Armastuse kaitse all. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.

püüan olla,” vastas Meta. „Aga sa ju tead, et papa teadis ka seda, millest ajalehes ei kirjutatud ja ta rääkis meile kõigest nii huvitavalt.”

„Tõepoolest,” nõustus Richard. „Ja ma tean, et teda oleks Balkanimaades toimuv muretsema pannud.”

Meta kergitas kulmu, kuid ei öelnud midagi, ja Richard jätkas:

„Papa ju hoiatas meid, et tsaar Aleksander III on väga ohtlik mees.”

„Seda ma mäletan,” pomises Meta.

„Papa ütles alati, et tsaar on vihane, sest arvab, et Venemaa kaotas võimu Balkanimaade ja väinade üle.”

„Miks see talle nii tähtis on?” küsis Meta.

„See oleks taganud talle pääsu Vahemerele,” seletas Richard.

„Ega ta seda ometi siiani taha?” hüüatas Meta.

„Kindlasti tahab,” vastas Richard. „Aga nagu sa kindlasti tead, tekitas tsaar oma käitumisega eelmisel aastal Bulgaarias suurt ärevust ning nüüd on tal veelgi raskem oma eesmärgini jõuda.”

Tuppa tekkis vaikus ja Meta lausus mõne aja pärast:

„Et papat enam polnud ja ma olin ema pärast väga mures, siis ma ei tea päris täpselt, mis juhtus.”

„Seda ma arvasingi,” sõnas Richard. „Seega püüan sulle võimalikult täpselt jutustada, kui häbiväärselt tsaar käitus oma nõo Battenbergi vürsti Aleksandriga.”

„Mulle meenub sellega seoses midagi,” pomises Meta.

„Tsaaril ei õnnestunud Bulgaarias võimu haarata, sest vürst Aleksander keeldus käsku täitmast. Tal polnud mingit tahtmist olla Venemaa marionett.”

„Saan sellest aru,” lausus Meta.

Talle meenus, kui halva iseloomuga oli tsaar ja kuidas isa oli talle tsaarist rääkinud.

„Tsaar oli vürsti peale maruvihane, kuid kuninganna Viktoriale on too alati meeldinud,” jätkas Richard.

„Mis siis juhtus?” küsis Meta.

„Tsaari mehed hakkasid eelmisel aastal Bulgaaria armees mässama,” sõnas Richard. „Nad röövisid vürst Aleksandri ära ja nõudsid püstoli ähvardusel, et too tagasi astuks. Vürst viidi üle mere ja pandi Venemaal Reni sadamas vangi.”

„Kui õudne!” hüüatas Meta.

„See tekitas terves Euroopas suurt pahameelt,” jätkas Richard. „Kuninganna Viktoria oli tulivihane ja ütles, et lähiminevikus pole keegi midagi sellist korda saatnud.”

„Arvata võib,” lausus Meta.

„Ema haiguse ja surma tõttu jäi sul see kuulmata,” sõnas Richard. „Kuid Euroopas tekkinud kära tõttu oli tsaar sunnitud vürsti tagasi Austriasse saatma.”

„Aga miks mitte Bulgaariasse?” küsis Meta.

„Vürst oli Bulgaaria armee reeturlikkuses niivõrd pettunud, et ta astus tagasi.”

„Oh ei!” hüüatas Meta. „Nii et tsaar võitis?”

„Nii ta arvas,” vastas Richard, „kuid ta sai peagi aru, et uus valitseja on kõigutamatu patrioot ja suhtub Venemaasse samasuguse vaenulikkusega nagu vürst Aleksander.”

„See on vähemalt mingigi lohutus,” sõnas Meta.

„Mina arvan sama,” vastas Richard. „Ja nõustun kuningannaga, et juhtunu oli häbiväärne.”

Richard vaikis hetkeks ja seejärel selgitas:

„Kuid see on nüüd minevik ja tsaari armeed liiguvad Aasias aina edasi, lisades tema impeeriumile tuhandeid kilomeetreid.”

Meta jõllitas venda.

„Ses suhtes saab kindlasti midagi ette võtta!”

