Koer, hobune ja tüdruk. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
nagu tõeline džentelmen.
See oli joon, mis Manella onul oli alati puudunud.
Neiu oli selle üle alati imestanud, kuivõrd erines isa oma nooremast vennast, Manella onust.
Tüdrukule meenus vahejuhtum, kui isale saadeti suur arve, mis vennal oli jäänud maksmata, selle peale oli isa öelnud:
“Arvatavasti on igas peres mõni must lammas, kuid Herbert on kindlasti mustem kui teised!”
Krahvil õnnestus venna võlad kuidagi ära maksta, see polnud talle ei esimene ega ka viimane kord.
Tegelikult olid nad rahalistes raskustes suuresti just Herberti pillava eluviisi tõttu.
Sõda oli muutnud asjad veelgi keerulisemaks.
Paljud üürnikud olid kolinud majadest välja, kuna need olid liiga suured.
Või siis ei suutnud nad maksta mõistlikku üüri, mida krahv küsis.
Samas läks talunikel hästi, sest turule ei toodud sisse välismaiseid kaupu.
Inglismaa seevastu pidi omaenda jõududega hakkama saama.
Aga niipea, kui sõda lõppes, oli talunikel kitsas käes.
Paljud pangad pidid isegi oma tegevuse lõpetama.
“Kui isa poleks just nüüd ära surnud,” mõtiskles Manella meeleheites.
Avondale’i krahv oli saanud eelmisel sügisel ootamatult südamerabanduse.
Krahvi tiitli oli pälvinud pere must lammas Herbert, kellel kunagi miski ei õnnestunud.
Et onu oli seda sündmust palju aastaid oodanud, siis pidi ta kõvasti pingutama, et matustel kurb näida.
Alati oli õhus olnud ka võimalus, et vend võib uuesti abielluda ning pärija saada.
Aga nüüd oli Herbert krahv!
Kohe pärast matuseid oli Herbert hakanud majas ringi vaatama, et midagi maha müüa.
Kuid enamik maale ja mööblit kuulusid krahvi põlispärandisse.
Herbert oli öelnud Manellale häbi tundmata:
“Mul on nüüd võimalus endale rikas pruut leida.”
Manella ei vastanud aga midagi ja Herbert lausus pilklikult muiates:
“Sa ei peaks nii peps olema! Tead sama hästi kui mina, et sinu isa oli vaene nagu kirikurott, nagu olin minagi pikki aastaid!”
Ta vaikis hetke ning seejärel jätkas:
“Kuid krahv, olgu ta siis rikas või vaene, on ikkagi midagi muud kui pere noorem poeg, kellel pole mingeid tulevikuväljavaateid!”
“Siis loodan, onu Herbert,” sõnas Manella, “et leiad kellegi, kellega saad õnnelikuks.”
“Olen õnnelik igaühega, kellel on piisavalt raha,” vastas onu.
Ta oli sõitnud tagasi Londonisse ja võtnud kaasa hulga esemeid, mis kavatses maha müüa.
Asjade hulgas oli ka Sèvres’i portselan, mis oli Manella emale väga meeldinud.
Manella oli üritanud onu nõude äraviimisel takistada.
“Ära ole rumal,” ütles krahv talle selle peale. “Sa ju tead, et ma vajan raha. Kui ma teen Berkeley väljakule Avondale’i residentsi, siis on sinul sellest kindlasti rohkem kasu kui mul.”
Manella vaatas onule hämmastunult otsa.
“Kuidas sa saad seda endale lubada?” küsis neiu. “Isa meelest oli maja ülalpidamine ja paljude teenijate palkamine alati liiga kulukas.”
“Ma tean seda,” tunnistas onu Herbert. “Aga tühjendan siinse maja ning jätan ainult põhitöötajad juhuks, kui tahan siin peo korraldada.”
Mees nägi Manella jahmunud näoilmet ning lisas:
“Ma pean ju oma tulevasele rikkale pruudile Avondale’i krahvide esivanemate majaga muljet avaldama.”
