Rüütel Pariisis. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
ja jätkas:
„Saan teile öelda vaid seda, Charncliffe, et tütred on kuradima kallid ning kleit ei pea niikaua vastu kui hobune!“
„See on õige,“ nõustus krahv.
Ta oleks veel midagi küsinud, ent sai aru, et lord William on omadega üsna segi. Kuna šampanja oli tasuta, kavatses ta seda juurde tuua.
„Charncliffe, ma olen tüdrukul käskinud abielluda,“ üles ta pehme keelega, „ning mida kiiremini, seda parem, sest mina puutun ka sellesse!“
„Kas teil on näpud põhjas?“ küsis krahv kaastundlikult, vastust ette teades.
„Juba koputatakse uksele!“ ütles lord William nukralt. „Olgu nad neetud! Alati löövad nad maaslamajat!“
Nagu oleks ta oma segases olekus äkki aru saanud, kellega ta räägib, ütles mees:
„Kui tahate Elaine’iga abiellumiseks minu õnnistust, Charncliffe, siis annan selle!“
Krahv mõtles, et selle asjaga minnakse liiga kiiresti liiga kaugele, ning kõndis minema.
Ta teadis, et lord William tahab leida rikast väimeespoega, ning „mida varem, seda parem“, nagu ta ise oli öelnud.
See tegi krahvile nalja ning ta vaatas preili Dale’i.
Mees mõtles, kas Elaine vahetab oma austajaid, kuni leiab küllalt rikka, kes sobib nii talle kui ka tema isale.
Krahv teadis, et kui asi on nii, siis tema ise on kõige tõenäolisem finišisse saabuja.
Jutud tema jõukusest ei olnud liialdatud.
Tema oma oli Charn ning 5000 aakrit head Oxfordshire’i maad.
Ka oli tal Berkeley väljakul kõige suurem ja väärikam maja.
Tal oli mõis Newmarketis, kus ta oma võidusõiduhobuseid treenis, ning teine Epsomis, mille juurde kuulus suur maavaldus suurepäraste talumaadega.
Kuna ta sel õhtul Elaine Dale’iga ei tantsinud ning et saadikuproua käitus väga pealetükkivalt, ei mõelnud ta neiu peale enne, kui kuulis temast klubis räägitavat.
Krahv mõtles, et päris naeruväärne on Elaine’i niiviisi ülistada.
Sel õhtul leidis ta end Devonshire’ juures külas olles Elaine’i kõrval istumas.
Ta oli üpris üllatunud, et neiu oli arvatud nii tähtsale positsioonile.
Ent krahvile tuli meelde, et lord William oli alati olnud krahvinna eriline sõber.
„Kas teile meeldis eile Beauchamp’ide ballil?“ küsis mees.
Ta mõtles Elaine’iga rääkides, et neiu on tõesti armas ning võimatu oleks selgitada kellelegi, kes teda näinud pole, kuidas ta teiste peol olnud naiste hulgast silma paistab.
Peaaegu kõik olid tunnustatud iludused, ent see noor tüdruk kiirgas midagi sellist, mis pani iga toas viibima mehe teda vaatama.
Krahv ootas oma küsimusele vastust ning lootis, et neiu ütleb, kui kahju tal on, et ei saanud temaga tantsida.
Tema imestuseks vastas Elaine:
„Kas teie olite seal?“
Hetkeks ta arvas, et ei kuulnud õieti.
Tundus võimatu, et teda, seltskonna kõige hinnatumat poissmeest, ei mäletanud mingi tühipaljas tibuke, kes oli äsja maalt tulnud.
„Ma polnud mitte ainult seal,“ ütles mees tõredalt, „vaid palusin teid tantsima!“
„Kas tõesti?“ küsis neiu kergelt. „Ma pidin nii paljudele kutsetele eitavalt vastama, et praegu on raske neid kõiki meenutada.“
Kuna sellele väljakutsele oli võimatu vastu seista, jätkas krahv preili Dale’ile mulje avaldamist.
Ta leidis üllatusega, et seda oli raske teha.
Neiu kuulas teda ja naeris ta naljade peale. Mees mõtles, et preili Dale on kõigega väga nõus.