„Nüüd arvatavasti küll, sest Salisbury markii sai peaministriks,” vastas Richard. „Indias olevaid kaitsevägesid on suurendatud ja venelaste liikumist jälgitakse tähelepanelikult.”

Venna hääletoonist sai Meta aru, kui tõsiselt Richard asja võttis.

Samas pidas neiu aru, kuidas see teda puudutab.

Pärast pausi jätkas Richard:

„Sa vist ei tea, et ma olen kaitseministri volitusel osalenud teatud rännakuil.”

Meta puhkes naerma.

„Muidugi ma tean. Kas sa tõesti arvasid, et ma ei tea, et sa käid juba pikka aega samasugustel salamissioonidel nagu papa, kui ta veel diplomaat oli!”

Richard jõllitas Metat.

„Sa teadsid!” hüüatas ta hämmeldunult.

„Me naersime emaga selle üle,” sõnas Meta. „Aga kuna sina tahtsid seda ilmselt saladuses hoida, siis me ei tahtnud su lõbu rikkuda.”

Richardi ilme muutus häbelikuks.

„Ma oleksin teid siiski võinud usaldada,” lausus mees. „Kuid sa pead aru saama, et ühest keelevääratusest võib saada elu või surma küsimus.”

„Papa ütles sama ja loomulikult saan ma sellest aru,” sõnas Meta. „Aga tahaksin, et sa mind usaldad.”

„Nüüd ma usaldangi sind ja ei pea ilmselt ütlema, et kõik, mida ma räägin, jääb meie vahele ning sellest ei saa keegi kolmas teada.”

Meta naeratas.

„Ma luban, et olen väga ettevaatlik, kuid tegelikult polegi siin ju kellegagi rääkida peale hobuste, kes on kindlasti äärmiselt diskreetsed.”

Richard naeris. Seejärel ta sõnas:

„Tegelikult tulin ma siia sinult abi paluma.”

„Milles sa abi vajad?” küsis Meta.

„Töös, mida papa kunagi tegi ja mida mina teen praegu.”

„Selgita lähemalt.”

Meta tajus, kuidas vend õigeid sõnu otsib. Viimaks lausus Richard:

„Kuninganna on veendunud, et venelased saadavad Inglismaale salakuulajaid, nagu nad on lasknud niinimetatud agente teistessegi Euroopa maadesse hiilida.”

„Kuidas?” küsis Meta.

Richard tegi käega ilmeka žesti.

„Mulle öeldi, et venelaste salaagendid ehitavad suuri võlvkambreid, nimetades neid pühapaikadeks. Peaministri sõnul maksavad Venemaa saadikud teistes riikides rahvahulkadele suuri summasid, et need ülestõuse korraldaksid. Venelased tahtsid Türki isegi kindlust ehitada, teeseldes, nagu olnuks see kirik.”

„Mida venelased siin teevad?” küsis Meta.

„Seda me muidugi veel ei tea,” vastas Richard. „Peaminister peab kuninganna käsul hoolsalt vahti.”

Tuppa sigines vaikus ja Meta küsis viimaks:

„Aga kuidas see kõik minusse puutub?”

„Seda ma tahtsingi sulle rääkida,” vastas Richard. „Kui see on aga midagi sellist, mida sa ei taha teha, siis mõistan täielikult.”

„Mis see on?”

„Kuningannale teatati, et Venemaa vürst saabus hiljuti koos õega Inglismaale. Tal ei ole Venemaal kuigi suurt mõjuvõimu, kuid tema ema oli inglanna, Cambria hertsogi tütar.”

Meta kuulas tähelepanelikult ja Richard jätkas:

„Vürst hankis endale Londonisse maja ning otsib elamispaika ka maapiirkonda, kus ta saaks jahti pidada.”

Metal läksid silmad suureks.

Ta hakkas mõistma, milles oli asi.

„Salisbury markii ettepanekuga nõustudes pakkusin ma välja, et vürst võiks meie maja üürida ja ma olin nõus ka sellega, et otsin kellegi, kes vürsti õele inglise keelt õpetab.”