Solita ja spioonid. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
härrasmees pilkas teda ja Solita vastas: “Minu tähelepanekute järgi jah! Kui inglane ei suuda end pärismaalasele, keda põlgab, arusaadavaks teha, kukub ta tema peale karjuma, ja seda loomulikult inglise keeles!”
Mees puhkes tahtmatult naerma.
“Olete terava keelega, preili…”
Mees vakatas.
“Ma ei näe enda tutvustamiseks vajadust, sir, ja nagu te veidi aja eest ise mainisite, pole mul saatjadaami, kes seda teeks.”
Džentelmen naeris jälle. Ta häälest kõlas teesklematu lõbusus, kui ta ütles: “Kui soovite salapäratseda, siis olgu, kuid las ma ütlen teile midagi – baleriiniks te ei sobi!”
“Miks?” küsis Solita.
“Sest kui ma ei eksi, olete daam.”
“Mis tähtsust sellel on, kui ma hästi tantsin?”
Härrasmees oleks võinud Solitale terve rea põhjendusi tuua, kuid ütles hoolikalt sõnu valides: “On tõsi, et St. Jamesi džentelmenid korraldavad baleriinide auks pidusid, kuid nad ootavad selle eest vastutasu.”
Solita vaatas talle üllatunult otsa.
“Tahate öelda… et nad ootavad… rohkemat kui tänusõnu?”
“Seda küll.”
“Ma ei… mõista.”
“Miks te peaksitegi?” küsis džentelmen. “Võtke mu soovitust kuulda ja loobuge sellest mõttest. Uskuge, et baleriini elu pole teie jaoks.”
Solita ohkas.
“Sel juhul pean veenma hertsogit täitma oma kohust, mida ta pidanuks juba ammu tegema.”
“Olen hertsogit alati väga kohusetundlikuks inimeseks pidanud,” sõnas härrasmees.
Solita ei vastanud. Pärast hetkelist vaikust küsis mees: “Millega on hertsog küll teie pahameele ära teeninud?”
Enamik naisi ei suutnud sellele meelitavale hääletoonile vastu panna.
Solita ajas aga nina püsti ja ütles: “Kui seda teile räägin, võib arvata, et hertsogi sõbrana hakkate teda kaitsma.”
Džentelmen naeratas.
“Arvan, et ta on täiesti võimeline ise ennast kaitsma.”
“Olen kindel, et ta teeb seda vägagi veenvalt!” sõnas Solita pilklikult.
“Mis on teiega juhtunud?” küsis härrasmees. “Kas hertsog keeldub teid aitamast, kuigi ta teie arvates on kohustatud seda tegema?”
Kuna Solita midagi ei vastanud, jätkas mees hetke pärast: “Võib-olla püüate salapäratsemisega mulle meeldida!”
Solita vaatas talle otsa. Neiu silmist paistis teesklematu üllatus. Midagi sellist polnud talle pähegi tulnud.
“Ei… loomulikult mitte!” hüüatas ta. “Ma ei kavatse… võhivõõrale… isiklikke asju rääkida!”
Solita vaikis hetke ja jätkas: “Arvan, et minust polnud viisakas teilt küüti paluda, ent kuna siin pole üüritõlda, ei suutnud ma midagi muud välja mõelda, kuidas jaamast lossi jõuda.”
Neiu häälest kostis selline ärevus, et mees sõnas rahustavalt: “See oli ainus mõistlik asi, mida te antud olukorras teha saite ja teist oleks olnud äärmiselt rumal lasta mul ära sõita.”
“Sel juhul jäänuks üle jala minna,” tegi Solita loogilise järelduse. “Kui kaugel loss on?”
“Jaamast on lossini veidi üle kolme miili.”
“Heldeke! Ja ma ei tunne teedki!”
“Nagu näete, tegite ainukese mõistliku teo,” lausus džentelmen. “Pean teid tänama, et muutsite mu sõidu huvitavamaks, kui see muidu oleks olnud.”