Ent õhtusöögi lõppedes oli krahv päris kindel, et Elaine’i silmis pole sellist ilmet, nagu mees lootis. Preili Dale ei püüdnud endale tähelepanu tõmmata.
Samuti ei kasutanud ta naiselikke nõkse, mida krahv nii hästi tundis.
Ehkki mees oli seda oodanud ning just nii käitus tema teisel käel istuv daam, ei olnud miss Dale’il muidugi vaja midagi sellist teha.
Nädal hiljem läks krahv White’i klubisse. Üks sõber küsis temalt:
„Kas sa võiduajamiste tabelit oled näinud, Darril? Sa jääd Hamptonist maha.“
„Millest sa räägid?“ küsis krahv.
„Minu meelest oleks sa pidanud seda praeguseks juba teadma, et veetakse kihla, kas Hampton saab kuldmedali, mis tähendab loomulikult „võrratut Elaine’i“.
„Ma ei saa aru, mida paganat sa räägid!“ hüüdis krahv.
„Väga lihtne,“ vastas sõber. „Kihlveoraamat on välja võetud ning panuseid tehakse sellele, kas sina või Hampton panete enne juuni lõppu Elaine Dale’ile sõrmuse sõrme!“
Krahv pööras ringi ja läks sinna, kus hoiti White’i kuulsat kihlveoraamatut.
Lehekülgi pöörates leidis ta arvukalt oma sõprade nimesid ning summad, mis nad olid panustanud.
Hetkel oli krahv teisel kohal ning ta mõtles huuli kokku pigistades, et see on solvang.
Ta oli neist kahest tunduvalt jõukam ning seepärast pidi iga naine arvama, et ka võluvam.
Aga ta teadis, et markii on Wheathamptoni hertsog ning see on tähtis.
Ent markii oli üpris kole noormees, kel oli komme liiga palju juua ning kes svipsis peaga mürgeldama kukkus.
Samas oli tal õrnema soo juures teatud edu.
Mitte ainult tema tiitli pärast, vaid ka seetõttu, et ta vallutas piiramise teel iga võluva kaunitari, kes tema tähelepanu köitis.
„Kui just see Elaine’ile meeldib, siis võtku ta!“ mõtles krahv.
Ent kui ta nägi, et ta kõige lähemad sõbrad, kes tema arvates teda imetlesid, olid Hamptonile panustanud, siis ta solvus.
Ta läks selsamal õhtupoolikul Elaine Dale’i juurde.
Lord Williami hooajaks renditud väikeses pretensioonitus majas nägi neiu veelgi võluvam välja kui mees mäletas.
Elaine tervitas teda üllatusega.
Krahvil oli imelik tunne, et neiu ei mäleta teda. Ilmselt ei olnud talle kunagi pähe torganud, et mees võib tahta teda näha.
„Kas tulite külla papale või mulle?“ küsis ta.
Elaine paistis nii rikkumata ning krahv uskus, et neiu tõepoolest ei tea, kummale ta külla tuli. Samuti ei arvanud ta, et neiu oleks jämedalt käitunud, pannes ta oma isaga ühte vanusekategooriasse.
Krahv püüdis meeldivalt käituda ning neiu punastas pisut ta komplimentide peale.
Kui mees tõusis, et lahkuda, ei küsinud Elaine, millal ta võib teda uuesti näha.
Kui krahv läks trepist alla tõlla juurde, valdas teda kummaline tunne, et neiu ei mõtle enam temale, kui ta läinud on.
See oli nii erinev varemkogetust, et krahv otsustas võita Elaine Dale’i südame.
See, et Hampton temast ette jõuaks, oli mõeldamatu.
Krahv hakkas Elaine’i lilledega üle külvama ning seda sellise innukusega, mis oleks teisi ta tuttavaid daame imestama pannud.
Krahvi sekretär oli tunnistajaks tohutule hulgale kirjadele ja kirjakestele, mida krahv iga päev sai.
Enamik neist olid abielus naistelt, kes teadsid seda paremini.
Tundus, et alati on ukse juures erinevas livrees toapoiss, kes annab teenrile üle mõne armastuskirja, mis lõhnab