Onu Herbert oli Londonisse jäänud niivõrd kauaks, et Manella hakkas juba arvama, et onu rääkis kõike vaid suusoojaks.
Või ei suutnud onu leida rikast pruuti nii kergesti, kui oli alguses arvanud.
Eile oli onu aga ootamatult Londonist tagasi jõudnud.
Kui krahv majja astus, tundus Manellale, nagu oleks ta imepisikeseks muutunud.
Onu polnud üldsegi isa sarnane.
Manellale oli alati tundunud, et onu juures on midagi ebameeldivat.
Kui krahv kohale jõudis, märkas neiu, et mees on väga uhkelt riides.
Onu oli saabunud uues ja kallis kaarikus, mida vedasid hästitoidetud hobused.
Seega, nähes onu peauksest sisenemas, lootis Manella, et krahv on endale leidnud rikka kaasa, kellega abielluda.
Pärast pulmi oleks tüdruk krahviga nii vähe kokku puutunud kui võimalik.
Siis oli onu aga Manellale teatanud pommuudise.
Manellal oli pärast kuuldut raske selgesti mõelda.
Välk lamas kaminaesisel vaibal ja Manella laskus põlvili ning kaisutas koera.
“Ma ei saa sinust ilma jääda… lihtsalt ei saa!” lausus neiu murduval häälel. “Pealegi, olen kuulnud, et lord Lambourne käitub enda koerte ja hobustega halvasti. Oh, Välguke, Välguke, kuidas ma… saan öösel magada, arvates, et oled mõnes… külmas kuudis ja ma ei suuda mõista… miks ma pole… sinuga.”
Mööda Manella põski veeresid suured pisarad ja tüdruk pühkis need ruttu ära.
“Pean midagi välja mõtlema. Oh, Välk, ütle ometi, mida me peaksime tegema!”
Mõistes, et tüdruk oli mures, lakkus koer tema nägu.
Seejärel hõõrus ta ninaga Manella kätt, mille peale tüdruk koera ümbert kinni võttis.
Neiu kaisutas Välku tugevasti ja sõnas läbi pisarate:
“Ma ei saa sinust ilma jääda… ei saa! Kui ma pean… Londonisse minema ja… mõne jubeda vanamehega abielluma… siis ma suren!”
Kuigi see kõlas Manellalegi liiga melodramaatiliselt, teadis tüdruk, et see oli tõsi.
Kuidas sai ta edasi elada, teades, et Välk ja Heron ei kuulu enam talle?
Niigi õudne oli esmalt kaotada ema ja siis isa, keda Manella nii väga armastas.
Pärast isa surma elu justkui seiskus.
Tulevik tundus tume.
Aga Manella poleks onu jubedatele tegudele mõeldes osanud arvatagi, et teda lahutatakse loomadest, keda ta armastab maailmas üle kõige.
Või et ta viiakse Londonisse ja sunnitakse abielluma mehega, kelle onu välja valis!
Onu polnud isegi Manella arvamust küsinud!
“Ma ei… tee seda! Ei tee!” sõnas tüdruk otsustavalt.
Ta naaldus tahapoole ja heitis pilgu isa portreele.
Et Manella enam koera ei kaisutanud ning niimoodi rääkis, arvas Välk, et nad lähevad jalutama.
Koer kargas püsti ja jooksis ukse poole.
Seepeale hüüatas Manella:
“Sa näitad mulle, mida teha! Oh, Välk, kui tark sa oled! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud?”
Ta hüppas püsti ja avas kabineti ukse.
Välk läks esimesena välja ning jooksis eemale.
Manella aga hakkas põgenemisplaani pidama.
Ta püüdis jääda rahulikuks, mitte minna pabinasse, et mõelda selgelt.
Neiu mõistis, et raske on teenida piisavalt raha, et üksi elada.
Peale selle pidi ta ennast hästi varjama, et onu teda üles ei leiaks.
Manella