujuttude lehekülje. Ta libistas pilgu üle lehe ja tundis siis, et võpatas, sest keset lehekülge oli Dart Huroni foto. See polnud ilus foto – keegi oli selle temast poloväljakul suvaliselt klõpsinud – ent mehe kõrged põsesarnad, sügaval asetsevad silmad, tema tumedad juuksed ja lai laup ning peaaegu agressiivselt etteulatuv lõug olid eksimatult äratuntavad.
Foto all olev pealkiri selgitas Ariale vähemalt üht.
Härra Dart Huroni polovõistkond saavutas eile Hurlinghamis Lord Cowdray meeskonna üle kaaluka võidu. Härra Huron on Ameerika miljonär, kelle vägitükki – eralennukiga Brooklyni silla alt läbi lendamine – kajastati eelmisel aastal ka meie ajalehes. Härra Huron, kes päris Lõuna-Ameerikas suured maa-alad, on huvitatud