Solita naeratas.
“Kahtlemata tahate nüüd minu vastu kena olla ja vähendada mu süütunnet.”
“See aga ei vähenda mu uudishimu,” sõnas džentelmen. “Kas võin teile oma abi pakkuda, kui olete hädas?”
“Seda peab… hertsog tegema,” ütles Solita kindlalt.
Neiu hääles kõlanud otsusekindlus tegi härrasmehele nalja. Nii noore neiu kohta oli see ebatavaline.
“Ütlesite, et elasite välismaal,” sõnas ta, “kuid olete ju inglanna. Kas kodumaale naasmine rõõmustab teid?”
“Mõnes mõttes küll,” ütles Solita. “Kuigi see on võõras, isegi veidi hirmutav, eriti kui…”
Neiu jäi vait, taibates, et oleks jälle midagi ebadiskreetset öelnud.
“Teil pole raha,” lõpetas mees.
“Veidi siiski on,” sõnas Solita, “kuid seda ei jätku kauaks.”
“Seda juhtub aeg-ajalt kõigiga.”
“Seega mõistate, miks pean endale mõtlema,” ütles Solita.
Neiu vaatas mehele paluvalt otsa ja sõnas: “Olen tõesti hea tantsija. Kooli tantsuõpetaja ütles kord, et tantsin nagu professionaal. Seepärast arvangi, et võiksin Covent Gardenis baleriinina tööd saada.”
Solita vaatas meest veidi murelikult ja ütles: “See on ju… parim Londonis… eks?”
“Nii räägitakse,” vastas džentelmen, “kuid nagu ma juba ütlesin, matke see mõte maha.”
“Sest olen daam? Ma ei usu, et mulle sellepärast ära öeldakse.”
“Loomulikult ei saadeta teid minema, kui te tantsite nii hästi, nagu väidate,” ütles džentelmen, “kuid baleriini elu pole teiesuguse hapra, heast perekonnast ja haritud neiu jaoks, kes te silmanähtavalt olete.”
Solita ohkas.
“Mida siis daamid teevad… kui neil on raha vaja?”
“Teie eas daamid abielluvad. Peate leidma kellegi, kes teid seltskonnale tutvustab.”
“Ma ei taha seltskonda minna,” ütles Solita. “Tahan saada piisavalt raha, et Indiasse sõita.”
“Indiasse?” hüüatas džentelmen. “Taeva pärast, miks te sinna tahate minna?”
“Mul on selleks isiklik põhjus.”
Džentelmen tahtis just küsida, mis põhjus see on, kui neiu hüüatas: “See on lindlasti loss! Just sellisena ma seda ette kujutasin!”
Tasaste aasade keskel künka otsas seisis Calveri loss.
Tuulte kaitseks istutatud puude latvade kohalt paistis vana torn, mis säras nagu juveel sametil.
Loss oli ehitatud normannide valitsusajal.
Iga järgmine põlvkond oli lisanud hoonele oma ideede järgi juurdeehitisi, kuni 18. sajandil see sigrimigri kaotati.
Nii pääses hunnitu palladionistlik arhitektuur taas mõjule.
Nüüd oli lossil keskosa, mida kahest küljest ümbritsesid külgtiivad.
Solita nägi nagu sadu päikesepaistes sädelevaid aknaid. Kaugelt vaadates näis see muinasjutulossina.
“See on… ilus!” ütles neiu vaikselt.
“Arvasingi, et see meeldib teile,” sõnas džentelmen.
“Kuidas võib selles imekaunis hoones elada keegi, kelle iseloom sellega kokku ei sobi?” küsis Solita.
Polnud kahtlust, et neiu mõtleb hertsogit.
Mehe silmad pilkusid.
Nad pöörasid sisse kahe poolega sepisrauast väravatest.
Edasi sõideti mööda pikka tammealleed.
Ületanud üle järve ehitatud silla, sõitsid nad mäekülge mööda üles.
“Tänan,